Ain Kallis
Vulkaani võib vaadata ka kui hiigelsuurt kahurit.
Oliver Goldsmith, briti poeet ja naturalist, 1774
Teatmeteoste järgi on vulkaan ehk tulemägi looduslik maakooreavaus, mille kaudu tõuseb maapinnast kõrgemale vulkaaniline materjal, mis pärineb maakoorest või selle alt. Ei tule meelde ühtegi juhtumit, kus üksik mägi oleks mänginud rolli maailma ajaloos, küll teevad seda tulemäed, teevad ilma selle sõna otseses mõttes. Täpsemalt öeldes: kujundavad kliimat.
Vikipeedia järgi on peamised vulkaanidega seotud ohud laavavoolud, vulkaaniline tuhk, lõõmpilved, lahaarid ehk mudavoolud, maalihked, vulkaaniline gaas, tsunamid ja kliimamuutused. Viimati nimetatu on globaalselt kõige olulisem, muutnud aastaiks tervete maailmajagude eluolu, nende tõttu on hukkunud kümneid tuhandeid inimesi. Üks näide: 1783. aastal tõid Islandil asuva Laki vulkaani pursked mitmes riigis kaasa üle 10 000 inimese näljasurma.
See purse on läinud klimatoloogia ajalukku. Nimelt pani Ameerika Ühendriikide diplomaat Prantsusmaal Benjamin Franklin aastail 1783–1784 tähele, et pärast võimsat Laki purset valitsesid Euroopas pidevalt udused ilmad, pealegi oli paar talve Lääne-Euroopas väga külm. Teadlasena oletas ta, et suur vulkaanilise tuha kogus atmosfääris vähendas ilmselt päikesekiirgust ning sellega ka õhutemperatuuri maapinna lähedal.
Suveta aasta
Ei möödunudki kaua aega, 7. aprillil 1815. aastal toimus uusaja võimsaim vulkaanipurse. Indoneesias Sumbawa saarel asuva Tambora vulkaani purse kestis kuni 15. juulini. Õhku paiskus 160 kuupkilomeetrit tuhka jm kraami. Osa sellest sadas muidugi kohe alla, muist aga jäi aastateks atmosfääri hõljuma. See ei olnud katastroof mitte ainult Indoneesiale, vaid kogu maailmale: vähenenud päikesekiirguse tõttu langes temperatuur. Vulkaanipurskele järgnenud näljahäda ja haiguste kätte suri umbes 92 000 inimest. 1816. aasta sai üldtuntuks kui aasta ilma suveta.