Eesti teaduste akadeemia peasekretäri Anne Kahruga vestelnud Toomas Kukk
Anne Kahru on sündinud 17. veebruaril 1955. Aastal 1978 lõpetas Tartu ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna cum laude bioloogi-mikrobioloogina. 1987. aastal kaitses Tartus biokeemia doktoritöö mikroobide energeetilisest ainevahetusest. 1978–1980 TTÜ küberneetika instituudi insener, 1980–2007 keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis (KBFI) insener, nooremteadur, teadur, vanemteadur, juhtivteadur. Alates 2005. aastast KBFI keskkonnatoksikoloogia labori juhataja. 2018 valitud Eesti TA liikmeks ökotoksikoloogia vallas. Ökotoksikoloogilise uurimissuuna rajajaid Eestis. Tema uurimisrühm hakkas maailmas ühe esimesena uurima nanomõõdus metallioksiidide keskkonnaohtlikke omadusi ja toimemehhanisme. Avaldanud ligi 200 teadusartiklit ja juhendanud kümmekonda doktoritööd, kuulub oma valdkonnas maailmas enim viidatud teadlaste hulka. Eesti toksikoloogia seltsi asutajaliige ja juhatuse esimees 1997–2018. Pälvinud Eesti riigi teaduspreemia (2011) ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2017). Alates 2025. aasta veebruarist Eesti TA peasekretär.
Õnnitlused uue kõrge ametikoha puhul!
Tuleb soovida ikka jõudu ja vastupidamist! Teaduste akadeemia asjadega olen jõudnud vahetult vähe tutvuda, alles teine päev ametis. Eelnevate kuude jooksul olen küll üritanud end põhilisega kurssi viia, aga paraku pole see kerge ülesanne. Minu tööülesanded on teaduste akadeemia põhikirjas ära toodud ja neid on päris palju. Jätkan ka oma teadustööd ja KBFI keskkonnatoksikoloogia labori juhatamist, sest – nagu arvab ka president Mart Saarma – akadeemia juhtkond peab koosnema tegevteadlastest: kontakti teadustööga ei tohi kaotada.
Eelmises Eesti Looduses on professor Maarja Öpik väitnud, et tal õnnestub oma töid päevade kaupa jagada.
Loodan sama teha, ristpistes läbisegi kord ühe, kord teise asjaga tegelemine ei lõpe hästi.
Keskkonnatoksikoloogia tundub valdkond, kus ka kitsamale teemale keskendudes saaks teha mitu intervjuud. Näiteks, kuidas saab uue turule toodud ühendi või toote kohta kindlalt väita, et see on inimesele ja loodusele ohutu. Umbes nagu DDT või ka asbesti sisaldav eterniit. Teadusgrant kestab enamasti kolm kuni viis aastat ja selle põhjal on kahtlane teha kaugeleulatuvaid järeldusi.
Ohutuse uuringutega ei saa tegeleda vaid grandipõhiselt, siin annavad peamise panuse ilmselt ministeeriumid ja muud ametkonnad. Keskkonnariski hinnatakse üldjuhul ainepõhiselt, võttes ained ükshaaval ette. Kuid valmistootes saavad eri ained kõik kokku ja mõjuvad koostoimes.
Veel üks näide: võrdleme sama aine nanosuuruseid (osakese mõõtmed on suurusjärgus 1–100 nanomeetrit.) või siis niinimetatud tavasuuruses osakesi. Nanoosakeste võimalikke kahjulikke mõjusid hakkas minu labor uurima umbes 15 aastat tagasi. Näiteks tsinkoksiid või titaandioksiid on tavasuuruses osakestena ohutum või lausa ohutu, ent nanosuuruses ilmnevad täiesti uued omadused, ehkki keemiline valem on ju sama.
Tsinkoksiidi leidub näiteks tsinksalvi või teistegi preparaatide koostises. Titaandioksiid on peaaegu iga valge värvi koostisaine ja olnud ka toitudes lisandina lubatud (E171). Nanosuuruses vask- ja tsinkoksiid osutuvad üllatavalt mürgiseks veeorganismidele, sest nanoosakesed on altid vees lahustuma ja nii vase- kui ka tsingi-ioonid on veeorganismidele, näiteks vetikatele ja vesikirpudele, mürgised.
Meie laboris uurib Margit Heinlaane uurimisrühm pisiplasti ja plastifikaatoreid. Kujutate ette näiteks švammi meenutavat patja, mille võib näiteks aednik võtta endale põlvede alla, et oleks pehmem aiatöid teha. Kui see plastist padjake peenestada ja sellest teha vesileotis, siis osutub see üllatavalt mürgiseks. Need uuringud meil alles käivad. Selleks ongi toksilisuse testid head ja vajalikud, et avastada kahjulike ainete koosmõjusid.