TEKST: Janno Torop, Olavi Reinsalu, Mart Ernits, Veikko Linko, Veronika Zadin
Kui kõneleme robotitest, räägime tegelikult tšehhi pärisorjadest. Nimelt on robotist (tšehhi robota ’sunnitöö’või’pärisori’) kui fiktiivsest tegelaskujust esimest korda juttu Karel Čapeki 1920. aastatel populaarsust kogunud näidendi „Rossumovi univerzální roboti“ („Rossumi universaalsed robotid“, RUR). Näidend käsitleb kontrollimatu tehnoloogilise arengu võimalikke ohte ja eetilisi tagajärgi, mida põhjustab inimesest eristamatute mõistuslike tehisolendite loomine. Ent kuhu suundub robootika praegu, kui RUR-i ilmumisest on möödunud üle saja aasta?
Elusolendid on keerukad, kohanemisvõimelised ja avatud süsteemid, kes suhtlevad pidevalt keskkonnaga ja muganevad sellega mitmesuguste elu- ja ökoprotsesside kaudu. Nad on oma olemuselt keerukamad kui ükski seni loodud robot. Organismid tegutsevad muutlikus keskkonnas, alluvad füüsika- ja keemiaseadustele, kuid on veel midagi olemuslikku, mis ei seleta täielikult nende käitumist. Selline rakkude ökosüsteem on tunduvalt keerulisem kui robotitele kohandatud kindla ülesehitusega mudelkeskkonnad, milles praegu roboteid arendatakse. Enamasti seetõttu, et näeme roboteid kui tööriistu – täpselt samamoodi, nagu seda tegi RUR-is noore Rossumi tegelaskuju.
Tunnetusliku tagasisideta süsteemid
Hoolimata hiljutistest edusammudest tehisaru vallas kehtib endiselt paradigma, mille kohaselt ei saa inimeste loodud tööriistad olla targemad kui nende loojad. Kõikvõimalikud töömasinad suudavad inimesest tõhusamalt täita ainult kindlaid ülesandeid, mille tarbeks nad on loodud. Alates 1961. aastast on inseneridel õnnestunud luua tootmisroboteid (näiteks Unimate), mis suudavad inimesest paremini täita lihtsaid ülesandeid ja teha suurt tähelepanu nõudvaid rutiinseid töid. Teadupärast on niisugused robotid oma töös väga täpsed ja erakordselt vastupidavad, kui kõik toimib tõrgeteta. Ent praegusel tehisaru-, küber- ja tehnoloogiaajastul, mis viib meid liit- ja virtuaalreaalsuse elemente ühendavasse segareaalsusesse ning digitaalsesse universumisse ehk metaversumisse, soovitakse luua kognitiivseid roboteid või avatare, mis suudaksid tajuda eri aistinguid ja millel oleksid ka tunded.
