Parasitoloog Ants Tulliga vestelnud Katre Palo
ANTS TULL on sündinud 31. mail 1990. aastal Kundas. Pärast Kunda gümnaasiumi lõpetamist õppinud Tartu ülikoolis ökoloogiat ja elustiku kaitset. Magistritöö raames uurinud koertega levivaid siseparasiite Eesti linnades. 2022. aastal kaitses doktoritöö „Kodu- ja metsloomadega levivad zoonootilised siseparasiidid Eestis“. Töötab TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudis terioloogia teadurina. Andnud üliõpilastele loenguid ja praktikume selgroogsete zooloogiast, parasitoloogiast ning linnustiku liigilisest mitmekesisusest Eestis ja Euroopas. Pälvinud 2022. aastal üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil doktoriõppe astmes teise koha. Eesti terioloogia seltsi, Eesti looduseuurijate seltsi ja Eesti ornitoloogiaühingu liige.
Kuidas kujunes nii, et läksid ülikooli õppima loodusteadusi? Mis seda on mõjutanud?
Minu lapsepõlv möödus suuresti Kunda kandis Lontovas Vana-Sadama teel, kus jõgi voolab maja taga ning mereni on 500 meetrit. Seal asub ka vanavanemate suur viljaaed koos õunapuude ja marjapõõsastega. Aastaajad möödusid linnulennul naabrilastega suviti õngitsedes ja meres supeldes. Talviti elasime päevad läbi Kukerpallimäel ja lasime kelkudega liugu.
Vanavanaisa oli Toolse metsavaht, kes elas paksus metsas Metsaantsu talus, kus hiljem vanatädi pidas turismitalu: kasvatas vaarikaid ja mustikaid ning pidas selliseid eksootilisi linde nagu jaanalinnud, emud ja faasanid. Mitmel suvel sai seal käidud taskuraha teenimas.
Gümnaasiumis soovisin edasi õppida ökoloogiat. Mäletan, kuidas kirjutasin lõpukirjandi (toona 600–800 sõna) maakera ökoloogilistest probleemidest, ning kuna olin ise pärit tööstuslinnast, tekkis soov midagi keskkonna heaks ära teha. Nõnda osutuski ülikooli sisseastumisel valituks ökoloogia ja elustiku kaitse õppekava.
Mis teemad sind köitma hakkasid?
Parasiidid polnud minu esimene valik, algul oli plaanis uurida rukkiräägu pesitsusfenoloogiat. Selles tekkisid juhendajaga aga ebakõlad ning otsustasin teemat vahetada. Kirjutasin terioloogidele Harri Valdmannile ja Epp Moksile, kas neil on mõnda uurimisteemat pakkuda. Nii sai minu uurimisobjektiks sügelislest. Uurisin kirjanduse põhjal süüdiklesta (Sarcoptes scabiei) süstemaatikat ja spetsialiseerumist peremeesorganismile. Nõnda see parasiitide maailm mulle järk-järgult avanema hakkaski.
Magistri- ja doktoritöö teemad käsitlesid juba kirevamat seltskonda parasiite, kes levivad lemmikloomadelt inimestele. Ühed tavalisimad soolenugilised on kassi- ja kutsikasolge. Meie võime nakkuse saada otsekontakti teel pesemata käte kaudu. Maailma terviseorganisatsiooni andmetel on 1,5 miljardit inimest nakatunud mitmesuguste soolehelmintidega. Tegemist on suuresti arengumaade probleemiga: Aafrikas, Kagu-Aasias ja Lõuna-Ameerikas saadakse esmane nakkus saastunud pinnase kaudu. Puudus on puhtast veest kätepesuks ning juur- ja köögivilju ei pesta. Seal tehakse inimestele rohkesti ussirohuravikuure ja tutvustatakse hügieeninõudeid, et vähendada nakatumist nugiussidega.
Mis üllatas sind kõige enam, kui oma teadustöö jaoks andmeid analüüsisid ja koondasid?
Üllatusi oli mitu, näiteks seik, et Lääne-Eestis oli üldine nakkuse tase koeral, rebasel ja šaakalil väga sarnane: üle 90 protsendi. Ühtlasi üllatas seegi, et enim levinud siseparasiidid olid paeluslased. Tihti oleme harjunud mõtlema puhtast loodusest, kuid peame arvestama, et sinna hulka kuuluvad ka siseparasiidid, millega keskkond on mingil määral saastunud.
Üllatav oli veel leid, et varjupaigakassidest peaaegu pooled olid nakatunud siseparasiitidega ning kolmandik zoonootilise kassisolkmega. Kassid, kes olid saanud ussirohtu ja läbinud karantiiniperioodi, olid rohkem nakatunud ainuraksete protistidega kui need, kes olid olnud karantiinis kuni kaks nädalat. Seetõttu on pärast varjupaigast looma võtmist tähtis käia kindlasti eraldi veterinaari juures, et loom oleks terve ja kogu perele turvaline.
Huvitav oli ka potentsiaalse kinnise parasiiditsükli avastamine paneelmajade ümbruskonnas, kus koeraomanikud, kelle lemmikloom on parasiidiga nakatunud, saastavad keskkonna elujõuliste parasiidimunadega, mis omakorda võivad nakatada vastutustundlike koeraomanike koeri. Samuti on oluline esile tuua, et rohealadel, sealhulgas lasteaedade ja koolide läheduses, võib leiduda siseparasiitide nakkuskoldeid.
Üldine nakkusegradient on maapiirkondade poole kaldu: seal on nakatunud loomi rohkem. Järgnevad väikesed linnad ja suurlinnad. Maapiirkonnas kattub looduslik parasiitide tsükkel antropogeense tsükliga enim, sest metsloomad (parasiitide peremehed) puutuvad kokku lemmikloomadega ning nad jagavad omavahel siseparasiite.
Alusandmete ehk sinu töö puhul väljaheidete kogumine on alati suur töö. Ilmselt on sul olnud meeskond abiks?
Väljaheidete kogumine on olnud meeskonnatöö, valdavalt on aidanud proove koguda terioloogia õppetooli tudengid ja töötajad. Tõsi, enamik proove magistritööks kogusin ise, neid oli üle kuuesaja. Proovide kogumine on osa õppetööst nagu ka nende läbivaatamine ja hilisem andmeanalüüs.
Kuidas ekskremendiproove õigupoolest uuritakse?
Väga lihtsustatult tuleb McMasteri metoodika järgi isoleerida munad või ootsüstid neljast grammist väljaheitest, kasutades flotatsioonivedelikku (küllastunud suhkru- või soolalahus, mille erikaal on vähemalt 1,2 g/cm3), mis tõstab ussimunad vedelikus üles. Seejärel määratakse ussimunad nende morfoloogia põhjal mikroskoobi all (vähemalt 50–100-kordse suurenduse abil) ning loetakse ükshaaval kokku, et parasiteerituse intensiivsust selgitada.
Küllap on välitööde käigus tulnud ette ka kentsakaid olukordi.
Meenub seik ühest sügisest: üks Annelinna vanem proua uuris, milline on sügisene seenesaak. Ma siis viisakalt seletasin talle, et uurin lemmikloomade parasiite ja selleks on vaja koguda koerte ekskremente.
Ajal, kui Tartu koduta loomade varjupaigast linna- ja maakasside proove kogusime, siis võtsime naisega kassipoja, kes on nüüdseks juba seitse aastat meie peres elanud.
Ei ole olnud kuulda, et Eesti inimeste hulgas oleks palju paelussiga nakatunuid. Küllap neid siiski leidub. Kuivõrd sa nende arvandmetega ennast kursis hoiad?
Kahjuks enamiku soolenugiliste nakkuste kohta andmeid ei leia, kuna puudub kohustus neid haigustekitajaid seirata või haigestumisjuhtumitest ei teavitata asutusi, kes seda teavet koondada saaks.
Põllumajandus- ja toiduamet avaldab igal aastal zoonooside aruande, kus on näiteks käsitletud ainult kahte paelusside poolt põhjustatud haigust: ehhinokokoosi ja tsüstitserkoosi. Mõlemad on väga haruldased haigused, näiteks suurim haigestumus ehhinokokoosi on fikseeritud 2021. aastal, kui haigestus neli inimest. Tsüstitserkoosi põhjustab nookpaeluss, millesse võib nakatuda toore sealiha söömisel; selle nakkuse juhtumeid inimesel ei registreerita ning sigadelgi on leiud väga harvad.
Kui aga vaadata inimese toidulauda, kuhu rannikupiirkonnas kuulub tõenäoliselt sageli ka kala, võib eeldatavasti keskmisest rohkem leiduda ka hariliku laiussi nakkust, kuid seda infot ei koguta loomadelt ega inimeselt, nii et tegelikku ülevaadet meil ei ole.
Huvitav oleks muidugi teada, kui paljud rannikupiirkonna inimesed on tänapäeval selle parasiidiga nakatunud. Veel 1950. aastatel oli Peipsi-äärsetes külades nakkustase küllalt kõrge ning osa inimesi oli nakatunud väga mitme laiussiga, kuna toituti toorest või vähe küpsetatud kalalihast. Nakkustase langes 1980-aastatel, kui kalu soovitati enne tarbimist külmutada.
Milliseid teadusuuringuid on siseparasiitide vallas Eestis varem tehtud?
Näiteks Mare ja Kalle Remmi 2014. aastal ilmunud tööst tuli välja, et Eesti kassiomanikest 30 protsenti olid toksoplasmapositiivsed, need, kellel kassi ei olnud, aga 18 protsenti. Mõni aasta hiljem mitme Eesti maaülikooli teadlase sulest ilmunud teadustööst (autorite hulgas Brian Lassen, Marilin Janson, Arvo Viltrop) ilmnes, et kokkupuude toksoplasmaga on olnud 56 protsendil meie inimestest ja näiteks jahimeest puhul on see lausa 65 protsenti. Koeraomanikest oli kutsikasolkmega nakatunud 11–12 protsenti.
Kui ma olen juhtumisi mõne sooleparasiidi munad sisse söönud, kui suur on tõenäosus, et mu organism teeb need kahjutuks? Tahaks loota, et see tõenäosus on üsna suur.
Kui immuunsüsteem toimib korralikult, siis üksikute munade allaneelamine tõenäoliselt haigust kaasa ei too: immuunsüsteem suudab patogeenid kõrvaldada. Kui aga inimesel on immuunpuudulikkus või kroonilisi haiguseid või on tegemist lastega, siis võivad soolenugilised rohkem kahju tekitada. Näiteks võivad solkmete rändevastsed liikuda lastel mööda veresooni silma ja põhjustada nägemishäireid. Üldiselt nugiussid tarvitavad organismi vitamiine ja rauaühendeid ning pikaaegne nakkus võib põhjustada aneemiat.
Minu meelest on väga üllatav, et inimene võib elada suisa 15 aastat, enne kui sooleparasiiti nakatumine välja lööb. Kuidas see on võimalik?
Tõepoolest, ehhinokokkide peiteaeg inimeses 10–15 aastat. Tüüpiliselt on alveokokk-paelussi (E. multilocularis) lõpp-peremehed kiskjalised, kelle peensooles saavutab see parasiit suguküpsuse ja hakkab mune tootma, mis siis lülidega keskkonda väljutatakse. Aga selle parasiidi vaheperemehed on närilised: kui nad on munad alla neelanud, arenevad näiteks närilise maksas või kopsus tsüstid. Selle tsüsti sees on peidus vastsed, kes ootavad omakorda kiskjalist, kes vaheperemehe ära sööks. Inimene on tupikperemees, kelles alveokokk-paeluss käitub samamoodi nagu närilise organismis: organites, näiteks maksas, tekivad tsüstid, mis hakkavad vaikselt suurenema ja võivad segamatult kasvada 10–15 aastat, enne kui hakkavad tekkima tüsistused.
Kas koerlaste ja kaslaste väljaheidetest on tulnud ilmsiks ka selliseid parasiite, keda ei osanud oodata?
Üks üllausleid pärineb Matsalu kiskjaliste väljaheidetest. Neid ekskremendiproove oli hoitud üle poole aasta –80 °C sügavkülmas, et neutraliseerida ohtlikud patogeenid. Kui need proovid olid üles sulatatud, leidsin mikroskoobi abil elusad nematoodidest ussid, kes agaralt McMasteri kambris ringi liikusid.
Hiljem, kui usside DNA oli järjestatud, otsisin andmebaasidest vastet, aga täpset vastet ei leidnud. Arvatavasti võib tegemist olla mingisuguse ekstremofiiliga, kes on siinsetel laiuskraadidel levinud.
Ilmselt on nende aastate jooksul esile tulnud mõni parasiit, kes pakub sulle kõige rohkem huvi. Kes on uurimisobjektina sinu lemmik?
Üks põnevamaid siseparasiite on kindlasti üks ainurakne protist, keda nimetatakse toksoplasmaks. Selle parasiidi vaheperemeestena on teada üle kolmesaja imetajaliigi ning kolmkümmend linnuliiki, lõpp-peremehed on aga kaslased, sealhulgas kodukass. Kui kass nakatub toksoplasmaga, väljutab ta paari nädala jooksul miljoneid ootsüste. Osa vastsejärke areneb väljaspool sooli ning lokaliseerub maksa, kopsudesse, ajju ja teistesse kudedesse, kus nad moodustavad tsüste.
Vaheperemehes tungivad vastsevormid ehk sporosoidid immuunrakkudesse – makrofaagidesse. Enne kui immuunvastus tekkida jõuab, on rakud paksult kiiresti jagunevaid vastsevorme, teaduskeeles tahhüsoide täis. Täitunud rakud lähevad plaks lõhki ja vabastavad vastsevorme teistesse rakkudesse. Immuunvastuse tekkides hakkavad aeglaselt kujunema vastsevormid ehk bradüoidid kesknärvisüsteemis, kopsudes ja lihastes, kus säilivad peremehes aastaid. Riskirühmadeks on kokad, lihunikud, varjupaigatöötajad, jahimehed ning rasedad naised.
Inimesel kulgeb toksoplasmoos tavaliselt sümptomiteta, kuid uuringute järgi suurendab selle parasiidiga nakatumine riski sattuda autoõnnetusse või riski haigestuda skisofreeniasse ja teha suitsiidi. Katsed närilistega on näidanud käitumuslikke muutusi rottidel, sealhulgas väheneb nende õppimisvõime ja samuti hirmutunne uute objektide suhtes ning suureneb ka nende aktiivsus ja reaktsiooniaeg. Eesti metssigadest ja põtradest on 25 protsenti toksoplasmapositiivsed, kassidest aga üle 60 protsendi. Nii et keskkond on toksoplasma ootsüstidega üsna saastunud.
Mis aastaajal on meil kõige suurem oht nakatuda sooleparasiitidega?
Mõningast nakkuse ajalist dünaamikat käsitleb minu doktoritöö esimene artikkel, kus uurisime siseparasiitide nakkuskoldeid Eesti linnades. Selle uuringu põhjal selgus, et talvega võrreldes on nakkusoht ja -intensiivsus suurim kevadel ja sügisel ning väikseim suvel. Kui talv on pehme ja paksu lumikattega, siis on kevadel välja sulavad väljaheited justkui biorelvad, kus elujõulised ussimunad ootavad, et kleepuda jalatsite või lemmiklooma karvade külge. Nii kantakse silmale nähtamatud ussimunad edasi kodudesse.
Nakkuse tase hakkab vähenema suvel, kuna kõrge temperatuur ja eeskätt intensiivne UV-kiirgus hävitavad embrüo ning munad muutuvad elujõuetuks. Sügisel, kui UV-kiirguse tase taas väheneb, on ka ussimunad jälle elujõulisemad ja nakkusoht hakkab keskkonnas paratamatult suurenema.
Kas sa ise metsas mustikal julged käia?
Käime ikka perega mustikal. Targem on alati veenduda, et läheduses poleks rebase väljaheiteid või kährikkoera käimlat. Kui neid läheduses leidub, siis tuleb seada sammud teise suunda, et marju korjata.
Kliimasoojenemine võib meile tuua uusi liike. Kas ka sooleparasiite?
Nii kliimamuutused kui ka lemmikloomade transport võivad Eestisse tuua uusi või harva ette tulevaid liike. Üks selline võib olla Strongyloides stercoralis, kellel ei ole eestikeelset nimetust, aga teda võiks nimetada koera varbussiks. See parasiit on levinud troopilistel ja lähistroopilistel aladel. Tema vastsed võivad pinnase kaudu inimest nakatada, nad tekitavad meil nahakahjustusi.
Kui jätta sooleparasiidid kõrvale, siis on kindlasti potentsiaali taas meie maale levida ühel vereparasiidil, nimelt malaariaparasiidil. Malaaria tõrjuti Eestist välja 20. sajandi alguses laialdase DDT-kasutamisega. (malaaria kohta loe ka artiklitest Eesti Looduses 2019, nr 5, 6 ja 7 – toim).
Oma uurimuses oled võrrelnud sooleparasiitide levimust Eestis ja teistes riikides. Mis on ilmnenud?
Poolnaljatades võib öelda, et kuulume mitme sooleparasiidi levimuse poolest Euroopa rikkaimate riikide hulka. Näiteks varjupaigakassidest on kassisolkmega Eestis nakatunud 48 protsenti, Saksamaal 34 protsenti, Šveitsis aga 31 protsenti ja Kreekas 21 protsenti. Eesti maapiirkondades küündib koerte üldine nakatumine siseparasiitidega lausa 87 protsendini, Hispaanias on see aga 59 protsenti, Ungaris 56 protsenti ja Slovakkias 31 protsenti.
Pigem tuleneb selline nakkustase meie suurest elurikkusest: rannikualadel on koertel, rebastel ja kährikutel, aga ka šaakalil hea ligipääs toorele kalale ning ringihulkuvad kassid murravad närilisi ja linde. Kalad on põhilised paelusside vastsete levitajad, aga närilised peamised solkmete levitajad. Kui maapiirkonna inimesed on vähe informeeritud nugiusside levikust, kuid lemmikloomade kokkupuuted vaheperemeeste ning ulukimetajatega on sagedased, siis oleme olukorras, kus peale metsloomade levitavad lemmikloomad kodus ja ümbruskonnas sadu tuhandeid nakkusvõimelisi ussimune, ilma et inimene sellest ohust teadlik oleks.
Kas inimene suudaks sooleparasiitidest ka mingit kasu lõigata?
Kindlasti on võimalik sooleparasiitidest kasu lõigata. Näiteks on põistang-paelussi (E. granulosus) kohta teada, et selle parasiidi elutegevuse tagajärjel eritatakse organismi sekretoorseid ühendeid, mis pärsivad teatud vähivorme. Võimalik, et tulevikus saab neid aineid kasutada immunoteraapilises ravis vähi vastu. Ka toksoplasma kohta on ilmnenud, et kui haigust põhjustavad valgud välja lülitada ja süstida kasvajasse haigestunud hiirele toksoplasmat, siis on õnnestunud kasvajarakke märkimisväärselt alla suruda.
Millistele uurimisteemadele oled sa praegu keskendunud? Kas endiselt parasiitidele või millelegi muule?
Eesmärk on jätkata parasitoloogiauuringuid ülikoolis. Kuivõrd enne keskendusime üksikutele parasiidiliikidele, on nüüd laiem eesmärk teha kindlaks terveid parasiidikooslusi kiskjalistel, aga ka lemmikloomadel, kas siis DNA metatriipkodeerimise või metagenoomika abil, ning võrrelda neid niinimetatud järgmise põlvkonna metoodikaid morfoloogiliste metoodikatega.
Lõpetuseks oleks paslik tuua esile põhitõed ja -tegevused, mida järgida ja teha, kui lemmikloomaks võetakse kass või koer?
Õues käivatele koertele ja kassidele tuleb regulaarselt anda ussirohtu, kord kvartalis või viia veterinaarile sama sagedasti lemmiklooma roojaproov. Toas peetavatele loomadele, eeskätt kassidele, anda ussirohtu paar korda aastas. Peab tähelepanelikult jälgima oma lemmiklooma tervist ning oksendamise ja kõhulahtisuse korral pöörduma loomaarsti poole. Kui loom on võetud varjupaigast, tuleb eraldi käia loomaarsti juures ülevaatusel.
Kui peres on lapsed, siis ei tohi lemmikloomi lubada voodisse; peab jälgima lapse kontakti lemmikloomaga. Soolenugiliste nakkuse korral lemmikloomal tasub ka oma perearstilt nõu küsida.
Loomulik on tähtis ennetusvõte kätepesu enne igat söögikorda ning hoolikalt tasub pesta ka köögi- ja puuvilju.