Elusorganisme matkiv robootika aitab luua tehismeeltega roboteid

Kuupäev:

TEKST: Janno Torop, Olavi Reinsalu, Mart Ernits, Veikko Linko, Veronika Zadin

Kui kõneleme robotitest, räägime tegelikult tšehhi pärisorjadest. Nimelt on robotist (tšehhi robota ’sunnitöö’või’pärisori’) kui fiktiivsest tegelaskujust esimest korda juttu Karel Čapeki 1920. aastatel populaarsust kogunud näidendi „Rossumovi univerzální roboti“ („Rossumi universaalsed robotid“, RUR). Näidend käsitleb kontrollimatu tehnoloogilise arengu võimalikke ohte ja eetilisi tagajärgi, mida põhjustab inimesest eristamatute mõistuslike tehisolendite loomine. Ent kuhu suundub robootika praegu, kui RUR-i ilmumisest on möödunud üle saja aasta?

Elusolendid on keerukad, kohanemisvõimelised ja avatud süsteemid, kes suhtlevad pidevalt keskkonnaga ja muganevad sellega mitmesuguste elu- ja ökoprotsesside kaudu. Nad on oma olemuselt keerukamad kui ükski seni loodud robot. Organismid tegutsevad muutlikus keskkonnas, alluvad füüsika- ja keemiaseadustele, kuid on veel midagi olemuslikku, mis ei seleta täielikult nende käitumist. Selline rakkude ökosüsteem on tunduvalt keerulisem kui robotitele kohandatud kindla ülesehitusega mudelkeskkonnad, milles praegu roboteid arendatakse. Enamasti seetõttu, et näeme roboteid kui tööriistu – täpselt samamoodi, nagu seda tegi RUR-is noore Rossumi tegelaskuju.

Tunnetusliku tagasisideta süsteemid

Hoolimata hiljutistest edusammudest tehisaru vallas kehtib endiselt paradigma, mille kohaselt ei saa inimeste loodud tööriistad olla targemad kui nende loojad. Kõikvõimalikud töömasinad suudavad inimesest tõhusamalt täita ainult kindlaid ülesandeid, mille tarbeks nad on loodud. Alates 1961. aastast on inseneridel õnnestunud luua tootmisroboteid (näiteks Unimate), mis suudavad inimesest paremini täita lihtsaid ülesandeid ja teha suurt tähelepanu nõudvaid rutiinseid töid. Teadupärast on niisugused robotid oma töös väga täpsed ja erakordselt vastupidavad, kui kõik toimib tõrgeteta. Ent praegusel tehisaru-, küber- ja tehnoloogiaajastul, mis viib meid liit- ja virtuaalreaalsuse elemente ühendavasse segareaalsusesse ning digitaalsesse universumisse ehk metaversumisse, soovitakse luua kognitiivseid roboteid või avatare, mis suudaksid tajuda eri aistinguid ja millel oleksid ka tunded.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Teised artiklid

Enigma kolmanda vooru auhinna võitis Kuldar Traks

Kolmanda vooru ülesanded ei olnud väga rasked. Otsitavate kujundite...

BIOLOOGIAFILOSOOFIA | Evolutsiooniteooria ja inimloomus

Tekst: EDIT TALPSEPP Võidukäiku teinud evolutsiooniteooriat on püütud sageli rakendada...

Mereleitsakud kimbutavad Läänemere habrast elustikku

Tekst: MARILIIS KÕUTS 2024. aasta maikuu lõi temperatuurirekordeid ja jäi...

SÜNDMUSTE HORISONT | Kas astronoomilised mõõtmised nõuavad uut seletust tumeenergia kohta?

Tekst: ANDI HEKTOR, KRISTJAN KANNIKE Füüsikud, täpsemalt kosmoloogid, on viimastel...