INTERVJUU | Väikeste asjade mõistmiseks on vaja neid kaugemalt vaadata

Makroökoloogia professori Lauri Laanistoga vestelnud Toomas Kukk

Oled makroökoloogia professor. Olen ikka mõelnud, mis on mikroökoloogia. Ilmselt kõik see, millega teised ökoloogid tegelevad?

Kui me tahame näha meist kaugel olevaid asju, kasutame teleskoopi; kui tahame näha väga väikeseid asju, siis vajame mikroskoopi. Teoreetiliselt on olemas makroskoop – kui vaatame mingit loodussüsteemi kõrgelt, tervikuna, siis see ongi makroökoloogia.

Kui vaatad rohumaal analüüsiruutu, mitu liiki ruutmeetril kasvab, siis sa ei pruugi aimu saada kõikidest protsessidest, mis ruudu liigirikkust mõjutavad. Need on suuremaskaalalised nähtused, näiteks levimine, evolutsioon ja muu selline, mida kohapeal looduses ei näe. Makroökoloogia püüab neid protsesse uurida.

See kõlab otsekui „kuidas hoomata hoomamatut“.

Mõnes mõttes küll. Makroökoloogia algas 1980. aastatel, kui Ameerika imetajauurija James Brown tahtis, et ökoloogias oleksid sama selged seaduspärasused nagu füüsikas: kui viskad mingi eseme õhku, kukub see ikka ühtviisi alla.

Ta lootis, et makroökoloogia võiks olla selline käsitlusviis: kui meil on piisavalt palju andmeid kohtade, liikide ja muu kohta üle maailma, siis leiame samasugused selged seaduspärasused. Seni pole seda juhtunud ja tõenäoliselt sel viisil ka ei juhtu.

Suureskaalalised tendentsid on kindlasti olemas. Meil pole võib-olla selliseid ökoloogilisi seaduspärasusi, nagu on gravitatsioon, aga need on pigem mitmetasandilised. Näiteks doktoritöös uurisime koos Meelis Pärteliga liigirikkuse ja produktiivsuse seost. Selle üle käivad hirmsad vaidlused, kas seos on küüruga kõver või mingi muu kujuga. Kõik tulemused, mis on globaalselt saadud, on andnud kord ühe või teise tulemuse, kuid pole kuigi veenvad. Me jagasime seosetüübid parasvöötme ja troopika vahel eraldi ning ilmnes, et parasvöötmes on küüruga kõver ning troopikas teine – pidev positiivne seos. Nii et mitmel tasandil võivad sellised asjad toimida.

Või kui võtame näiteks taimeatlase, millega tegeled, siis seal leidub liike, mille levila ja arvukus aasta-aastalt lokaalselt kahaneb. Mingid elupaigad kaovad ära, näiteks rohumaade pindala väheneb. Aga kui vaadata „kõrgemalt“, näiteks floristilisi elemente, siis arktomontaanne element – taimed, mis on levinud põhjas ja mägede alpiinses vööndis – kahaneb kiiremini kui teised.

Kas makroökoloogias on viimastel kümnenditel tehtud suuremaid avastusi, mis pole üldisemalt teada? Selliseid, milel korral sama valdkonna teadlased noogutavad mõistvalt, et tean küll, ent laiem loodusteadlaste seltskond pole kuulnudki?

Igasuguste teadustulemuste avaldamisega on tänapäeval nii, et üks suurem asi tuleb viilutada paljudeks väikesteks artikliteks. Siiski, kui rääkida mingi paiga elurikkuse sõltumisest ümbrusest – mis on mingi koha ümber, nimetame seda siis liigifondiks või äraspidi tumedaks elurikkuseks –, võime võtta niidu või metsa looduskaitse alla, tagada täieliku looduslikkuse, keegi seal käia ei saa, aga kui ümber paiknevad vaid maanteed, linnad ja põllud, siis mingi aja pärast see liigirikkus kaob paratamatult, sest puuduvad levikukoridorid, mille kaudu saavad liigid uuesti kohale tulla. Laiad rahvahulgad ei mõista paljuski, kui võrgustunud on loodus ning kui palju peab loodust olema igal pool.

Kui Euroopa liberaalsed poliitikud on näiteks nii-öelda rohelistele järele andnud, et looduskaitsealasid on rohkem vaja, siis neid on rajatud eeskätt kuskil perifeerias. Taani suurim looduskaitseala on Ida-Gröönimaa kaitseala, mis ületab kordades Taani pindala, kuid seal elab vaid käputäis liike. Eesmärk oleks nagu täidetud, meeletu pindala on kaitse alla võetud, ent Taani enda loodust see ei kaitse.

Tavainimese jaoks kipub looduskaitse olema liigi- või objektipõhine ning see kipub olema väga lühinägelik viis, kuidas loodust hoida.

Mainisid, et makroökoloogia on keeruline. Mulle endale tundub üha olulisem tõdemus, et nii ökoloogiateaduses, looduskaitses kui ka ekspertiisides on väga lihtne esitada kallutatud tulemusi. Võid jätta ju teadlikult või ka teadmatusest mõned faktorid tähelepanuta, näiteks pole ei aega ega raha neid uurida. Ning ikkagi tuleb teaduslik tulemus.

See on raske küsimus. Eriti ökoloogias, kus võimalikke faktoreid on musttuhat – kõik liigid interakteeruvad omavahel, kõik need abiootilised tingimused – niiskus, temperatuur ja muu – kõiki uurida pole kellelgi jaksu ega rahastust. Seetõttu ei jäägi üle muud, kui uurida eri teooriaid ja mustreid eri organismirühmade vahel eri ruumi- ja ajaskaaladel. Kui mingi seos on leitud, näiteks uurid rohumaataimi, puid metsas või liblikaid ning seos on kogu aeg samalaadne, võiks eeldada, et see on midagi enamat kui juhuslik kokkusattumus. Tarvis on võrreldavate teadmiste korpust. Makroökoloogiagi on siin abiks, aidates kohaliku tasandi uuringutele saada kinnitust muudest paikadest ja skaaladest.

Võiks ju teha teiste valdkondadega rohkem koostööd, kuid granti saades tahaks raha ikka ise kasutada.

Raha probleem polegi mu meelest kõige hullem. Osalen mitmes globaalses võrgustikus, metaeksperimentides, kus sama asja uuritakse samamoodi maailma eri paikades. Näiteks üle terve maailma on sadu süstlehise teelehe populatsioone, kus on taimed märgistatud, ja me igal aastal uurime, kuidas neil läheb, kui suured on taimed, millised on kliimatingimused. Kui kõik see globaalselt kokku panna, saab paljudest asjadest aimu.

Raha pole sellise töö juures üldse oluline, piisab näiteks päevast. Eile käisingi Karulas Tiiu Kulli suvila hoovis, kus juba kümnendat aastat uurin sama teelehepopulatsiooni samal ruudukesel.

Pigem on küsimus jagatud vastutuses: kui artiklil on sadakond autorit, siis on raske kaasa rääkida artikli sisus. Pead paratamatult leppima suurel määral sellega, millega esimene autor või käsikirja esimene kirjutaja on välja tulnud. Seeläbi hägustub ka vastutus artikli tulemuste pärast.

Umbes nagu ökoloogiast teada ühisvaratragöödia.

Just! Kõigil tasubki igas artiklis varvas ukse vahele saada, kuna kaasautorlus toidab, aga siis avaldadki lõivsuhet iseendaga. Mu juhendaja ülikoolis 1990. aastatel professor Kristjan Zobel ütles, et ökoloogid tegutsevad nii: kevadel planeerivad eksperimendi, suvel teevad katsed, sügisel kaaluvad, mõõdavad, analüüsivad ning talvel kirjutavad artikli. Kevadel hakkab aastaring uuesti peale. Kui aga on vaja aastas avaldada kümme artiklit, et püsida konkurentsis ja säilitada lootust grantidele, siis see, kui palju pead uusi teadmisi aastas avaldama, tundub natuke üle vindi. Vähemasti minu meelest.

Sinu välitööpiirkondi vaadates võiks küll noortele tudengitele öelda, et omandage looduseuurija seiklusrikas amet! Peale Eesti on Tšiili ja Teravmäed näiteks. Kuidas oled oma välitööpaigad leidnud? Kui palju on selles juhust?

Tšiili ja Teravmäed on omavahel küll seotud. Tšiili sattusin postdoktorantuuris, sain selle Hispaania loodusmuuseumisse Madridis. See oli Lõuna-Ameerika ja Euroopa ühisrahastusega teadusprojekt. Idee oli selles, et planeerin ja muid töid teen Hispaanias, ning välitöid Tšiilis.

Tegelikkuses kolisin paariks aastaks Tšiili, sest nii oli otstarbekam. Uurisin tšiili keerispead, mis kasvab kitsa ribana Atacama kõrbest kuni Tulemaani umbes 3000 kilomeetri ulatuses, üle Andide pole ta suutnud levida.

Tahtsin teada, kui suurel määral selle taimeliigi funktsionaalsed tunnused sõltuvad sellest, kus ta kasvab: kas mererannal liiva sees või mägedes 3000 meetri kõrgusel. Tegin välitöid Chiloe saarel, kus asub kuulus Darwini välibaas. Kohtusin seal juhuslikult tšehhiga, kes baasis elas – Peter Macek, töötab nüüd meie õppetoolis. Tollal oli ta troopika ökoloog ja samas postdoktorantuuri programmis kus mina. Kohtusime hiljem, ta hakkas troopika asemel polaarökoloogiks ning ta kutsus mind kaasa Teravmägedele, et tule vaata, kuidas meil seal on. Olin Teravmägedel korra varem käinud matkamas. Nüüd olen siiani iga aasta Teravmägedel käinud.

Olen tudengeid püüdnud veenda doktorantuuri astuma, et saad reisida nii palju, et enam ei taha. Seda noored inimesed võib-olla ei hooma teadlase elukutset valides. Vist arvatakse, et doktorantuur on samasugune õppimine, nagu oli gümnaasium, bakalaureuse- ja magistriõpe. Tegelikult on doktorantuur ikkagi juba töö. Noori inimesi võiks see ju meelitada: ma läksin Hispaaniasse postdoktorantuuri just selle mõttega, et näha maailma uue nurga alt.

Mida Teravmägede uuringud on kokkuvõttes andnud? Kliima soojenemine on seal ilmselt mitu kord kiirem, kui meil Eestis?

Klassikaline näide on ikka liustike sulamine: seda on iga aasta silmaga näha, kui kiiresti nad taanduvad. Käisin seal esimest korda 2008. aastal; tollal nähtud liustiku alt on praeguseks välja sulanud tõeliselt suur saar. Hämmastavalt palju on liustik taandunud. Lisaks on tulnud sääsed, keda alguses polnud – tõsi küll, nad on seni veel väga uimased.

Ilma seisukohast on kümne aastaga muutunud see, et varem sai ilma lihtsasti ennustada. Kui käisid seal juuli teisel poolel, paistis päike ööpäev läbi ja ilm oli kuiv ja mitte väga tuuline. Aga sel suvel oli meeletu tuul ja sadas vihma, täiesti ennustamatu ilm. Varem võttis vihm poolteist-kaks päeva, aga praegu ei tea, milline ilm järgmisel nädalal tuleb. Seetõttu on omakorda keeruline ennustada, kas laevad ikka sõidavad ja saab paadiga merele minna, et õigeks ajaks kas või välibaasist tagasi Longyearbyenisse lennukile jõuda. Kogu logistika käib ikka meritsi.

Kas taimestik seal ka muutub?

Taimestikus pole soojenemise mõju väga tunda, sest taimed kasvavad seal üliaeglaselt ja nad on pisikesed. Meil on seal väetuskatse ja see näitab hoopis, et koosluses on meeletu toitainetepuudus. Lämmastiku- ja fosforipuudus on väga suur, ja kui seda lisada, siis paari aastaga tulevad samblad ja võtavad kõik üle. Samblad on agressiivsed konkurendid sellises keskkonnas, see on vastupidine parasvöötme ja troopika rohumaade harjumuspärasele arengule.

Kas sa Tšiilis rohkem ei käi ja sealsed eksperimendid on lõppenud?

Selles mõttes pole lõppenud, et tulemusi pole siiani avaldanud, proovin küll seda teha, aga neid pole mitmel põhjusel vastu võetud. Mu doktorant käis seal vahepeal aastail 2016 ja 2017, aga kuna põhitulemused on avaldamata, siis on töö formaalses mõttes lõpetamata.

Kui tihti juhtub, et töö on tehtud, aga artiklit ei tule ja andmed jäävad kappi oma aega ootama?

Enamik sellest, mida ise püüan uurida, edeneb väga raskesti. Kuna on vaja palju artikleid avaldada, siis olen võrgustike kaudu olnud kaasautor. Väikesed killud tunduvad olulisemad kui oma suured tekstid. Kui need valmis saavad, siis neid ei võeta vastu, kuna on vist liiga imelikud (naerab).

Sul võtavad aega ka muud kirjutised, näiteks blogid. Need on olulised ka näiteks oma tuntuse jaoks Eestis.

Mul pole aimu, kui palju mind Eestis tuntakse (naerab). Võin öelda, et see on oluline, aga teen ikka seetõttu, et mulle see meeldib: eesti keeles väljendamine on niivõrd palju rikkalikum; teadusartiklid on selle kõrval üsna nüri kirjutamine ja lugemine. Pigem eelistan lugeda ilukirjandust ja reisikirju ning püüan ka ise sedasama kirjutada.

Blogi (trakyllmaolenjubaj2llekonvekal.blogspot.com) alustasin 2007. aastal seetõttu, et olin käinud Uus-Meremaal konverentsil. Kui tagasi tulin, siis kõik küsisid, kuidas sul läks. Tollal sai doktorantide reisimine alles hoo sisse. Mõtlesin, et pigem panen kirja kui igaühele eraldi seletan.

Teine asi: teadusartikkel on kuus-seitse lehekülge tihedat tehnilist teksti, mida võid teha aasta otsa, aga artiklis eneses pole midagi emotsionaalset, on vaid kirjas, et välitööd olid Teravmägedel juulis. Aga kui oled Teravmägedel paar nädalat kohal olnud, siis juhtub nii palju, et see väärib samuti jäädvustamist.

Mõte ongi pakkuda tausta, kuidas tegelikult teadust tehakse. See pole nagu CSI sarjas detektiivide kuriteopaigal – võetakse veretilgast proov, kohe hakkavad arvutis tulemused tulema –, tegelikult on protsess pikem ja põhjalikum ning vänderdab, see on lõpuks sageli huvitavam kui teadusartikkel ise.

Teoreetilise bioloogia ja biosemiootika artiklid võiksid ju olla põnevad.

See ongi teadusharude kaupa erinev. Bioloogiaartikleid saab avaldada ka monograafiate või muude pikemate tekstidena, kus saab rohkem selgitada ja kirjeldada. Seetõttu mulle meeldibki tõlkida, et saada millestki põhjalikumalt aimu. Tõlkides loed teksti nii lähedalt, et lähedki selle sisse. Mu enda tõlgitud raamatud on minu arusaamu loodusest ja teadusest tugevasti mõjutanud.

Sul on ka teoseid, näiteks Darwini raamatud, kus oled toimetaja. Kõrvalt vaadates oli see päris suur katsumus.

Mulle väga meeldib tõlkida ja kui selle eest rohkem makstaks, siis ehk ainult tõlgikski. Üks raamat võtab mitu kuud ja sealt kõrvalt midagi muud eriti ei teegi, olen väga aeglane. Nii raske on aega leida, seetõttu olengi rohkem toimetama hakanud, kuna seda saab õhtul kodus teha. Juba olemasoleva teksti toimetamine läheb kiiremini. Toimetatud raamatuid on lausa paarkümmend.

Mis seal salata, toimetades Darwini raamatut „Inimese põlvnemine“, käisime kaks ja pool aastat igal nädalal neljakesi koos ning läksime lause lause haaval edasi. Üsna teosammul.

Kas põhjus oli tõlkes, mis võinuks olla parem: tõlkija Mart Niklus on küll bioloogi haridusega ja valdab suurepäraselt inglise keelt, aga ta pole olnud loodusteadlane.

Praktiseeriv loodusteadlane ta tõesti pole olnud. Raamat oli tal tõlgitud 1950.–1960. aastatel, aga mõisted ja ka eesti keel on vahepeal muutunud. Mart Niklus on elukutseline vastupanutegelane ja kogu tema olemus seisneb vastupanus. Nii oli ka toimetamisel (naerab). Iga muutus tekstis nõudis korralikku lahingut.

Kuna ta on nii osav vastupanuvõitleja, oli toimetamine aeganõudev: ühe lause peale võis minna tund aega, tegime vahepeal teepausi, et maha rahuneda (naerab).

Tunnistan, et Darwini „Inimese põlvnemine“ on mul kodus raamaturiiulis olemas, olen lehitsenud, aga läbilugemiseks on jõudu väheks jäänud.

Need raamatud, mida tõlgin või toimetan, endale väga palju lugejaid ei leia, aga see polegi probleem. Me ei saa eeldada, et Darwini teoseid peaks ostetama samamoodi nagu Barbara Cartlandi omi. Darwini raamatud on eelkõige ikka erialainimestele. Ehkki, kui piisavalt keskenduda, et pikkadest lausetest läbi närida, on „Inimese põlvnemine“ väga tore raamat. Seal on kõikvõimalikke pööraseid ja põhjalikke kirjeldusi näiteks sugulise valiku kohta: milliste parameetrite alusel hindavad nii loomad kui ka inimene vastassugupoolt.

Näiteks Aafrikast on inglise sõjaväelaste kaudu teada, et kui kohalik hõimupealik otsis endale uut naist, kogus ta kokku kõik küla täiskasvanud naised ja pani need ritta, et saaks vaadata, kellel on kõige suurem tagumik – see saigi tema naiseks! Kriteerium oli täiesti ühene ja kvantitatiivne (naerab). Näidete hulk seal raamatus on tohutult mitmekesine ja põhjalik. Arvan, et raamat on täitsa loetav ajaloolise ülevaatena, kuidas loodust uurida, ja mida kõike võib seal üldse märgata. See aitab väga hästi inimeste kaugenemist loodusest tagasi pöörata.

Sellised tekstid ei hakka küllap kunagi eriti müügiks minema, aga nad on ikkagi toredad. Oluline on ka see, et klassika oleks meil oma keeles olemas. Mu põhiprintsiip tõlgitava teose valikul on olnud paljuski see, milliseid raamatuid oleksin tahtnud ise lugeda, kui olin bakalaureusetudeng: siis oli palju aega, aga eesti keeles polnud veel kuigi palju huvitavaid raamatuid saada.

Kui palju jõuad sa praegu näiteks ingliskeelset kirjandust jälgida? Mismoodi leiad teosed, mida tõlkida? Selliste klassikutega nagu Darwin on muidugi lihtne.

Selliseid klassikuid nagu Darwin on bioloogias kümneid ja kümneid, keda võiks ja tuleks eesti keelde tõlkida. Nad pole muidugi kõik ingliskeelsed, aga ega ma teistest keeltest eriti ei oskagi tõlkida. Üks asi on klassika, mis on olemuslikult tähtis: kuidas teadus on üldse arenenud. Siis on igasugused mõjukad teosed, nagu Dawkinsi „Isekas geen“. See on üsna teaduslik raamat, mis omal ajal mõjutas oluliselt ka teadust. Loomade puhul oletati rühmavalikut: loomad tegutsevad liigi säilimise huvides. Dawkins lükkas selle ümber, näidates, et altruismipuhangud on tegelikult ikka omakasupüüdlikud. Neid võiks nimetada moodsaks klassikaks.

Mul on tuttavaid kirjastajaid, kes saadavad näha uuemaid teoseid näha, kas tahaksin tõlkida seda või toda. Viimase tõlkeraamatu, „Darwini nuivähk“, autori blogi olen lugenud kümmekond aastat ehk niikaua, kui ta seda on pidanud. Ta on Kanada metsaökoloog, uurib põhiliselt putukaid. Ta tahtis mitu aastat tagasi teada, kui palju leidub maailmas liike, mis on saanud nime Darwini järgi. Selliseid andmebaase või otsinguvõimalusi eriti ei ole. Blogis oli tal andmekorje ja kui sellest ükskord raamat sai, olin kohe innustunud seda tõlkima. Liikide nimetamine on ka valdkond, millest pole eesti keeles kirjutatud.

Kas sul on olnud ka pettumusi: hakkad tõlkima, jõuad kümnenda leheküljeni ja siis mõtled, et pagan, seda ma küll edasi ei tõlgi?

Ei, tõlkimiseks on kokkulepe tehtud ja siis olen kohe kindel, et lähen lõpuni.

Aga mul on mitu tõlget jäänud katki, kuna keegi pole olnud nõus neid avaldama. See puudutab just žanritevahelisi raamatuid, näiteks loodusteaduste ja ilukirjanduse vahepealseid. Steinbeckil oli mereökoloogist sõber Ed Ricketts, kellega ta koos palju tegutses, ja tema põhiteostes, nagu „Karbiküla“, on tal hüüdnimi Doc. Aga neil on koos kirjutatud raamat „Cortese meri“: nad olid kahekesi käinud paar nädalat ekspeditsioonil California lahes, et koguda kõikvõimalikke pisikesi limuseid ja muid elukaid.

Samuti pole mul õnnestunud kirjastajaid huvituma panna Douglas Adamsi raamatust, mis talle endale kõige rohkem meeldis: „Viimane võimalus näha“, kus ta käis koos ajalehe fotograafiga vaatamas väljasurevaid liike. Ta kirjutab sellest „Pöidlaküüdi teejuhi“ stiilis, aga tegelikult on see sügav bioloogiline ja looduskaitseline raamat. Aga kuidas seda müüa, kui on ühekorraga nii ilukirjandus kui ka loodusteadus?

Siis peaksid ostma ju mõlemad huvilised!

Ilmselt ei osta kumbki. Kirjastamise valdkond on läinud, vähemalt minu pealiskaudsetel vaatlustel, väga žanripõhiseks: on naistekad, krimkad, ulme, aimekirjandus ja muu. Aga kui miski on hallil alal, siis ei huvita see kedagi. Või õigemini ei ole seda võimalik otse mõnele sihtrühmale müüa.

Tore kuulda, et su jutust jääb mulje, et eesti kirjandusel on endiselt tulevikku!

(Ohkab ja naerab.) Aga mis meil muud üle jääb? Kui välitöid teha, on tunne, et oled ajaloolane kuskil Pompeij varemete vahel sobramas, sest kogu loodus on hävinud või suures osas hävimas. Lõpuks jäävadki ainult tekstid, kus saame arutada, milline loodus oli või mida oleksime pidanud tegema, et seda hävingust päästa.

Kas asi on nii lootusetu?

Minu meelest küll.

See tuletab meelde jaanuaris Eesti looduseuurijate seltsis peetud füüsik Arvi Freibergi ettekande, kus ta ennustas, et umbes viiesaja aasta pärast on Maa keskmine õhutemperatuur juba 500 kraadi ehk senine elu lõpeb. See muidugi ei tohiks vist eriti muretsema panna, mis viiesaja aasta pärast juhtub.

Põhiseaduslikult muidugi peaks panema. Geoloogid ennustavad umbes samamoodi: kui soojenemine on juba planetaarsel tasemel nõnda käima läinud, siis inertsist läheb see tükk aega edasi, teeme mida tahes. On mingi lootus, et vähemasti mõni tekst säilib, kui inimesed enam mitte.

Kõlab väga melanhoolselt! Mida me siis teha saaksime?

Tulebki rohkem raamatuid lugeda. Et järelejäänud aega mõnusamalt veeta. Teha pole suurt enam midagi, juba liiga palju ja kaua on valesti tehtud.

Teadmine, et oleme kuskil eksinud, ei ole populaarne.

Seetõttu olengi hoidunud aktuaalsetel teemadel sõna võtmast või kaasa rääkimast, sest see tundub peaga vastu seina jooksmisena. Ei ole võimalik väljakujunenud maailmakorda niimoodi mõjutada, et see ei lõpeks lähitulevikus suure jamaga. Aga ehk mitte veel meie eluajal. See on ainus positiivne asi, mille ma oskan esile tuua.

Kas eestikeelsel teaduskirjandusel on mõtet?

(Pikk paus.) Oleneb, mille jaoks. Aimekirjandusel kindlasti. Aga päris rangelt võttes teaduskirjandusel? Kui meil on maailma teadusele midagi uut öelda, siis see peaks olema avaldatud mingis suuremas keeles, et see teadmine kohale jõuaks. Kakerdaja raba mardikate ülevaadet ei saa ilmselt rahvusvahelises ajakirjas avaldada, kuid see info on oluline meile endile. Teadmaks, millised väärtused meil looduses on.

Osa loodusteadlaste arvamus ongi, et kui kohalikud inimesed saaksid teada, milliseid väärtusi leidub nende ümber looduses, siis nad hoiaksid seda rohkem. Kindlasti on näiteks LUS-i aastaraamatud väärtuslikud makroökoloogidele: paljud artiklid suureskaalistest muutustest põhinevadki sedasorti aastaraamatutes esitatud infol. Tagantjärele ei saa me kuidagi teada, kes on loodusest kadunud, kui poleks avaldatud piirkondlikke ülevaateid elustikurühmadest.

Kuidas uusi loodusuurijaid ülikooli juurde saada? Eriala valides mõeldakse praegusajal töökohale, aga teaduses on sellega nii ja naa.

1990. aastate lõpus ülikoolis eriala valides ma küll ei mõelnud, kus ma pärast tööd saan. Eks aeg on muutunud. Kui inimesed paremini hoomaksid, mis asi on teadus ja kuidas see toimib. Näiteks doktorantuuri ajal ja eriti pärast seda saab palju reisida, sattuda seiklustesse Tulemaal või Teravmägedel. Kui seda teada, siis oleks ilmselt ka rohkem teadlasi, oleks väga raske loobuda valimast teadlase ametit.

Ma räägin tudengitele, et teadus on nagu maffia: maffiasarjades leidub alati tüüpe, kes saavad aru, et nad olnud eksiteel ja tahaksid nüüd maffiast väljuda, astuda õigele teele. Aga kui tal on juba maffiamehe mõtlemine, siis ta ei saa sealt enam kuidagi välja. Sama on teadusega: see on kõikehõlmav. Teadlase elukutse korral pole isegi keskeakriisiks aega (naerab).

Kas sul jääb peale teaduse ja pere veel millekski aega?

Ma pole eriti ambitsioonikas inimene ega püüa ülearu palju tööd teha. Iseasi, kui hästi see õnnestub. Mu hobid või tegevused vabal ajal on mõnes mõttes osa sellestsamast tervikust, kuna teadus on mu mõtlemise ära rikkunud. Tõlkimine ja toimetamine on põhiline hobi ja see on üsna otseselt loodusega seotud. Samuti tikutopsikaamera, millega teen pilte, ikka põhiliselt välitöödest ja muudest reisimistest. Niisama ringi lonkida eelistan samuti pigem roheluses. Mulle meeldib ka lugeda ja filme vaadata, ent sealgi kipun sageli looduse ja teadusega seotud aspekte rohkem pähe võtma, kui ehk peaks.