Rahvapärimus meenutab meile praegusest märksa teistsugusemaid talvi, kui kärekülm andis ainest mitmele tegelaskujule, ütlusele ja uskumusele.
Tekst: MARJU KÕIVUPUU Fotod: INGMAR MUUSIKUS
Külm võtt’ õied õunapuusta,
peened marjad pihlakasta,
valged marjad vahterasta,
saksa pähkelid salusta,
jõhvikad jõe vilusta!
Juuru, H II 15, 537 (22), 1889
Rahvapärimuses on külm ja pakane isikustatud tegelased ja enamjaolt meessoost: külmapoiss, külmataat, külmavana, külmaonu, pakasetaat, pakasepoiss. Hoopis harvem kohtame pärimusteadetes külmamemme, kes üleskirjutuste põhjal näib tegutsevat peamiselt Lõuna-Eestis.
Folklorist Mattias Johann Eiseni rahvapärimusel põhinevate poeetiliste kirjelduste järgi ilmutab pakasetaat ennast inimestele üleni valges, olles otsekui paksust lumehangest välja astunud [3]. Tal on lumivalged juuksed ja pikk valge habe, kus võivad rippuda jääpurikad; seljas valge kuub, peas valge kübar, jalas valged sukad ja kingad. Tal on kolm poega: Härm, Kahu ja Külm.
Härm on Eisenile tuginedes esimene talvekuulutaja, kes kõnnib öiti ringi ning hommikul saab näha tema tegevuse jälgi: puudelt langenud lehed krõbisevad, koltuma hakkav taimkate kannaks kui valge pitskraega piduriideid. Loodus annab märku, et talv on siiapoole teel, kätte on jõudnud esimesed hallaööd ehk nagu väidab vanasõna: kured lähvad, kurjad ilmad, haned lähvad, hallad taga, luiged lähvad, lumi maas. Hall tekib siis, kui temperatuur langeb alla nulli ning õhus olevast veeaurust tekib maapinnale ja taimedele ebühtlane jääkristallikiht.
Jo hakkab lumi lubama,
jo hakkab vilu vedama,
hakkab halle hangutama,
kaste külma kargutama.
Ei ole aega hallel tulla,
ei luba lumel sadada.
Meil on leikus leikamata,
vili kokku korjamata.
Las saab leikus leigatud,
vili kokku korjatud,
vihud väljalta veetud,
hakid ahju paiste’elle –
siis on aega hallel käia
ja luba lumel sadada,
kastel külmal kargutada.
Haljala, H II 9, 308 (23), 1890.
Järgmisena ilmutab öiti ennast pakasetaadi keskmine poeg Kahu, kes kahutab rohumaad, tahendab teed ja katab veekogud esimese hapra jääkirmega. Siis on järg jõudnud kolmanda, kõige kangema venna Külmani, kes kõnnib mööda maad nii päeval kui ka öösel, toob kaasa esimese lume, tinutab jõed ja järved kinni. Külmapoiss lööb oma kepiga vastutulijaid, ütles vanarahvas.
Kõige kangemat külma teeb aga vana pakasetaat, paiguti tuntud kui põhjapahalane, kes järelejätmatult paugub, lööb aiateibaid lõhki ja lajatab oma kepiga plaksti! mööda majaseinu. Lumi rabiseb ta jalge all, kui ta ähkides-puhkides ja külma auru välja hingates mööda talviseid teid käib. Nii metsa- kui ka koduloo mad võivad pakase käes oma otsa leida, sest pakasetaadil on kombeks teinekord isegi lautadesse tungida. Õnneks ei ole tal kauaks jaksu ning ta läheb oma koju tagasi. Kus tema kodu seal kaugel põhjas asub, pole täpselt teada. Mõne pärimusteate kohaselt võib pakasetaat võtta ka linnu, näiteks rasvatihase kuju, et oma peatsest tulekust teada anda. Ilmselt oli vanarahvas pannud tähele, et enne suurte külmade tulekut otsivad linnud varju ja toidulisa inimeste lähedusest.
Jo saavad sügiseilmad,
talve tuisused tulevad,
lumepilved piireldavad.
Pime öö ja tuisand tee
matab meie rammad reed.
Viru-Jaagupi, EÜS II 675 (171), 1905.
lume ja jäätab kinni veed
Seitse kasukat
„Külm“ ja „pakane“ võivad olla ka sünonüümid. Väljas võis olla nii kange külm, et varblased ja varesed kukkusid lennu pealt alla ning vana naine püüdis paljakäsi jänese jooksu pealt kinni. Pakase kaitseks tuli teinekord panna selga koguni seitse kasukat. Kui keegi kurtis, et väljas oli nii külm, et oleks peaaegu nina peast võtnud, vastati talle nöökides: eks astunud sammu tagasi, külm oleks mööda läinud.
Vanemal ajal maalisid kange külm ja pakane akendele imeilusaid jäälilli. Selliseid aknaid, mis oleks neile molbertiks, on nüüdsel ajal vähe leida: uute aknaklaaside õhuvahe on väiksem ning aknadki on nüüdsel ajal palju puhtamad. Kuid jäälilli saab maalida ainult akendele, mille vahele pääseb tolm ja niiskus.
Siim teeb jääsillad
Muinasjuttude pakasetaat võib mõnikord olla heale inimesele tänulik ja talle tehtud kahju eest kinkida kaks kotti, millest ühes asub soe ning teises külm. Kui kingi saaja oskab neid kotte mõistlikult kasutada ega teistele kurja tee, elab ta kaua hästi ja õnnelikult ning tema põllud annavad rikkalikku saaki ning tema tare ei ole iialgi külm.
Pakast ja kanget külma sunniti vanemal ajal taganema nõnda, et võeti kaks kolm kerisekivi, mis aeti ahjus tulikuumaks ja viidi pajaga õue lumehange. Rahvakalendri tähtpäevadega seotud ütlus test teame, et ka mere- või jõevesi soojeneb või jahtub, kui sinna ülekantud tähenduses külm või kuum kivi sisse visatakse. Jaan viskas jahekivi vette, öeldi inimpõlvi tagasi – pärast jaanipäeva vesi enam palju soojemaks ei läinud. Seda muidugi vana kalendri arvestuse järgi.
Rahvakalendri ilmaennetes otsustatakse külmade ilmade saabumise põhjal järgnevate kalendritähtpäevade ilma üle. Vähe tuntud simunapäeval, 28. oktoobril, öeldi: „Siim teeb sillad soode peale, madalate maade peale.“Teisõnu hakkasid ilmad siis talve poole käänduma ning võis hakata mõtlema taliteede kasutusele või rajamisele. Taliteed ja jääteed hõlbustaid vanal ajal tunduvalt liikumist nii üle soode ja rabade kui ka saarte ja mandri vahel. Kuid usuti sedagi, et simunapäeva külm kaanetab veekogud, et hingedel oleks parem koju tulla, et nad saaks kergemini üle vee. Jääb ju simunapäev hingedeaja sisse.
Ilmavanasõnades on simunapäev kas iseseisvalt või koos teiste talve tulekut märkivate kalendritähtpäevadega (nt mardipäev, kadripäev, talvine nigulapäev, toomapäev) [2].
Kui pole külma küündelalle,
siis on valju vastelalle.
Kui pole valju vastelalle,
siis ta maksab maarialle.
Kui ep maksa maariale,
siis ta jörgitab jürile.
Jõelähtme, H III 3, 47 (4), 1888.
Haiguste ja surma võrdkuju
Kui külm käib läbi ihu, on karta mõnda palaviku ja külmavärinatega kulgevat haigust. Kui kellelgi oli korsten ära külmunud, tähendas see eufemistlikult lastetust või juba sellist vanust, kus lapsi ei olnud enam võimalik saada [1]. Külmakartlikku inimest hüüti külmavareseks, külmajäneseks, külmakäärikuks jne.
Kui hing läheb külmaks, on surm lahti, öeldi. Vanal inimesel on käed ja jalad külmad, tema viimne tunnike pole enam kaugel. Surma saabumise kohta öeldi, et kellelgi on külg külmaks jäänud või küljealune jahe. Eakat haiget inimest kirjeldati nõnda: Körises ja rögises ku üits vana külmenu regi [1].
Vilud ilmad, vinged tuuled,
pahad ilmad pakasemad –
nied käivad läbi südame,
läbi mu ihu ilusa,
läbi mu pale punase,
läbi ruugete juuste,
läbi sirge sõrmekeste.
Ambla, H II 14, 48 (66), 1888.
Mütoloogiline tegelane külmking, pahatahtlik surnuvaim ehk kodukäija, on tuntud peamiselt saarlaste folklooris. Üks surma peitenimesid on paiguti olnud ka külmjalg, külmkäpp või külmkäsi. Kui inimene suri, öeldi, et tal on (nüüd) külmakingad jalas. Arvatavasti on sellest tuletunud ka kodukäija nimetus.
Külmkingi oli oln. Nee eeti siuksed inimesed oln, keda’s vööta pörgu vastu; kis nii pailu paha olid maabel tein, et pörgu änam pole vöötud. Sii pidand siis oma pahategude rahviks niikaua mööda maad ümber hulkuma, kui hunt ta kolm korda oli ära murdand ning köu kolm korda surnuks löön. Siis saan oma hulkumisest lahti (Karja ERA II 8, 659/60, 1928).
Külmking on vaim, mis on metsas ja sois. Püiab eriti väheseid lapsi, kui need huilgavad metsas ja karjuvad. Külmkingal on inimese pia ja hobuse kere. Vilistamise piale tuleb külmking juure (Reigi ERA II 1, 651/2 (7), 1928).
Kehvad olud ja sant iseloom
Külm sümboliseerib ka kehvi olusid, nälga, inimese santi iseloomu ja kuritegu ehk mõrva. Nõnda öeldakse, et kellegi elamine on külm nagu hundilaut; kellegi on külm süda või ta on külm nagu koera nina – ei tunne kaastunnet teiste inimeste vastu. Kui keegi sai külma sauna, sai ta karistada või naha peale. Kui kellelegi tehti külma, sai ta petta, jäi oma rahast ilma. Kui keegi tehti külmaks, võeti temalt elu [1].
Et mitte lõpetada liialt süngetes värvides, sobib siinkohal tuletada lapsepõlvest meelde armast laulukest, mille sõnade autor on literaat Eduard Ludvig Wöhrmann (1863–1934).
Lapsed, tuppa! Tali tuleb,
lumelell on õues ju.
Linnud on läinud lõunamaale,
lilledel on surmakuu!
Tuuleeit ju tõstab tiibu,
tormitaat see tuiskab teel.
Pakane on väsimata
jõe ning järve pinnal tööl.
1. Eesti fraseologismide elektrooniline alussõnastik, www.folklore.ee/justkui/sonastik/index.php?f=2&f1=2&f2=6&m=16505&id=16505.
2. Eesti rahvakalender: simunapäev. Veebiväljaanne, www.folklore.ee/erk/exhibits/show/simunapaev.
3. Eisen, Matthias Johann 1919. Eesti mütoloogia. Kirjastus: Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Seltsi raamatukauplus, Tallinn.
Marju Kõivupuu (1960) on eesti filoloog, kultuuriloolane ja folklorist.