Tekst ja fotod: URMAS JÜRIVETE
Tunamullu suvel tehtud välitööd pealinnas tõid põneva leiu, mis küll selgus alles aasta möödudes, kui kaasa võetud putukakogu lähemalt uurima hakati.
Meie putukafauna uurituse taset võib pidada rahuldavaks. Tuntuimad putukarühmad, nagu liblikalised ja mardikalised, on hästi uuritud ning kimalaste ja kiililiste uuritusega võib samuti rahul olla.
Esimese kahe suurema rühma (liblikad ja mardikad) uurimisse on peale kutseliste entomoloogide oma panuse andnud ka arvukad harrastajad. Seevastu teiste putukarühmade, sealhulgas erakmesilaste uurimisega on tegelenud ainult üksikud kutselised entomoloogid, kelle tööpaigad asuvad peamiselt Tartu ülikoolis või Tartu maaülikoolis. Seega, põnevate avastuste võimalused harrastajatele on vähem uuritud putukarühmade korral võrdlemisi suured.
Uurimisretkel Tallinnas
Tunamullu suvel uurisin Tallinna keskkonnaameti tellimusel päevaliblikate, kimalaste ja erakmesilaste liigistikku ja sagedust mitmel suurema inimmõjuga rohealal Tallinnas: Lasnamäe pargid, linna piiridesse jäävad raudteeääred ja isegi mõned jäätmaad. Liblikaid ja kimalasi määrasin enamasti kohapeal, seevastu erakmesilased talletasin, et neid hiljem laboris täpsemalt määrata.
Lasnamäe Paepargist 14.07.2022 ja Männikult 04.–11.07.2022 asuva Puumarketi taga kulgeva raudtee servast talletasin kummastki ühe isase ja ühe emase villamesilase, kelle esialgu arvasin olevat aed-villamesilane (Anthidium manicatum).See liik on nii Eestis kui ka terves Euroopas üldlevinud; paikades, kus teda kohtab, võib liik olla üsna arvukas.
Kõnealuste isendite püüdmisest hulk aega hiljem, siis, kui need prepareerituna juba kollektsioonikasti jõudsid, märkasin nende isendite mõningast erinevust varem püütud aed-villamesilastest. Ent see tähelepanek jäi siiski sinnapaika, sest pidasin erinevust liigisiseseks varieeruvuseks.
Mikroskoop tõi erisused esile
Alles möödunud kevadel võtsin kõnealused eksemplarid uuesti vaatluse alla, seekord juba mikroskoobi abil ning põhjalikumalt. Märkasin üllatusega, et uuritavate isendite isasmesilaste tagakeha lülide serval oli üks oga rohkem kui aed-villamesilaste isastel.
Seepeale võrdlesin ka isendite peade suukilpe (clypeus), kuna nende kuju võib samuti olla tähtis liigitunnus. Ka mõlemate sugupoolte isendite suukilpidel võis märgata olulisi erinevusi. Suukilpide erinevused tulid iseäranis hästi esile, kui kõrvutasin neid varem püütud isenditega. Seejärel isendeid aed-villamesilastega võrreldes paistsid suukilbid juba ka välimuselt suuresti erinevad.
Andsin oma avastusest teada Tartu ülikooli kiletiivaliste uurijale Villu Soonele, aga kuna ma isendite pilte ei saatnud, jäi kahtlus sedakorda lahendamata. Seejärel võtsin ühendust villamesilaste tuntuima spetsialisti Max Kasparekiga Saksamaalt. Minu saadetud fotode põhjal ütles ta kindlalt, et tegu on liigiga Anthidium florentinum. Ühtlasi märkis, et on kuulnud vastavast leiust Tallinnas juba mitu nädalat varem Belgia mesilasteuurijalt Jelle Devalezilt! Devalez on rahvusvaheliselt tuntud entomoloog, kes elab praegu Eestis ja töötab Tartu ülikoolis osalise koormusega.
Olin saadud teabest alguses üllatunud, aga siis leidsin selgituse: küllap oli Villu Soon Jelle Devaleziga nendest Tallinna imelikest villamesilastest rääkinud ning suurte kogemustega teadlane suutis liigi kirjelduse põhjal ära määrata, vajamata fotosid.
Milline on uus villamesilane?
Anthidium florentinum (Fabricius, 1775) on üsna suur mesilane. Kirjanduses on isaste keha pikkuseks märgitud 13–20 mm. Liigi isendite suurus varieerub tugevalt piirkonniti, aga suurust mõjutab kindlasti ka pesitsuspaiga ümbruses kasvavate nektaritaimede hulk. Seega, kehamõõtmete poolest on A. florentinum üsna võrdne lähiliigiga A. manicatum.
Villamesilase A. florentinum’i isaste must rindmik on külgedelt ja tagaservast raamitud kontrastsete kollaste joontega. Seevastu A. manicatum’i isaste rindmik on üleni must. A. florentinum’i isaste musta tagakeha lülide servadel asetsevad laiad kollased vöödid. A. manicatum’i isastel on kollased vöödid kitsad ja kohati katkendlikud või punkteeritud. A. florentinum’i isaste suukilp on üleni kollane, ent A. manicatum’i isastel paikneb kollase suukilbi ülaservas musta värvi sisselõige-laik.
Nagu eespool juba märgitud, on uuel liigil tagakeha lülide servisel üks oga rohkem kui aed-villamesilasel. A. florentinum isastel paiknevad hambakujulised ogad tagakeha viienda, kuuenda ja seitsmenda lüli (teaduslikuks tähiseks Tergum ehk lühendatult T5, T6, T7) serval. Kokku kolm oga. A. manicatum isastel aga ainult kaks oga ja need paiknevad lülide T6 ja T7 servisel (vt ka # joonis).
Emase A. florentinum’i keha pikkus on kirjanduse andmetel 12–13 mm, A. manicatum’i emased on keskmiselt natuke väiksemad (8–10 mm). Seega jäävad mõlema liigi emased isastele suuruselt märkimisväärselt alla, see on villamesilastele ka iseloomulik.
A. florentinum’i ja A. manicatum’i emaste rindmiku ja tagakeha mustrid on äärmiselt sarnased. Parema eristusvõimaluse annavad aga suukilbid: A. florentinum’i emaste kollase suukilbi ülaservas asub must laik, A. manicatum’i emaste kollast suukilpi lõhestab keskelt must allapoole ahenev sakiline kolmnurk (vt # joonis).
Kahe kõnealuse liigi (A. florentinum ja A. manicatum) bioloogia on väga sarnane [2, 5]. Pesaks sobivad kõikvõimalikud uurded ja augud kivimüürides, vanades puitehitistes ja suuremate puidusiklaste vastsete käigud kõdunenud puudes. Pesa vooderdab emamesilane enamasti huulõieliste lehtedelt kooritud villaga. Nektarit ja õietolmu koguvad nad väga mitmesugustelt õistaimeliikidelt, eelistades siiski huul- ja liblikõielisi.
Elupaigaks sobivad neile hästi inimasulad, kus leidub palju erisuguses seisukorras ehitisi ja läheduses palju nektaritaimi [1]. Niisiis, praegu teadaolevate leiukohtade biotoobid Tallinnas ongi sellele liigile sobivad. Liigi isendid peaksid meil lendama juunist kuni septembrini.
Leid on märkimisväärne
Villamesilane A. florentinum on levinud peamiselt Lõuna-Euroopas. Kesk-Euroopas on see liik haruldane ja lokaalne: leidub üksnes Saksamaal ja Austrias. Poolas olid 19. sajandil märgitud mõned leiud, kuid hiljem kontrollides osutusid valemääranguks [1, 2, 4].
Kontrollimata andmetel on liiki leitud Peterburi ümbrusest ja ka Lätist [1]. Kesk-Euroopa mesilaste kataloogis [4] andmed meie naabermaa leiu kohta siiski puuduvad.
Seega on A. florentinum’i leid Eestist igati märkimisväärne, aga kuigi suur üllatus see ei ole. Põhja-Euroopas üldlevinud aed-villamesilane on ju väga sarnane; toitumislennul on neil kahel liigil peaaegu võimatu vahet teha. Isendid tuleb kinni püüda ja täpsemalt uurida, mida ilmselt ei ole tehtud.
Villamesilaste poolest rikas Eesti
Võrreldes liblikate ja mardikatega on erakmesilaste uurimine jäänud meil pikka aega tagaplaanile. Neid ei tunta, sest kirjandust napib. Määrajaid ja katalooge on hakanud ilmuma alles selle sajandi viimasel kümnendil. Eestis õigupoolest ei olegi harrastusentomolooge, kes uuriksid erakmesilasi. Siiski on mitu aktiivset loodusfotograafi, kes peale liblikate pildistavad kimalasi ja erakmesilasi. Paraku on paljusid kimalase- ja erakmesilaseliike loodusfoto põhjal raske või lausa võimatu määrata. Liikide eritunnused on sageli nii väikesed, et neid märkab ainult mikroskoobi abil.
Hoolimata vähesest uuritusest tunneme oma erakmesilasi ikkagi palju paremini kui teised Balti riigid. Koos kimalastega on Eesti mesilaste nimistus praegu 285 liiki. Meie naaberaladel Balti riikides ja Fennoscandias mitut Eestis üsna tavalist mesilaseliiki kohatud ei ole.
Iseäranis rikas on Eesti aga villamesilase poolest. Koos viimati avastatud liigiga leidub meil koguni viis liiki villamesilasi. Naabermaades Lätis ja Leedus ning Soomes, Rootsis ja Norras on märgitud kõigest kolm liiki villamesilasi [1, 4, 5].
Peale loo keskmes oleva villamesilase A. florentinum on veel teinegi liik, kelle ainus kodu Põhja-Euroopas on Eesti: A. oblongatum (Illiger, 1806) [1, 4].
Kõik erakmesilased, sealhulgas villamesilased, on väga sümpaatsed ja huvitava bioloogiaga putukad, kes kindlasti väärivad suuremat tähelepanu, kui nendele tänini on osutatud.
1. Kasparek, Max 2023. The resin and Wool Carder Bees (Anthidiini) of Europe and Western Turkey. Edition Chimaira, Frankfurt.
2. Macek. Jan et al. 2017. Blankokridli Ceske republiky I. Academia, Praha.
3. Miches, Denis et al. 2019. Bees of Europe. NAP Editions, Paris.
4. Scheuchl, Erwin; Willner, Wolfgang 2016. Taschenlexicon der Wildbienen Mitteleuropas. – Alle Arten im Porträt. Quelle & Meyer, Wiebelsheim.
5. Söderman, Guy; Leinonen, Reimo 2003. Suomen Mesipistiäiset ja niiden uhanalaisuus. Tremex Press OY, Helsinki.
Urmas Jürivete (1953) on harrastusentomoloog.