Päike oli juba kõrgel, kui liuglesin ühel veebruarikuu päeval suuskadel üle heinamaa. Sõit läks maanteeservast üle lageda, raba suunas. Seda hetkeni, mil kõrvu kostis kaarna kraaksatus. Sellele järgnes kohe teine, siis kolmas kõhedust tekitav heli. Varasemast teadsin, et kutsele järgnedes leian ribadeks kistud korjuse. Uudishimu sai võitu. Paarsada meetrit eemal riivas silma erkpunane värvilaik. Häirijale lähenedes puges hinge värin. Õhuke pulberlume kiht jäisel alusel oli tihedalt täis pikitud jälgi. Oli suuri ja väikeseid, kuid ei ühtegi selget. Külmunud verepritsmed katsid sätendavat lund. Korjust aga ei kusagil. Selle leidmiseks tuli järgida kaarnate kutset. Ei olnud see küll esimene minu „leitud” loomakorjus, aga poolnäritud elutu keha tekitas õõvastust siiski. Maapind kitse jäänuste ümber oli kõvaks tambitud. Siin-seal oli valgel lumel punaseid ja kollaseid toone ning karvatuuste. Käsi ei tõusnud kuidagi kaamerat tõstma. Nõrkushetk, mida hiljem olen kahetsenud. Kaarnate kraaksumine viirastus veel kõrvus, kui jõudsin rabaservale. Minu kõrval lookles Munalaskme oja ja selle kaldal üksik rada – suured jäljed oskuslikult sirgesse ritta sätitud.
Triin Leetmaa
19. veebruar (radokuu) 2011
Kas tegu oli hundiga?
Hundiuurija Peep Männil kommenteerib:
Usun küll, et tegemist oli hundiga. 2011. aastal oli neid ka päris palju, Nissi kanti jagus ka. Saan aru, et kits oli lagedal alal murtud ja siis metsa vahele viidud. Koer seda ei teeks, sööks kohapeal. Sirged jäljeread viitavad samuti pigem hundile. Tegu võis muidugi olla ka ilvesega, kes samuti murtud saagi varjulisemasse kohta tassib. Suure isase ilvese jäljed on ka pea sama suured kui hundil, jäljerida pole küll nii sirge. Oleks korjusest pilt ka, võiks rohkem oletada.