Kumari preemia laureaadi, looduskaitsja Aleksei Lotmaniga vestelnud Toomas Kukk
17. juunil võeti vastu Euroopa looduse taastamise määrus. Varem oled öelnud, et määrus tuli lahjem, kui oli oodatud. Kuidas peaksime sellesse suhtuma?
Arvan, et mõõduka hõiskamisega. Kokkuvõttes on see ikkagi suur asi. Teadupärast viimane Euroopa looduse elurikkuse kaitseks vastu võetud õigusakt oli loodusdirektiiv 1992. aastast. Taastamise määrus on esimene terviklikult elurikkust käsitlev õigusakt pärast seda. Tõsi, vahepeal on küll vastu võetud veepoliitika raamdirektiiv, mis tegeleb veega seotud elurikkusega teatud määral, ning merestrateegia raamdirektiiv.
Taastamise määrus, nagu nimetuski ütleb, kajastab eelkõige seda, et oleme oma loodusega sealmaal, et ainult olemasoleva kaitsmisest ei piisa. Siiski on ka olemasoleva kaitseks määruses kirjas oluline põhimõte: seni loodus- ja linnudirektiivi Natura-alade põhimõtete sarnane kaitse laieneb: neid elupaigatüüpe, mida pidime seni kaitsma Natura-aladel, peame nüüd kaitsma ka väljaspool Natura-alasid.
Loodusdirektiivis on küll üldine ja veidi ebamäärane eesmärk tagada elupaikade üldine hea seisund, aga konkreetne kohustus elupaiku mitte kahjustada on vaid Natura-aladel. Seega on taastamismäärus hea lisavahend elupaikade kaitseks ka laiemalt, aga ükski õigusakt ise loodust ei kaitse, sellega peame ikka ise tegelema.
Eestis on looduse taastamine olnud arusaadavam niitude ja puisniitude puhul: ka looduskauged inimesed saavad aru, et kui niit on võssa kasvanud ja tahame niitu tagasi, tuleb võsa maha võtta. Soode taastamine on minu meelest üllatavat vastuseisu tekitanud: soid, mida taastame, on ju piisavalt. Taastamise määrus vajab Eestis ilmselt rohkem selgitust.
Inimestel on tihti see arusaam, et Eestis on veerand maast soodega kaetud, kuigi tegelikult meil seda väga ammu enam pole. Meil on eriti madalsood kuivenduse nahka läinud, rabad vast vähem, aga ka neid on kuivendatud.
Loomulikult tuleb eelkõige kaitsta olemasolevat. Oleme ju näinud seda natuke naljakat pilti, kus ühel pool teed kaitsealal taastatakse sood ja aetakse kraave kinni, aga teisel pool süvendatakse kraave, nimetades seda hooldamiseks või rekonstrueerimiseks. Peame alati mõtlema, mis on ratsionaalne, kuid kokkuvõttes on selge, et ka Eestis on vaja soid taastada, eelkõige madalsoid, teatud määral ka rabasid.
Madalsoodega läheb keeruliseks, sest paljud neist on olnud kunagised sooheinamaad ja seetõttu võiks taastamine tähendada ka uuesti niitma hakkamist, samal ajal taastades neid ka soodena ehk muutes uuesti märjemaks. See on väljakutse tehniliselt ja ka majanduslikult.
Taastamist tuleb väga põhjalikult kaaluda. Määrus ei käsi huupi ja õhinaga kõike taastada, ammugi mitte ainult veetaset tõstes. Määrus annab suhteliselt suure paindlikkuse. Osaliselt ongi see määruse lahjendamise tulemus, aga paindlikkus on ka positiivne. Lissabonist Lapimaani ei pea kõike tegema ühtmoodi.
Üks ülesanne, mis määrusega tuleb, on taastamise kava. Võib jällegi õiendada, et dokumente on niigi palju. Aga dokumente tuleb koostada mõistusega ja pragmaatiliselt, et neist oleks abi ka tegelikul taastamisel. Midagi oleme elurikkuse taastamiseks teinud, aga tuleks teha rohkem. Ja jällegi, eelkõige on vaja kaitsta olemasolevat.
Kui märtsis ei õnnestunud määrust kinnitada, siis üks leevendusmeede oli väide, et väljaspool Natura-alasid pole vaja loodust kaitsta. Kinnitatud määruses on kaitse väljaspool Natura-alasid siiski sees.
Jah, kinnitatakse üle, et Natura-alad on prioriteetsed, keskenduda tuleb neile. Aga on väga oluline, et määrus väärtustab kogu elurikkust, ka väljaspool Natura-alasid, ehkki mitte täiesti ühtlase rangusega.
Kui rääkida vee-elupaikade taastamisest, siis see on küll veepoliitika raamdirektiivis sees, aga taastamismäärus sõnastab mõnegi asja selgemalt. On tähtis, et lisaks paisude eemaldamisele (muide, määrus ei ütle, et kõik paisud tuleb eemaldada, aga loomulikult on nende eemaldamine endiselt oluline taastamismeede) käsitletakse ka vajadust võimaldada jõgedel lammidele valguda ning säilitada või taastada loomulik dünaamika pinna- ja põhjavee vahel.
Meisse puutub see vähem, aga suurte Euroopa jõgede puhul on palju vaidlusi selle üle, mis on vabalt voolav jõgi. Kui näiteks keskjooks on pikalt vaba, aga alam- ja ülemjooksul on suured paisud ja siirdekalad selle tõttu ikkagi jõkke ei pääse? Suures osas on küll looduslähedane, aga kas see on vabalt voolav jõgi? Need vaidlused on ees. Meid need eriti ei puuduta: Eesti jõed on suhteliselt lühikesed, sestap, kui suudme lähedal asub pais, ei saa sellest ülevalt poolt voolavat osa enam vabalt voolavaks pidada. Ent küllap võib meilgi paiguti tulla ette vaidlusi vabalt voolava vee määratlemise üle.
Meil on nagunii keerukas teema Narva jõgi. See tundub omaette teema ja määrus meid vist edasi ei aita.
Narva paisu me tõenäoliselt selle määrusega ei muuda. Praegu ei mäleta, mida määrus ütleb kolmandate riikidega ühiste veekogude kohta. Küllap midagi on, aga Venemaaga ei saa ilmselt niipeagi normaalsetest asjadest rääkida. Kui see hetk saabubki, siis vaevalt otseste tegudeni niipea jõutakse.
Sa olid määruse tegemisega algusest peale tuttav. Kas oskad meenutada punkte, mis on määrusest välja jäänud?
Vastupidi, oskan rõhutada punkti, mille üle on mul heameel, et tuli sisse teatud paindlikkus, kuigi algul pidas osa inimesi seda muutust akti nõrgestamiseks. Algses versioonis oli jäigalt kirjas, et põllumajandusmaa mitmekesisuseks vajalikel elementidel ei tohi karjatada ega niita. Õnneks muutus see seisukoht nii parlamendis kui ka nõukogus paindlikumaks. Need ettepanekud tulid muide erakondadelt, kes määrust üldiselt toetasid. Mitte ükski neist, kes oli kurtnud põllumajanduse väljasuretamise üle, ei teinud ettepanekut selles mõttes paindlikkust lisada.
Parlamendi ettepanek oli paindlikum. Lõpuks jäi sõnastus, et üldiselt on karjatamine ja niitmine keelatud, aga kui see on maastikuelemendi hoiuks vajalik, siis on lubatud. See on väga tähtis muutus, sest väikesed niiduribad põldude vahel on tihti olulised, samuti võsaribad. Niiduriba või -plats on paljudele tolmeldajatele ja teistele liikidele tähtis. Seal oleks jäik karjatamise keeld rumal.
Rootslased on seda rohkem uurinud. Tihtipeale on sellistel platsidel elurikkust toetanud just hilissuvine või -sügisene karjatamine: suvel, kui vili kasvas, loomad sinna ei saanud, aga sügisel pärast viljavõttu lasti sinna ka loomad, kes peale kõrrepõllu sõid neil põndakutel. Taimede ja putukate seisukohalt on väga oluline, et osal platsidel karjatatakse hiljem.
Vahepealne parlamendiversioon oli õige lahja, aga kompromissversioon, millest sai õigusakt, on päris hea. Draama oli päris huvitav: parlament on varem pigem olnud keskkonnasõbralikum pool, kuid seekord oli vastupidi. Parlamendis läks määrus üle noatera läbi ning siis oli hirm, et äkki nõukogu ei kinnita. Õnneks Austria tuli appi ja andis poolthääle. Osa liidumaid on seal ähvardanud keskkonnaministrit, et kui ta on poolt, kaevatakse ta riigi sees kohtusse. Eks näis, loodame siiski parimat.
Kas meie põllu- või metsamees peaks nüüd muretsema, et see toob kaasa lisakoormisi ja muud halba?
Ajalooliselt on määrustel ja direktiividel olnud vahe: määrus annab üle Euroopa Liidu otsekohalduvad eeskirjad, ent direktiivi peab liikmesriik oma õigusaktidega jõustama. Ajapikku on see vahe muutunud minu hinnangul paiguti hägusaks. Näiteks ühise põllumajanduspoliitika reformide tulemusel seavad määrused vähem otse talupidajale rakenduvaid reegleid ja pigem määravad raamistikud, mille alusel riigid põllumajanduslikke meetmeid kavandavad. Määrused on muutunud järjest sarnasemaks direktiividega. Ka looduse taastamise määrus on „direktiivilaadne“. Antakse pigem liikmesriikidele eesmärgid ja mõõdikud, mitte talupidajale või metsamajandale igapäevatöö reegleid.
Üks näide selle kohta, mis on muutunud lahjemaks: vana metsaga seotud indikaatorite loend on muudetud liikmesriikidele osaliselt vabatahtlikuks, aga see pole katastroof. Kui eelnõu järgi pidi esitatama loend indikaatoritest, mida liikmesriigid pidid kindlasti seirama, siis kinnitatud variandis peavad riigid valima loendist indikaatorid, mida nad seiravad. Päris nii ei ole, et liikmesriik võiks piirduda ainult ühe indikaatoriga: peab valima vähemalt kuus.
Kahjuks on ebaõnnestunud kõik katsed indikaatorite loendit täiendada. Parlamendis rohelised, vasakpoolsed ja sotsid pakkusid, et loendis võiksid olla „elusad põlispuud“. Eelnõus olid „surnud puud“ ja need on ka määruses, kuid „elusad põlispuud“ või „vanad puud“ on jäänud välja.
Mind üllatas, et määruse kaasteksti järgi on Euroopa looduskooslused niivõrd halvas seisundis. Põhjaeurooplasena oleme harjunud enda ümber nägema suhteliselt heas seisus loodust.
Kõigi hinnangutega on nii, et kuigi need tuginevad parimale reaalselt kättesaadavale teadmisele, on nad ikkagi teatud määral subjektiivsed. Võib vaielda, kas olukord on nii halb, aga on selge: kui tahame, et lastelastel ja nende järglastel oleks, kus elada, peame pingutama ja loodust taastama.
Taastamine ei tähenda täielikku ajaratta tagasikeeramist. Aga mis tahes elupaikade rühma vaadates on olukord halb, kuigi leidub mõningaid väikseid edulugusid. Mõni ei olegi nii väike, näiteks sajandi jooksul on taastunud Euroopa suurkiskjad, samuti võib rahul olla merikotka ja hallhülge seisundiga.
Põhjala regioonis on sajandiga metsasus suurenenud, ent sellega on kaasnenud metsamajandamise intensiivistumine. Vanametsa liikide käekäik pole kuskil hea, kuigi nii Skandinaavias kui ka Baltikumis on metsade pindala suurenenud. Niitude kadu teame samuti; niitude arvelt on ka metsasus suurenenud. Niite ei ole kahtlemata taastatud piisavalt.
Läänemere riigid on küll suutnud Läänemerre voolavat lämmastiku ja fosfori üldkogust mõningal määral vähendada, aga ainult taanlased ja sakslased on osaliselt oma kodutöö teinud, teised peavad veel tublisti pingutama. Endiselt laseme lämmastikku ja fosforit merre liiga palju, rääkimata aastakümnetest, kui koormus oli märksa suurem. Sellest peab meri veel mõnda aega toibuma. Kui vaatame taimetoitainete sissevoolu, ei saa me rääkida Haapsalu, Matsalu või Pärnu lahe heast seisundist. Tuleb pingutada. Just mere asjades ei piisa ainult taastamismääruse täitmisest, tuleb vähendada lämmastiku ja fosfori kadu põllumajanduses.
Meil vist lämmastiku ja fosfori merrekanne pigem suureneb, kuna põllumajandus on muutunud intensiivsemaks.
Eestis oli fosfori- ja lämmastiku ärakanne võrreldes Nõukogude aja omaga tublisti vähenenud, aga pärast Euroopa Liiduga liitumist on lämmastiku oma taas suurenenud, kuigi õnneks mitte Nõukogude-aegsele tasemele. Fosforväetiste kasutus pärast Euroopa Liiduga liitumist pole nii palju suurenenud kui lämmastikväetiste oma, samuti oleme tublisti parandanud reoveekäitlust, mis on just fosforikoormust tunduvalt vähendanud.
Lämmastikuga on paraku nii, et võrreldes Nõukogude ajaga laseme seda küll märgatavalt vähem pärivett, kuid aastatuhandevahetusega kõrvutades kindlasti rohkem. Seda kinnitavad seireandmed ja väetisetarvituse statistika. Võrreldes Euroopa Liiduga kasutame hektari kohta lämmastikväetisi suhteliselt vähe, aga see tähendab pigem seda, et mujal kasutatakse neid liiga palju. Meil suundumus kasvab, mujal on stabiilne või aeglaselt vähenev. Oleneb, kust poolt tõde vaadata. Nälga meil pole ja teraviljaeksport on aastate keskmisena väga suur. Seda ei tohiks teha keskkonna kulul.
Kujutlen põllumeeste vastuväiteid, et piirame oma majandust, samal ajal kui teised teevad, ometi oleme nii väiksed ja meist ei sõltu midagi.
Väikestest asjadest algavadki suured. Eeskätt suurtootjad, aga ka teised, peaksid Eestis hakkama jälgima oma lämmastikubilanssi. Kui võtta aluseks arvutused, kui suur osa ostetud väetisest läheb pärivett, siis võib-olla tasub põllumehel – eriti, kui sellega kaasnevad toetused –, bilanssi arvutada ja selle põhjal väetamist korrigeerida.
Keeldude ja käskudega ei saagi väga hullusti midagi muuta ning kui saaks, siis korraga kogu Euroopa Liidu ulatuses. Siin on suundumused praegu pigem vastupidised. Kui me kogu liidus ei lepi kokku näiteks lämmastikväetise aktsiisimaksus, siis ühes liikmesriigis pole mõtet seda teha. Kõik, mis on ostetud ega jõua mitte taimeni, vaid keskkonda, on ju ilmaaegu ostetud.
Põllumehed kasutavad väetisi eri täpsusastmega. Vaikimisi arvatakse, et kõik kasutavad täppisväetamist, aga see pole päris nii. Kõik puhvervööndid ja väikemärgalad, mida on võimalik siduda eesvooludega, toovad elurikkust tagasi ja ka puhverdavad äravoolu. Kõigil märgaladel on muidugi piir, kui palju nad suudavad puhverdada. Seda näeme ka suurte märgalade puhul, nagu Haapsalu või Matsalu lahed. Sinna jõgede kaudu jõudev fosfor osalt seotakse setetesse ja osa lämmastikust läheb denitrifitseerumise teel õhku. Paraku osa lämmastikust ja fosforist jõuab neist lahtedest Väinamerre; seda ei suuda rannikumärgalad siduda. Nii et meiegi koormame ka suhteliselt suuri süsteeme üle. Väikemärgala suudab kinni pidada vaid väikse osa. Ühesõnaga, väetisi tuleb võimalikult säästlikult kasutada; märgalad küll aitavad kadusid puhverdada, aga kogu lootust neile panna ei saa.
Täppisväetamine nõuab uut tehnikat, see pole päris peoga puistamine.
Tõepoolest, mida suurem on tootja, seda suuremad on tal põllud ja kergemini tekivad kaod. Teistpidi on suurtootjal rohkem investeeringuvõimekust. Kui väiketootja teeb midagi valesti, siis tal on väike põld ja puhverdatud servakooslustega ning asi pole nii hull. Suurte põldude korral on olemas nii vajadus kui ka majandajatel võimekus.
Oled üks neid, kes algatas mõtte, mille järgi on Matsalus 1996. aastast makstud niitude hooldajatele toetusi. Kuidas tagantjärele tundub, kas see on 30 aastat edulugu?
1996. aastal saime tõesti reaalselt toetusi maksma hakata. Toetused olid praegusega võrreldes naeruväärselt väikesed, aga tollal muidugi olulised. Kavandasime neid märksa varem ja seal oli suur osa kadunud Lennart Gladhil (vt Eesti Loodus 2021, nr 4). Tema tutvustas, kuidas see Rootsis toimis, meie inimesed käisid Rootsis ja vastupidi. 1993. aastal saime valmis Matsalu looduskaitseala kaitsekorralduskava, mis oli Eestis esimene kaitsekorralduskava, ning 1994. aastal kinnitas selle keskkonnaminister Andres Tarand. Juriidilist raamistikku tollal polnud, see tuli hiljem.
Tollane Rootsi süsteem oli praegusest Euroopa Liidu omast veidi parem: maksti loomade päevade arvu pealt, mitte hektaripõhiselt. See oli konkreetsem ega pidanud vaidlema, kas on piisavalt karjatatud või mitte. Hektaripõhisus on tulenenud ka sellest, et mõnes Euroopa riigis oli ülekarjatamine probleem, kuid see oli siiski väga piirkondlik. Rootsis nagu meilgi pole pärandniitudel loomi piisavalt. Siiski, praegu kõik toimib ja seis on parem kui 1990. aastate keskel.
Röövlus on endiselt probleem maas pesitsevatele lindudele. Osaliselt kajastab see ikkagi seda, et isegi meie suurimad rannakarjamaad pole piisavalt lagedad: ühest otsast tuleb peale võsa ja teisest pilliroog. Vist Marek Sammul on Silma kaitseala rannaniitude näitel uurinud, et kui olukord on kord juba käest läinud ja taimekoosluse toitelisus on suur, siis on keeruline minna tagasi varasemale tüüpilisele rannakarjamaale.
Jälle kerkib taastamise küsimus: peame hakkama mõtlema, kus ja kui palju peaksime rannakarjamaid aktiivsemalt pilliroost puhastama. Seda on mõtet teha seal, kus karjatatakse. Kui pilliroost puhastamisele järgneb tõhus karjatamine, võib muidugi täiesti roostunud alasid ette võtta.
Kahtlemata on pillirooga seotud liigid ka looduskaitselise tähtsusega, aga kui meil asub lähedal koht, kus nagunii pesitsevad kümned roo-loorkullid, siis kas me ikka peame muretsema ühe roo-loorkulli pesapaiga pärast, kui ta elab keset rüdile kõige tähtsamat rannaniitu. Ühtlasi ei saaks pärast roo hävitamist sinna peitu pugeda kährikud, rebased ega šaakalid. Mõtlen praegu Keemu–Salmi–Metsküla rannaniitu. Aga see on näide. Kindlasti on roostikud oluline elupaik, kuid mõnel pool tuleb otsustada, mis on tähtsam, kas märg niit või roostik. Tänapäeval tuleb märga niitu Eestis tähtsamaks pidada.
Sama probleem on puisniitude taastamisega: 60 aastaga kinni kasvanud puisniit on mõne metsaeksperdi meelest juba väärtuslik salumets.
Siin on muidugi valikukohti ning need tulevad valusamalt seetõttu, et puisniitu on vaevaline hooldada, tegijaid on vähe ja neist tõhusaimad rakendavad suurt tehnikat – tulemusena saadav jätkusuutlik puisniit on üsna hõre. Ajalooliselt ongi puisniit olnud sageli hõre, aga vaheldunud tihedamate kohtadega. Kui otsida kompromissi, oleks mõtet taastada puisniite ikka niidetavana, aga tihedamana. Küsimus ongi selles, kui reaalne on selliseid alasid niita.
Kurvitsalisi ja muid liike jääb looduses kogu aeg vähemaks. Jüri Keskpaik on meenutanud, et Puhtulaiu lõunaranna väikesel rannaniidulaigul on pesitsenud korraga kolm paari tutkaid. Praegu ei kujuta ette, mis imet peaksime tegema, et seal üldse mõni lind pesitseks.
Niidukurvitsalistele ja just nende seast tundlikumatele liikidele on vaja, et niit oleks üsna märg ning oleks väga märgi ja vähem märgi kohti: nad ei ole pardid, ei tee pesa vette, aga toitu hangivad nad märjalt maalt, vee piirilt või madalast veest. Kõik peaks olema niidetav või karjatatav.
Olen aastaid rääkinud, et aastasadade jooksul ei piiritletud karja- ja heinamaid nii järsult kui praegu. Karjatati ädalas, aga suur osa karjamaadest oli üldse tarastamata; olid küll koplid, kuhu vajaduse korral loomad kokku aeti. Karjamaid hakati suures ulatuses tarastama sadakond aastat tagasi, pärast esimest maailmasõda tuli okastraat. Kuid see polnud üldine veel ka pärast teist maailmasõda.
Karjastel või karjalastel tuli hoida loomi eemal kasvavast viljast ja heinast, kõik muu oli karjamaa. Kahjuks on raske ette kujutada, et see pilt taastuks – kui tsivilisatsioon kokku ei kuku. Kuid paindlikkust oleks vaja juurde, loomi peaks olema ka seal, kus me tavaliselt vaid niidame. Aeg-ajalt tuleks ka karjamaad üle niita.
Kui palju sul endal praegu loomi on?
Vähe! Täna vaatasin, et hobune lonkab veidi, pean pärast intervjuud minema uuesti vaatama. Natuke on lambaid ja üks veiste vanapaar, pull ja lehm, keda pole olnud südant ära süüa. See aitab hoida oma koduümbrust läbipaistvana. 150 aastat tagasi oleks selline kari tundunud juba tõsine talukari (naerab). Aga see väike popsikari aitab mul tunnetada päris põllumehe muresid.
Kas sul jagub aega? Ilmselt on seda vähe nagu ikka.
On mingi relatiivsusteoreetiline paratamatus, et vanusega jääb aega üha vähemaks. Aeg hakkab kiiremini lendama. Eks elu möödubki suuresti arvutis.
Sa vist ei ole tegev Matsalus seltsielus.
Mina mitte, aga Kaja on endiselt Matssalu naisseltsi juht. Aga mina pole ei kaitseliidus ega jahiseltsis enam väga aktiivne.
Olid roheliste erakonna asutajaliige ja esimees. Miks rohelised on meil olnud suhteliselt edutud?
Kui ma oskaks sellele vastata, siis ma poleks tol korral lati alt läbi jooksnud. Mulle võib aeg-ajalt tunduda, et saan aru, mis poliitikas toimub, aga kokkuvõttes ikkagi ei saa. Ma polnud edukas erakonnajuht, aga ma ei tea siiani, mida ma valesti tegin. Isiklikult muidugi vedas, et panin erakonna juhtimise maha, ja sain koju tagasi tulla (naerab). Ma tol korral pingutasin ausalt, see polnud mu vandenõu, et ametist vabaneda.
Ühiskonnale oleks tugevat rohelist erakonda vaja. Praegu ma ei ole erakonna liige: Postimehes töötamise ajast, siis vaadati erakonda kuulumisele viltu. Kuivõrd olen varsti pensionär, siis võib-olla astun uuesti erakonda.
Said koos abikaasa Kajaga Kumari preemia. Kas koos elades saate ikka ideoloogiliselt hakkama: Kaja on olnud kogu aeg keskkonnaametis, sina aga tegev ka kolmandas sektoris, mis pole ametliku looduskaitsega vahel kuigi sõbralik?
Ma olen ka looduskaitses kaua töötanud, kuigi pole avaliku teenistuse seaduse mõistes olnud ametnik. Teistpidi, oleme mõlemad Kajaga olnud ELF-i nõukogu liikmed. Dünaamika on olnud piisavalt voolav, nii et ei pea kartma lahkuminekut.
Ma põhimõtteliselt ei proovi Kajalt küsida siseinfot. Räägime tihti looduskaitseasjadest, aga meil on ka valdkonnad veidi erinevad. Minu põhitöö on viimasel ajal olnud mereteema, ja Kajal seda pole. Ehkki ELF-i mereteema hõlmab ka maismaalt tulevaid mõjusid. Keskkonnaamet pole ka nii salajane riigiasutus nagu mõni teine.
Kaja: Meil on nii väike riik, et pole eriti vahet, kas tegutsed MTÜ-s või riigiametis. Aga väikse riigi tõttu pole meil ka roheline partei kuigi tugev, inimesi ei jätku igale poole.
Erakondi on ju päris palju ja liikmeid samuti – need, kes on tahtnud, on ilmselt endale partei leidnud. Pigem tuleks seniseid erakondi muuta loodushoidlikumaks.
See on huvitav ja kummaline: mida aeg edasi, seda enam positsioneerivad parempoolsed erakonnad end loodusvaenulikena. See pole sugugi alati nii olnud, alguses vaadati ju looduskaitset poolaristokraatliku lõbuna. Rohkem kui sajand tagasi peeti USA presidenti Theodore Roosevelti USA imperialismi rajajaks, aga teistpidi oli ta olulisimaid looduskaitset edendanud presidente. Rahvusparkide pindala suurenes kaks korda, loodi riigimetsade majandamise süsteem ning tehti palju muudki. Euroopa kuningakodasid ei saa ju vasakpoolseks pidada, ometi peetakse heaks tooniks, et kuningas patroneerib looduskaitset.
Euroopa Rahvapartei on lahkuva Euroopa komisjoni juhterakond, kelle agenda oli suhteliselt roheline veel paar aastat tagasi. Praegu aga on peamised torpedeerijad parlamendis ja osaliselt nõukogus Ursula von der Leyeni erakonnakaaslased. See erakond on looduskaitse mõttes libisenud paremasse serva. Rohelisi erakondi on vaja: kui rohelised on populaarsed, muutuvad ka teised erakonnad rohelisemaks.
Aleksei Lotman on sündinud 6. mail 1960 Leningradis. Lõpetanud Tartu 2. keskkooli ja 1985. aastal Tartu ülikooli bioloogina. Töötanud Tartu loodusmaja õpetajana, õhukaitse inspektorina, Matsalu looduskaitseala teadusdirektorina. Praegu Eestimaa looduse fondi merekeskkonna kaitse ekspert. Erakonna Eestimaa Rohelised asutajaliige, kuulunud selle juhatusse, 2010–2011 erakonna eestkõneleja. 2007. aastal valiti XI riigikogu liikmeks. 2006 pälvinud Riigivapi V klassi teenetemärgi, 1998 Kaitseliidu Valgeristi III klassi teenetemärgi ja 2004 Kaitseliidu Valgeristi II klassi teenetemedali. Koos abikaasa Kaja Lotmaniga (vt intervjuud Eesti Looduses 2003, nr 4 ning 2015, nr 11) pälvinud 2003. aastal Maailma Looduse Fondi (WWF) Elisabeth Jidhe looduskaitseauhinna ning Eesti looduskaitse tunnustuse Kumari preemia 2024. aastal.