Hülgelugu

Kuupäev:

Küsisin kord Saaremaal Sõrves olles naabrimehe käest, kas sealkandis ka hülgepüügiga tegeletud on. Too vastas, et tema ise pole püüdnud ega ka söönud, aga „mo vanamees püidis ning sõi omal ajal küll, ta käis ju ka merel ning kui ta veel üsna noor oli, sai ülgeid ka püütud. A ma pole tahtn’d, säuke imeliku aisuga liha. Ega neid praegast keegi’d änam söö vist koa, ju kalavörkudesse ikke jäevad.”

Mäletan lapsepõlvest, kui suvel rannas olles üks suur hüljes vedeles rannakivide vahel, tõeline kajakate piduroog. Surnuid hülgeid olen elu jooksul rannal näinud veel mõned korrad, ka hülgeluid olen leidnud. Üks kivine madalik üsna ranna lähedal kannab nime Hülgerahu. Lapsena ikka mõtlesin, et kas seal siis palju hülgeid koos ja kas nad on seal rahulikult? Ja miks ma neid kunagi ei näe? Aga vahel, kui sattuda just õigel ajal õigesse kohta, võib neid siiski näha ja need harvad kohtumised on toredad.

Reet Sau

 

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Teised artiklid

Varjumetsad

Nahkhiireuuringud on viinud mind iseäralikesse varjumetsadesse ja pannud muretsema,...

RAJAKAAMERA LOOD | Hall-kärbsenäppide kaks esimest elunädalat

Hinnomäe pooleteise hektari suuruses kuusikus pesitses 2022. aasta suvel...

INTERVJUU | Looduse taastamise määrus aitab elul edasi kesta

Aleksei Lotman väidab, et ta peab loomi vähe, praegu...

LIHTNE KÜSIDA | Milline metsamari on parim?

Et sellele küsimusele vastata, tuleb kõigepealt täpsustada, kellele parim. Inimese...