In memoriam Ruth Ling (12.07.1926 – 21.11.2024)
21. novembril lahkus meie seast 98 aasta vanusena ornitoloog, pedagoog ja tõlkija ning Eesti Ornitoloogiaühingu auliige Ruth Ling, neiupõlvenimega Heidemaa. Ruth Ling sündis 1926. aasta suvel Varnjas, kust pere kolis arstist isa tööga seoses Saaremaale. Väikese Ruthi mängumaaks olid Leisi jõe ümbruse maastikud, kus aleviku- ja külalastega loodust avastati. Teise maailmasõja eel teravaks läinud olukorras tuli perel jälle kolida, sedakorda Võhmasse, kust Ruth hakkas käima Viljandi I keskkoolis ning lõpetas selle kuldmedaliga.
Tartu Riiklikku Ülikooli astus keeltest huvitunud tüdruk algul õppima saksa keelt, kuid õppejõu soovitusel vahetas eriala ning sattus saatuse tahtel õppima bioloogiat. Tema mentoriks ja suunajaks oli Eerik Kumari, kelle juhendamisel kirjutas Ling esmalt diplomitöö (võrreldav tänapäeval magistritööga) Jõgevamaal asuva Kivijärve linnustikust (1950) ning seejärel juba ka kandidaaditöö (võrreldav tänase doktoritööga) Vooremaa järvede linnustikust (1959). Viimane hõlmas Saadjärve, Soitsjärve, Pikkjärve, Elistvere, Kaiavere, Raigastvere, Pupastvere ja Prossa järve ning on väga väärtuslikuks dokumendiks nende järvede seisundi ja linnustiku muutumise kohta üldisemalt.
1955.-1959. aastani väldanud välitööde käigus registreeris Ling Soitsjärvel näiteks punajalg-tildri pesitsuse (1955) ja järvekauri pesitsuse (1957), hinnates neid sellelt järvelt kaduvateks liikideks. Soitsjärve kallastel pesitses siis ka regulaarselt väiketüll. Pupastvere rabas pesitses aga rabapistrik, kes käis järvedel saagijahil, Elistvere järve kaldal metsas aga pesitses väikepistrik. Haruldaseks sündmuseks Soitsjärvel oli 1959. aasta maikuus kohatud kühmnokk-luige paar, kes ilmselt püüdis pesitseda, kuid üks vanalindudest lasti salaküttide poolt maha. Üksikud kühmnokk-luige paarid olid seni pesitsenud üksnes 1908-1924 Saaremaa lõunaranniku lahtedel, kuid kadusid sealt samuti häirimise tõttu.
Pärast ülikooli lõppu töötas Ruth Ling mõned aastad bioloogiaõpetajana, kuid läks siis Eerik Kumari ettepanekul nooremteadurina tööle Zooloogia ja Botaanika Instituuti (ZBI). Kõrvaltööna anti talle ka ülesandeks tudengitele linnulaulu õpetada, seda nii välipraktikumidel kui ka õpperetkedel Tartu parkidesse, kalmistutele ja ülikoolilinna lähiümbruse metsadesse.
Tartu Ülikooli zooloogia kateedris töötanud Salme Auli ootamatul taandumisel pidi noor Ruth Ling üle võtma päris suure koormusega pedagoogitöö ülikoolis. Ta hakkas andma loenguid selgroogsete zooloogiast, sh ornitoloogiast ja loomade käitumisest, ning juhendas rohkeid välipraktikume. Ta juhendas ka paljude tudengite kursuse- ja diplomitöid ja bioloogiaõpetajate pedagoogilist praktikat. Tartu Ülikooli zooloogia kateedris töötas ta üle 25 aasta kuni pensionile siirdumiseni 1993. aastal.
Ruth Ling oli tegev ka tõlkijana. Ta on tõlkinud eesti keelde loomade käitumise alased tuntud raamatud: Konrad Lorenzi “Inimene leiab sõbra” (1975) ning Niko Tinbergeni “Loomade käitumine” (1978). Samuti on ta tõlkinud saksa zooloogi Bernhard Grzimeki “Metsloomadele ei ole kohta” (1993) ja Karl P. N. Shukeri “Loomade varjatud võimed: looduse saladusi avastamas” (2005). Koos Kaja Petersoniga tõlkisid nad esimese eestikeelse Euroopa linnumääraja – Lars Jonssoni “Euroopa linnud” (2000).
Keeletundliku bioloogina andis Ruth Ling suure panuse ka linnunimetuste komisjoni liikmena eestikeelsete nimetuste andmisel, olles komisjoni erinevates koosseisudes tegev üle 20 aasta.
Ornitoloogiliselt olulise sündmusena on Ruth Lingi nimel männileevikese pesitsuse tuvastamine. 1975. aasta juulis registreerisid Ling ja Kalev Rattiste Virumaal Laukasoos männileevikese kindla pesitsuse (leiti vanalinnud koos ühe pojaga), mis on jäänudki seni ainsaks selle liigi tõendatud pesitsuseks Eestis.
Eesti Ornitoloogiaühingu auliikmeks valti Ruth Ling 1999. aastal.
Ärasaatmine on 30. novembril kell 13 Tartu Krematooriumi suures kabelis. Pärgi ja kimpe palutakse mitte tuua.
Eesti Ornitoloogiaühing