Hundilood minu ema Liidia Timmi (sünd 1911) mälestustest. Tegelane on tema vanaema (nänn) Leena Janits (sünd 1857), tegevuskoht Tartumaal Vana-Kuuste vallas. Välja kirjutanud Tarmo Timm (sünd 1936).
Kui tüdrukud vanemaks said, saadeti poisid põllule ja karjahooled jäid tütarde kanda. Ma ei mäleta, mitu suve Leena karjas käis. Neid suvesid oli õige mitu. Enne oma peres ja pärast lelle juures, mõni verst kodunt eemal. Igatahes meeldis talle karjasolek suvel ilusa ilmaga, kui karjalapsed helletasid, omavahel kohtusid ja karjadki kokku ajasid, et ise koos olla ja mängida. Oli siis pullidel lastud jõudu katsuda ja pärast oli olnud tegemist karjade lahutamisega. Kodunt ei olnud lubatud karju kokku ajada. Karjused pidid hoolsad olema, hunte valvama. Nood kippusid lammaste kallale, iseäranis olid neile meeldinud mustad lambad. Oli siis huntide peletamiseks lammastele püssirohu nutsakuid kaela seotud ja välja ajamisel sõnu peale loetud. Iseäranis jultunuks olid hundid muutunud sügisel, kui nende karvgi oli kulukarva ja nad sellega vähem nähtavad. Siis pidi Leenake olema veel üsna noor, kui ta esmakordselt hunti nägi. See juhtunud karjas olles metsa ääres sügisel, kartulivõtu ajal. Pere olnud kartulipõllul ja tema karjas. Ema oli teinud tol päeval leiba ja karjalapsele paistekakku karja kaasa andnud. Kari söönud ilusasti metsasihil ja karjalaps kõndinud sihi serval, nosinud põuest sooja kakukest. Teisele poole sihiserva aga tulnud „Lätiküla Tuks” (naaberküla koer) ja kõndinud karja ja karjasega kaasa, ise visanud silma volks ja volks nende poole. Karjalaps arvanud, et koer tahab ka leiba, ja visanud talle tükikese: „Säh, söö siis!” Tuks aga paljastanud hambad. „Ah sul ei lähe see leib sisse ja mina söön,” andnud laps vitsaga vastu hambaid. „Tuks” aga karanud lähedal söövale kirjakule sabasse kinni, et sundida looma pead tõstma ja kõri vabaks jätma. Nüüd karjalaps ehmunud ja taibanud, et „Tuks” on hoopis hunt. Esialgu pole häält saanud teha, kuid siis pannud kisendama, et hunt karjas. Vennad tõmmanud hobuse adra eest ja tulnud kihutades hunti taga ajama, kuid hunt lippas juba metsa. Kahju piirdus ainult kirjaku verise sabaga.
Hundilugusid jutustas mu vanaema palju, sest sel ajal oli ka hunte palju. Kord oli hunt isegi rehetuppa tormanud. Küllap ta eksis aadressiga – tahtis lauta minna. Siis olid naised-lapsed kribinal parsile pagenud ja mehed hundi maha löönud. Kõrvad viidi mõisa. Nende eest saadi raha (vist 3 rubla). Saba oli nänni isa endale jätnud ja hiljem sellega nalja teinud. Kui pulmades naised kobaras juttu ajasid, oli ta hundihänna keskele pistnud ja naised ära kohutanud.
Ühe korra jälle sügisel pimedal ajal, kui Leena kodunt eemal karjaseks oli, onu või kelle juures, ei mäleta, oli ta hobusega käinud oma ema vaatamas ja tagasi tulles pimeda kätte jäänud. Tee käis läbi metsa. Metsi oli siis palju rohkem kui praegu. Hobune oli tööst väsinud, käis sammu, pea ripakil. Tee ääres aga paistnud tulukesed, enne kaks, siis veel kaks. Leena arvanud, kes seal veel laternaga teed käib, jalgsi metsas, et aga tulukesed suuremaks ei läinud, ei ka kadunud, sai aru, et need on hundid. Siis ta oli küll kartnud ja püüdnud hobust sundida kiiremale liikumisele, kuid asjatult – vana loom teadis, et pea peab olema madalal, et hunt hobuse hambaid kartes kõrisse karata ei saaks. Leena aga roninud vankris hästi hobuse ligi, et juhul, kui hunt vankrisse hüppab, ronida hobusele selga. Muistsete seaduste järgi hunt hobust aiste vahel ei ole tohtinud murda. Nii nad siis rühkinud läbi metsa, üks hunt ees, teine taga. Kui kodu lähemale jõudnud, kuulnud koerad vankrilõginat ja hakanud kodus haukuma. Siis oli ka onu õue tulnud ja püssi lasknud. Nüüd oli teelinegi julgust juurde saanud. Kui mets lõppes, olid hundid metsaserva maha jäänud.