Inimgeograaf Siiri Silmaga vestelnud Katre Palo Fotod: Lauri Kulpsoo
SIIRI SILM on sündinud 30. mail 1980. aastal. Pärast Kose keskkooli lõpetamist asus 1998. aastal Tartu ülikoolis õppima geograafiat. 2009. aastal kaitses doktoritöö ühiskonnanähtuste, nagu rahvastiku paiknemine, alkoholi tarbimine ja sünnid, sesoonsusest Eestis. TÜ geograafiaosakonna inimgeograafia kaasprofessor, põhilised uurimisteemad on seotud inimeste liikumistega; uuringud põhinevad ajakohastel tehnoloogiaviisidel, sh mobiilpositsioneerimisel.
Alates 2022. aastast rahvusvahelise naistippteadlaste portaali AcademiaNet liige. Kuulub TÜ mobiilsusuuringute labori töörühma; võrgustiku NECTAR (Network on European Communication and Transport Activities Research) liige ja Cluster8 ICT kaasjuht, EIT Urban Mobility liige, teadusvõrgustiku Cities after Transition ja konverentsi „Mobile Tartu“ korraldustoimkonna liige; olnud Tartu planeerimiskonverentsi nõukogu liige.
Õpetab Tartu ülikoolis mitut õppeainet: inimgeograafia uurimismeetodid, liikuvus ja transpordigeograafia, liikuvusanalüüs planeerimises ning planeerimise projekt.
Korraldab koos linnakeskkonna kaasprofessori Age Poomiga avalikku veebiloengute sarja „Liikuvusanalüüs ja planeerimine inimmõõtmeliste linnade jaoks“.
Oled Tartu ülikoolis inimgeograafia kaasprofessor. Kas inimgeograafia erialana oli ülikooli astudes kindel eelistus?
Nii selget eelistust mul ülikooli tulles kindlasti ei olnud. Õpingute jooksul olin läbinud nii loodus- kui ka inimgeograafia õppeained ning oleks võinud valida nii ühe kui ka teise. See otsus lähtus lõpuks bakalaureusetöö teemast: uurisin inimeste alkoholitarbimise sesoonsust.
Minu õpingute ajal tuli koostada ka alam- ja keskastme töö ning alles siis jõuti bakalaureusetööni. Kõik need tööd kaldusid pigem inimgeograafia valdkonda. Alamastme töös käsitlesin ühiskonnanähtuste sesoonsust laiemalt ning järgmistes keskendusin alkoholitarbimisele. Selle teema pakkus mulle juhendaja Rein Ahas.
Mis ajal sai mobiilpositsioneerimisest sinu tööde uurimisvahend? Võib ilmselt öelda, et üliõpilase ja teadlasena olid selle valdkonna sünni juures.
Minu magistritöö teema oli seotud Tallinna kesklinnaga: uurisin Tallinna linnaruumi funktsioonide ruumilist ja ajalist jaotust. Töö juhendaja oli taas Rein Ahas, kes oli inimgeograafia professor ning väga avatud ja uuendusliku mõtteviisiga. Teema lähtus Reinu, Ülar Marki ja Heiki Kalle eestvedamisel korraldatud Tallinna kesklinna ehitusmääruse analüüsi projektist. Selle töö tõttu saingi ma 2004. aastal esimest korda teha mobiilpositsioneerimisel põhineva uuringu. Eesmärk oli saada aimu, kus inimesed käivad: mis kohtades rohkem ja kus vähem ning mis aegadel ja millised inimesed. Seda meetodit nimetati alguses sotsiaalse positsioneerimise meetodiks, mille eesmärk oli siduda inimestesotsiaalsete tunnuste info nende paiknemise ja liikumistega.
Mobiilpositsioneerimine käis siis mõnevõrra teisiti kui praegu. Me otsisime inimesed, kes andsid nõusoleku uuringusse tulla. Konkreetselt Tallinna kesklinna uuringusse saime kokku sadakond inimest, kes olid nõus osalema ja oma liikumiste infot jagama. Mobiilsideoperaator registreeris nende asukoha iga poole tunni tagant. Tegu oli nii-öelda aktiivse positsioneerimise meetodiga.
Üldiselt oli mobiilpositsioneerimine toona väga tundmatu ja inimestele tuli palju selgitada, mida teeme ja kuidas teeme ning mis sellest uuringust ühiskonnale ja linnaplaneerimisele kasu on.
Järgmine samal meetodil põhinev uuring oli 2006. aastal. See oli juba märksa selgema mobiilpositsioneerimise fookusega. Analüüsisime Tallinna tagamaa uusasumite elanike liikumist. Tol ajal hakkasid Tallinna tagamaale hoogsalt tekkima uued külad. Uuringus analüüsisime seal elavate inimeste liikumisi, eriti pendelrännet nende asumite ja Tallinna vahel. Ka see põhines aktiivsel positsioneerimisel: inimene oli ise andnud nõusoleku, et mobiilsideoperaator registreerib tema asukoha.
Esimesed passiivse positsioneerimise andmed saime mobiilsideoperaatorilt 2006. aasta kohta. Selle meetodi andmestik on anonüümne, me ei tea, kes need inimesed on. Meil on lihtsalt suur hulk asukohaandmeid. Kõigepealt saime uurida Eestisse tulnud turiste, mõne aja pärast juba Eesti enda inimeste liikumist riigis sees, aga ka riigist välja. Nii et meil on olnud kolm sellist põhirühma, kelle liikumist on asukohaandmestiku alusel analüüsitud.
Praegu tegutseb suisa eraldi mobiilsusuuringute labor. Mis ajal see loodi?
Mobiilsusuuringute labor loodi muidugi tunduvalt hiljem: siis, kui alustati esimeste selletaoliste teadusuuringutega Rein Ahase eestvõttel. Algusaastatel oli lihtsalt üks väike seltskond asjahuvilisi, niinimetatud töörühm. Aga sünniaastaks oleme hiljem pannud 2004. aasta.
Alguses kindlasti ei näinud kogu mobiilsusuuringute valdkonda ette. 2004. aastal tehti esimesed katsetused, kuidas selliste andmete põhjal üldse inimeste liikumist uurida saaks. Samm-sammult kasvas see aina suuremaks nii andmete kui ka uurimisteemade poolest.
Üks osa sinu doktoritööst käsitleb omavalitsuste elanike arvu sesoonseid muutusi. Mis huvitavaid aspekte selle kohta ilmnes?
Doktoritöö kaitsesin 2009. aastal. Ühe teemana vaatlesin omavalitsuste elanike arvu muutust aastaajati. Peamised erinevused tulid esile suve- ja talveperioodi vahel. See oli päris huvitav uurimistöö, esmakordne Eestis. Me teame, kui palju on elanike arv rahvastikuregistri andmetel või rahvaloenduste põhjal, mida tehakse umbes korra kümne aasta jooksul. Need andmed annavad elanike arvu umbes aasta täpsusega. Seevastu mobiilpositsioneerimine võimaldab jälgida elanike arvu muutust täpsemalt, näiteks kuude kaupa.
Ilmnes, et mõnes omavalitsuses kasvab elanike arv suvel suisa 400 protsenti. Ühtekokku on Eesti elanikest umbes viis protsenti sellised, kes vahetavad hooajati oma elukohta, liikudes teise omavalitsusse. Toonases uuringus tulid hästi esile piirialad ja saared, kus suviti elanike arv kõvasti suureneb. Linnades on aga suvel elanikke vähem. Praeguseks võib olla sesoonseid või mitmepaikseid elanikke veelgi rohkem kui selle uuringu ajal, mis kajastas 2007. ja 2008. aasta andmeid.
Kas sellist liikumist on ka hiljem uuritud? Sellel on paljudele omavalitsustele kindlasti suur praktiline väärtus.
Täpselt sellist võrdlusuuringut ei ole me paraku teinud. Kui tegime IMO-sse kaardirakendust, siis oli küll plaan koostada selline statistika, mis tugineb mobiiliandmetele ja võimaldab vaadata kõigi omavalitsuste elanike ja töötajate arvu ning pendelrännet ja nende muutumist ajas. Praeguseks on olemas süsteem, et sel viisil ülevaadet saada, aga kahjuks pole meil uuemaid andmeid, et seda statistikat esitada. Soovi korral on omavalitsused saanud seda andmestikku kasutada ja kasutataksegi.
Väga suur praktiline väärtus on olnud 2010. aastal valminud pendelrändeuuringul. See andmestik aitas ka haldusreformi kavandada, et selgitada välja või saada kinnitus, millised on tõmbekeskused ja kui suur on nende tagamaa. See aitas saada aimu, millised on inimeste liikumised: kui kavatsetakse teatud piirkondi, väiksemaid valdasid kokku liita, kas ka inimeste liikumisteed on selle jaoks loogilised. 2013. aastal lisandus sellele natuke täpsem uuring, kus vaatasime liikumist vanuserühmade kaupa. Ent uuemaid samalaadseid uuringuid enam tehtud ei ole. Tegelikult oleks hea vaadata muutusi ajas. Näiteks ka haldusreformi mõju: kas toona kindlaks määratud tõmbekeskustega on inimeste liikumised ka praegu tihedamalt seotud või mitte.
Inimeste paiknemise varieeruvust ajas on uurinud minu juhendatav doktorant Ago Tominga. Ta on analüüsinud, millistes Eesti piirkondades on inimeste arvu muutused regulaarsed ja millistes ebaregulaarsed, see tähendab vähem ennustatavad. Selle uuringu uudne aspekt seisnes selles, et vaatlesime eri inimgruppe, peale püsielanike ka ajutisi elanikke ning sise- ja välisturistide hulga muutusi. Hiljuti on selle kohta ilmunud teadusartikkel, mille fookus on kriisi juhtimisel (vt Tominga et al. 2023. Mobile positioning-based population statistics in crisis management: An Estonian case study, doi.org/10.1016/j.ijdrr.2023.103887).
Mis on IMO?
IMO ehk infotehnoloogiline mobiilsusobservatoorium (vt www.imo.ut.ee) on Eesti teadustaristu teekaardi objekt, mis koondab liikuvusega seotud andmeid ja uuringuid. IMO kodulehel saab tutvuda, mis uuringuid on liikuvuse valdkonnas üldse tehtud. IMO loomisele on kaasa aidanud Tartu ülikool, Tallinna tehnikaülikool, Tallinna ülikool ja statistikaamet. Need osalised on kogunud mitmesuguseid liikuvusega seotud andmeid. Selle portaali mõte on neid andmeid kirjeldada, selgitada, kuidas neid saab kasutada, ning teha andmed laiemalt kättesaadavaks, kas siis avalikult, turvalistel töökohtadel või teenustena.
Portaalist võiks kasu olla eri valdkonna inimestele, eelkõige neile, kes peavad tegema ruumikasutuse ja inimeste liikumisega seotud analüüse või otsuseid.
Too veel mõni praktiline näide, milliseid ühiskonnaelu aspekte saab edukalt analüüsida mobiilpositsioneerimisega.
Üks praegu päevakohane valdkond on ürituste külastajate uurimine. Mobiilpositsioneerimine aitaks anda hinnangut üritustel käijate kohta ning hinnata ürituste mõju piirkonnale. Näiteks tänavu korraldatakse Tartu kultuuripealinna raames palju üritusi Tartus ja Lõuna-Eestis. Mobiilpositsioneerimise andmestik võimaldaks nende ürituste kordaminekut analüüsida: kust inimesed olid sinna tulnud, kui palju varem nad olid kohale tulnud, kui kauaks nad sellesse piirkonda jäid, kui palju neid inimesi üldse võis olla, kui tegu oli tasuta üritusega. Nii saab küllaltki hea ülevaate turismi mõjust piirkonnale.
Edukalt saab teha ka laiemaid turismiuuringuid. Kui riigipiiril enam statistikat ei tehta, siis ei ole meil ühtegi head andmekogu, mis näitaks, kui palju Eestis üldse turiste käib. Majutusasutuste kaudu kogutav teave on üks võimalus, aga kõik turistid ei viibi majutusettevõtetes. Turismistatistikat mobiilpositsioneerimise andmetel koondab oma veebilehel Eesti Pank. See on praegu ainuke pidevalt mobiilpositsioneerimise andmestikku rakendav asutus Eestis. Nad arvutavad välisreiside statistikat sisenevate ja väljuvate turistide kohta igas kvartalis. Välisreiside statistika metoodika on arendatud Eesti Panga, Tartu ülikooli ja OÜ Positium koostöös.
Kui täpselt võimaldab mobiilpositsioneerimine liikumisi uurida?
Passiivse mobiilpositsioneerimise andmestik on mobiilsidemastipõhine. Täpsus oleneb eelkõige mastide tihedusest: linnades on maste rohkem ja täpsus parem, maapiirkondades on maste vähem ning asukoha hinnang ebatäpsem. Selle meetodiga saame uurida omavalitsuste vahel liikujaid, kuid ei saa öelda, millisesse hoonesse inimene läks. Passiivse mobiilpositsioneerimise andmestik koguneb mobiilsideoperaatoritel automaatselt, keegi lisaliigutusi ei tee. Tegu on asukohapunktidega. See andmestik ei sisalda inimeste tunnuseid. Tegelikult ei kogugi mobiilsideoperaatorid andmeid selleks, et teadlased saaksid inimeste liikumisi uurida. See on lisavõimalus, mida nende andmetega teha saaks.
Nutitelefonipõhiselt kogutavad andmed on GPS-i täpsusega: asukoha info saab tänava ja maja täpsusega. Selliseid andmeid saab igaüks iseenda kohta koguda, kasutades erisuguseid rakendusi. Nutitelefonipõhiseid uuringuid oleme meie veel vähe teinud ning nende kasulikkust tuleb alles tõestada.
Kuivõrd on andmestiku kättesaadavus ja sisu mobiilsusuuringutes aja jooksul muutunud?
Me ei ole saanud juba mõnda aega värskemaid passiivse mobiilpositsioneerimise andmeid kasutada, vähemasti mitte sel moel nagu enne 2019. aastat. Tekkinud on palju andmekaitseprobleeme, mis tuleb läbi arutada ja terminid täpselt sõnastada. Mõistetavalt on see valdkond väga kiiresti arenenud ning õigusakte tuleb uuendada. Kui me 2006. aastal hakkasime passiivse mobiilpositsioneerimise andmeid kasutama, siis nii põhjalikke arutelusid andmekasutuse küsimuste üle ei peetud kui praegu. Andmeprivaatsus oli küll aktiivselt tähelepanu all, aga arutelude teemad olid teised.
Praegu saaksime mobiilsusuuringuid teha palju üldistatumate andmetega, kuid need ei võimalda nii spetsiifilistele küsimustele vastata, nagu senistes uuringutes oli võimalik.
Muidugi on veel teisi vahendeid, kuidas mobiiltelefoni liikuvusuuringutes kasutada. Alates 2013. aastast oleme mobiilsusuuringute laboris arendanud oma nutitelefonipõhist rakendust, mis ei sõltu mobiilsideoperaatorite antavatest andmetest. Ent sellele tuginevad uuringud saavad olla valimipõhised: me saame kutsuda inimesi uuringutes osalema ja nende liikumist mingil ajal mobiilirakenduse abil jälgida. See ei võimalda saada andmeid nii suure hulga inimeste liikumiste kohta, nagu annab passiivne mobiilpositsioneerimine. Samuti saab nutitelefoni rakendusel põhinevaid uuringuid teha palju lühema aja jooksul, mis on ikkagi pikem aeg kui näiteks liikuvuspäevikute täitmine.
Aga leidub veel mooduseid ja tehnoloogilisi lahendusi, kus tekivad liikuvusandmed. Näiteks Tartu rattaringlus või liinibusside valideerimisandmed. Nii et automaatselt kogunevaid andmeid on praegu palju rohkem kui 2004. aastal.
Milline on mobiilsusuuringute seis muudes riikides?
Ma arvan, et 2004. aastal oli Eesti ainuke, kes mobiilpositsioneerimise andmeid teadusuuringutes kasutas. Nüüdseks on see siiski levinud ka teistes riikides, rohkem vast väljaspool Euroopat, kus andmekaitsel ei ole nii rangeid piiranguid.
Mujal kasutatakse ka Google’i või sotsiaalmeediakanalite kaudu kogunevaid andmeid. Iga selline andmestik annab mingi nüansi, aspekti inimeste liikumise kohta, aga midagi on sealt alati ka puudu. Terviklikku ülevaadet need andmekogud paraku ükski ei anna.
Oled mobiilpositsioneerimise andmete põhjal uurinud ka etnilist segregatsiooni Eestis. Mis on selle uuringu järgi selgunud?
Umbes kümme aastat tagasi kasutatavatel andmetel oli ka keele tunnus: mis keeles inimene operaatoriga suhtles. Eristatud oli eesti, vene ja inglise keel. See andis võimaluse uurida eesti- ja venekeelseid inimesi, võrrelda nende liikumisi ja paiknemist. Näiteks analüüsisime Tallinnas elavate inimeste liikumisi aasta jooksul. Uuringust tuli välja, et eestikeelse rühma tegevusruum ulatus peaaegu igale poole Eestisse. Seevastu venekeelsete inimeste ruumikasutus olid palju piiratum, näiteks Hiiumaale ei jõudnud peaaegu ükski neist. Nad olid hästi palju seotud nende kohtadega, kus elavad venekeelsed inimesed. Vabal ajal käisid nad enamasti Ida-Virumaal ja Tallinna tagamaal, aga Lõuna-Eestisse ei mindud. Eesti eri paigus käidi vähe ja see annab aimu, et nad ei tunne Eestit nii palju kui Tallinnas elavad eestikeelsed inimesed. Huvitav oli nentida, kui palju võib ruumikasutus näidata integreeritust.
Saime andmestiku ühendada ka sotsiaalse võrgustikuga. Ilmnes, et kellel oli sotsiaalvõrgustikus eestlasi, nemad liikusid rohkem nendes kohtades, kus venekeelsed inimesed muidu ei käinud. Kõige piiratuma ruumikasutusega olidki need inimesed, kelle sotsiaalne võrgustik koosnes ainult venekeelsetest inimestest. Selles uuringus me ei analüüsinud neid põhjusi, miks nende liikumisruum on selline. Teadmata jäi, kas neil ei ole võimalust Eesti kaugematesse nurkadesse minna või nad ei taha minna, eelistades viibida koos venekeelsete inimestega. Etnilisuse uuringutes ongi kaks teooriat: marginaliseerumise teooria, kus vähemusrühmad on oma tegevuses piiratud, näiteks oma sotsiaalse staatuse või sissetulekute tõttu, ja eelistamise teooria ehk nad eelistavad teadlikult omasuguseid. Selle uuringu põhjal ei saa öelda, kumb teooria kehtib, ilmselt on oma osa mõlemal.
Koroonapandeemia on olnud huvitav ajajärk. Kas selle aja liikumisi ja inimeste paiknemist olete samuti saanud uurida?
Koroonapandeemiaga seotud liikumist saime veidi analüüsida, kuna olime 2019. aasta sügisel alustanud nutitelefoni uuringut Helsingis elavate eestlaste hulgas. Soovisime uurida Soomes elavate eestlaste tegevusruume ja piiriülest liikumist. Valim ei olnud väga suur, aga siiski: umbes poolsada inimest.
Koroonapandeemia tulekuga saime jälgida, kuidas nende liikumismustrid muutusid. Selgelt oli näha, et piiride sulgudes jäi enamik inimesi Soome ning piiriülest liikumist ei toimunud. Piiride avanedes tormasid kõik aga Eestisse, isegi need, kes jõulude ajal, mis on Eestisse tuleku tipp, Eestis ei käinud. Ühtlasi näitas uuring, et suhtluspartnerid muutusid: Soome kontaktidega suhtlus telefonitsi vähenes, Eesti partneritega jäi aga aktiivseks.
Statistikaamet koostas koroonapandeemia ajal kõigi Eesti mobiilsideoperaatorite passiivse mobiilpositsioneerimise andmete põhjal ülevaate, mismoodi on inimesed koroona tõttu omavalitsuste vahel liikunud, suundunud linnadest välja. Selle metoodika on neile loonud Positium.
Peale positsioneerimisuuringute on sinu teadustöösse mahtunud energiasäästliku linnakeskkonna küsimused. Juhid projekti oPEn Lab, „Avatud labor: Living Lab energiapositiivses naabruskonnas“. Mida selle käigus ellu viite?
Selle projekti fookus on tõesti veidi teine: hoonete renoveerimine, aga laiemalt seostub see samuti inimeste paiknemise, seda mõjutavate tegurite ning linnaplaneerimisega. Tartu ülikooli roll on teha küsitlusi ja uuringuid ning selgitada välja, millised on inimeste arvamused ja hinnangud elamute renoveerimise kohta. Samuti osaleme kaasamises. Kaasamisega on soov suurendada inimeste huvi selle teema vastu ning kujundada renoveeritav maja ja piirkond sealsetele elanikele meelepäraseks.
Linnakeskkonna ja renoveerimisega oli seotud ka SmartEnCity projekt, mille algataja oli Rein Ahas. Selle puhul võib Tartule oluliseks pidada peale kesklinna piirkonna majade renoveerimise ja majadele kaunite kunstiteoste loomise ka Tartu rattaringluse tulekut. See annab nüüd meile tagasi andmeid, mille põhjal inimeste liikumist analüüsida.
Tartus tuleb juunikuus järjekordne konverents „Mobility Tartu“, mille korraldusega oled sa seotud. Mis teemade üle arutletakse?
Seda konverentsi oleme korraldanud juba alates 2008. aastast, tänavu toimub see üheksandat korda. Tegu on rahvusvahelise konverentsiga, mis alguses oli rohkem mobiilpositsioneerimiskeskne. Soov oli maailmas näidata ja tutvustada, kuidas me selliste andmete alusel teadusuuringuid oleme teinud, ning suhelda teiste teadlastega, kes mobiilpositsioneerimise andmeid kasutavad.
Nüüdseks on konverentsi teemakäsitlus mitu aastat olnud palju laiem, hõlmates inimeste liikumisega seotud küsimusi avaramalt. Aina rohkem oleme püüdnud konverentsile tuua ka avalikku sektorit. Eelmisel korral, 2022. aastal, lisandusid arutlusringid. Koroonaaja konverents 2020. aasta kevadel tõi juurde virtuaalse vormi, mida oleme nüüd rakendanud peaettekandjate ja vestlusringide puhul, et konverentsist saaks osa rohkem inimesi. Tänavu on konverentsil kaks põhifookust: liikuvuse õiglus ja sotsiaalruumiline ebavõrdsus ning metoodilised arengud, sealhulgas tehisintellekti toetatud lahendused inimeste liikuvuse uuringutes.