Mikrobioomi uurimisest on Tartu ülikooli mikrobioomika professori ELIN ORUGA vestelnud Horisondi toimetaja Piret Pappel.
Teadlased on pikka aega uurinud mikroorganisme kui eelkõige võimalikke tõvestajaid. Nüüdseks on teada, et mikroobid suunavad immuunsuse kujunemist ja mõjutavad ainevahetust. Uute meetodite areng lubab mikroobe eristada nende pärilikkusaine põhjal ja uurida, millist osa bakterid, viirused, arhed ja seened meie kehas täpsemalt etendavad.
Mis on mikrobioom?
Nõnda kutsutakse mikroorganismide kooslust, kuhu kuuluvad bakterid, arhed, seened ja viirused ning kõikide nende genoomid. Vaatleme seda kui tervet ökosüsteemi.
Inimese mikrobioomi on uuritud hästi palju. Kas uurime ka inimese mikrobioomi evolutsiooni ja teistel liikidel leiduvaid mikroorganisme?
Minu uurimisgrupp uurib mikrobioomikooslusest peamiselt baktereid. Mikrobioomika kui teadussuuna areng on seotud tehnoloogia arenguga. Kasutatakse DNA järjestuse määramise meetodit, nagu teise põlvkonna sekveneerimine, ning võimalik on analüüsida kõikide mikroobikooslusesse kuuluvate mikroorganismide DNA-d ühel ajal. See on loonud võimaluse vaadelda mikrobioomi kui kooslust ja uurida sealseid omavahelisi suhteid.
Inimese kõrval hakati kohe tegelema ka teiste organismidega. Imetajatest hakati uurima eelkõige laborihiirt, sest inimesega seotud katseid tehakse hiirtel ja seetõttu on oluline mõista, kui sarnane on inimese mikrobioom hiire omaga. Kui ma mikrobioomiuuringutega järeldoktorantuuris alustasin, kasutasin samuti hiiri.
Ka inimahvide mikrobioomi on uuritud. Juba mõne aasta eest on ilmunud väga põnevad tööd, mis heidavad valgust sellele, kuidas evolutsiooniliselt on mikrobioom arenenud.
Lisaks hiirtele on põhjalikumalt uuritud bioloogiliste alusuuringute mudelorganisme, nagu äädikakärbes (Drosophila melanogaster) ja varbuss (Caenorhabditis elegans). Uurida inimese mikrobioomi on kahtlemata kõige keerukam. Kui uurime katselooma, siis saame kontrollida ümbritsevat keskkonda ja seal tingimusi vajadust mööda muuta. Näiteks laborihiirte korral saame kõiki hiiri hoida pikemat aega samas keskkonnas ja sama toidu peal. Inimese puhul pole see võimalik.