Tekst: AIN KALLIS
Need ilmad on kodused. / Need on meie kodused ilmad. / Ja süüdi undnägevad silmad.
Debora Vaarandi
Mis on ilm? On raske uskuda, et teistes keeltes võiks olla kasutusel üks ja sama sõna ilma kui pidevalt muutuva atmosfääri oleku ning maakera koos seda asustava inimkonna või maapealse elu vms kohta! Peale selle on ilm ‘teatavad nähtused tervikuna, omaette süsteemina (välisilm, vaimuilm jne)’. Nii vähemalt määratletakse sõna ilm eesti keele seletavas sõnaraamatus.
„Kui palusin kord aastate eest setu rahvalaulikult selgitust, mis asi see ilm õieti on, siis vastas ta häbelikult ning nagu oma mitteteadmise vabanduseks: „mul om väega sitt pää“ ja püüdis viia jutu naljatelles teisale: milleks mul selliseid asju üldse vaja teada!“ (folklorist Oskar Loorits).
„Ilm on selline sõna, mida öeldes on kõik äkki täis ootamatust või avarust,“ on väitnud kirjanik Kauksi Ülle.
Sajandite jooksul on ilma ja inimese vahekord muutunud. Nüüd ei ole enam ilusat ilma, on vaid sobiv riietus. Valdur Mikita sõnutsi: „Kui varem määras elurütmi ilm (Jumal), siis nüüd tööandja. [—] Parasvöötmes muutub ka ilm kiiresti, seetõttu mõjutab ilm ILMselgelt emotsioone, juhtides selle kaudu inimese käitumist. Looduselamuse juureks on igivana märguanne, mis annab inimesele emotsionaalsel viisil teada, kuidas konkreetse ilma puhul oma elu sättida. See on ILMselgelt üks põhjus, miks parasvöötme inimese emotsionaalne seisund on üsna kõikuv“ („Kukeseene kuulamise kunst“).