Mullu detsembris asus Eesti teaduste akadeemia (ETA) uue presidendina tööle neurobioloog Mart Saarma. Miks peaks Eesti hakkama teaduses senisest enam panustama rakendusuuringutesse ja kõrgtehnoloogilise tööstuse arendamisse? Millise sihiga võiks riik võtta igal aastal meie teaduse heaks laenu umbes 50 miljonit eurot? Milliseid lootustandvaid neuroloogiliste haiguste ravimikandidaate uuritakse tema laboris? Sellest ja paljust muust on Saarmaga vestelnud Horisondi peatoimetaja Ulvar Käärt.
Olete akadeemia presidendi kohuseid täitnud juba üle kuu aja (vestlesime 7. jaanuaril ehk päev enne Saarma inauguratsiooni – U. K.). Mis tuuled teil siin majas nüüd puhuvad?
Praegu puhuvad veel tutvumise tuuled, aga mul on mõned olulised mõtted, mida tahaksin siinsete kolleegide toetusel ellu viia. Miks akadeemia on olemas? ETA on teaduses ja arendustegevuses ainus organisatsioon, mis esindab kogu eesti rahvast ja riiki. Oleme katus kõigele ja peaksime nägema seda, mis on teadus- ja arendustegevuses kasulik kogu Eestile. ETA on kasvanud alusuuringute arendamise vaimus. Arvan, et lahknevus alusuuringute ning valdavalt ettevõtetes tehtavate rakendusuuringute vahel ei ole Eestile kasulik. Peamine põhjus, miks Eesti on praegu majandusraskustes, on see, et enam kui 30 iseseisvusaasta jooksul pole suudetud luua märkimisväärset kõrgtehnoloogilist tööstust, mis müüks oma teenuseid ja tooteid Euroopa ja maailma turul. Mida me siis praegu müüme? Palkmajasid! Tõsi, Bolt, Wise, Skeleton, Icosagen ja mitmed teised teevad rohkemat, aga niisuguseid ettevõtteid on meil vähe.
Võtame Ameerika firmad, näiteks Microsofti. See on loodud samal ajal kui Eestist võrsunud Skype, ent Microsofti aastas teenitud tulu on palju suurem kui terve Eesti riigieelarve ehk peaaegu 200 miljardit eurot. Kas sellist tulu on võimalik teenida ka mõnel Eesti ettevõttel? Muidugi on! Šveitsis Baseli linnas, mis on Tallinnast poole väiksem, on kaks farmaatsiafirmat: Roche ja Novartis. Üks neist paneb aastas teadus- ja arendustegevusse 10 ning teine 11 miljardit.
Meie mõistes on need kosmilised suurused.
Jah, aga me peame seadma endale julgeid eesmärke. Kui Eesti iseseisvus, siis püstitati julged eesmärgid ja riik arenes kiiresti. Nüüd on tekkinud seisak, ei ole uusi ideid ega lahendusi. Ma pole veel ühegi partei suust kuulnud, et nüüd tuleks täie hooga panustada kõrgtehnoloogilise tööstuse arendamisse, sest see on meie pääsetee. Meil tehakse vastupidi: teadus- ja arendustegevuse rahasid hoopis kärbitakse!
Näiteks Soome nii ei teinud, kui majandus 1990. aastate alguses Vene turu kadumisel käpuli kukkus. Siis kärbiti riigi kulusid igalt poolt, aga teadus- ja arendustegevusele anti raha juurde.
Meiegi peame alusuuringud ja firmades tehtavad rakendusuuringud kokku viima. Praegu on need üksteisest liiga lahus. Ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutus jagab küll firmadele teadus- ja arendustegevusteks toetusi, aga samas on nende koostöö ülikoolidega vähenenud. See on halb suundumus, sest ettevõtete ja ülikoolide koostööd peab tugevdama. Kui Soome majandust 1990. aastatel uuesti jalule aidati, siis tehti erilisi programme, mis stimuleerisid rahaliselt kõrgtehnoloogilise tööstuse ja ülikoolide koostööd. Ka meie peaks seda tegema. Rakendusuuringute toetamise programm NUTIKAS oli minu arvates väga tark algatus.
Siit koorub meil välja veel teinegi probleem. Kui 30 aastat tagasi nägi lõviosa ülikoolilõpetajatest oma tulevikku ülikoolis või instituutides, siis paljud praegused noored, keda ka ise õpetan, näevad oma tulevikku firmades. Aga kui mina peaksin praegu oma teadustöö lõpetama ja tahtma minna tööle mõnesse Eesti firmasse, siis on mul valida kahe ettevõtte vahel: Tartus Icosagen, mida juhib mu armas klassivend Mart Ustav, ja Protobios Tallinnas. Kahjuks ei tegele kumbki neist neuroteadustega. Mida ma siis teen? Ma lahkun siit ja minu koolitamiseks kulutatud Eesti maksumaksja raha läheb siit minema.
Tõsi, Icosagen palkab praegu doktorikraadiga inimesi, samuti GScan ja ilmselt ka Skeleton. Aga seda peaks veelgi stimuleerima.
Kõik Euroopa ja Ameerika juhtivad farmaatsiafirmad teevad kõrgetasemelist teadust, mida avaldatakse mainekates väljaannetes Nature ja Science. Aga samas teevad nad teise käega ka raha. Näiteks koroonaviiruse mRNA-vaktsiini välja töötanud BioNTech’is töötas 200 inimest, aga firma tulu aastatel 2021 ja 2022 oli vastavalt 10 ja 11 miljardit eurot.
Mina asutasin koos ühe kolleegiga DNA-diagnostikaga tegeleva firma Mobidiag, mis tegutses ja oli umbes sama suur kui Icosagen. Kui tuli koroonaviirus, siis oli selle juhil nii palju mõistust, et otsustas keskenduda koroonadiagnostikale. Kui esialgu oli ettevõtte aastane käive 20 miljonit eurot, siis 2021. aastal tõusis see 150 miljoni peale. Sama aasta kevadel müüsime selle ettevõtte peaaegu 700 miljoni euroga ameeriklaste firmale Hologic. Kui keegi oleks mulle kümme aastat varem öelnud, et Mobidiag müüakse peaaegu miljardi eest maha, siis ma oleks temalt tervisetõendit küsinud! (Muigab.) Ma näen Soomes oma kolleegide loodud firmasid, mida müüakse 100 või 500 miljoniga. Kõige parema müügi on teinud üks Oulus sündinud biotehnoloogiaettevõte, mis müüdi Jaapanisse 3,6 miljardi eest. Nad leidsid täiesti juhuslikult ühendi, mis reguleeris üht transkriptsioonifaktorit. Siis selgus, et see transkriptsioonifaktor reguleerib erütropoetiini geeni. Ehk on olemas üks väike molekul, mis võib tõsta veres hemoglobiini taset.
Aasta alguses peeti välismaal õppivate noorteadlaste konverents, mida avades ütlesite, et meie teaduse rahastamine vajab radikaalset muutust ning senisest enam peaksime kulutama rakendusuuringutele.
Eestis läheb praegu riigi eraldatud teadusrahast alusuuringutele veidi üle 60 protsendi ja vaid kolmandik jääb rakendusuuringutele. Samas näiteks Soome kulutab riigieelarvelisest teadusrahastusest umbes poole rakendusuuringutele.
Teaduse rahastamisest rääkides ärritab mind levinud väide, et kuigi meie teadus on alarahastatud, siis on ime, et teeme samas nii kõrge tasemega teadust. Aga võtame ja arvutame. Eesti teadus saab miljoni elaniku kohta suurusjärgus 270 miljonit eurot aastas. Soomes on sama näitaja 400 miljonit. Arvestades, et umbes 70 protsenti sellest rahast läheb palkadeks, mis võrreldes Eestiga on Soomes palju suuremad, siis on meie olukord teaduse tegemiseks mõeldud rahadega isegi parem. Ent suur vahe on selles, et meil pole tööstust, mis märkimisväärselt toetaks teadust. Samuti oleme rahvusvahelistest allikatest rahastuse leidmisel väga viletsad. Vaatame näiteks Euroopa teadusnõukogu (ERC) jagatavaid grante. Nende saamisel pole Eesti üldsegi edukas. Terve Eesti, Läti ja Leedu koos on selles vallas sama edukad kui Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituut, kus asub ka minu labor.
Mida see meie teaduse või teadlaste kohta ütleb?
See näitab, et me ei ole Euroopa tippteadusega enamikul aladel konkurentsivõimelised. Või siis seda, et me ei oska kirjutada taotlusi. Seejuures ei saa ma näiteks aru, miks on meie teadusagentuuri grandid teistsuguse ülesehitusega kui ERC grandid. Keda see teenib? Lehekülgede kaupa tuleb kirjutada teksti, mida pole mitte kellelgi vaja ja mida mitte keegi kunagi ei loe.
Olete seda meelt, et samamoodi kui Soome võiks Eesti võtta teadusesse panustamiseks sihipäraselt laenu. Miks?
2022. aastal leppisid Soome parteid kokku, et teaduse rahastamise suurendamiseks võetakse laenu nii, et igal aastal saab teadusvaldkond juurde 260 miljonit eurot. Tänavu oli see summa isegi 300 miljonit, sest 40 miljonit läks kvantarvuti arendamisse. Tuleval aastal oleks lisaraha 520, ülejärgmisel 780 miljonit jne. Kui praegu annab Soome riik teadus- ja arendustegevusele umbes 2,2 miljardit eurot aastas, siis kümne aasta pärast tõuseb see 4,2 miljardini. Seejuures on lähtekohaks tõsiasi, et iga teadus- ja arendustegevusse pandud euro annab tagasi 14 protsenti enam raha. See ei ole nagu hundikurku raha loopimine, vaid annab meile raha tagasi. 70 protsenti rahast läheb firmades tehtavatesse rakendusuuringutesse ning sel moel stimuleeritakse taas tihedamat koostööd firmade ja ülikoolide vahel. Ülejäänud 30 protsenti rahast läheb alusuuringutele, teadustaristu arendamiseks ja koolitamiseks. Kui Soome riigivõlg on umbes 75 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis Eestis on see 30 protsendi kandis. Soome eeskujul võiks Eesti võtta samal põhimõttel laenu nii, et teadus- ja arendustegevused saaks igal aastal juurde 50 miljonit eurot. Kui paneme selle raha õigetesse firmadesse ja korraldame kvaliteedipõhise ausa rahajagamise, siis see raha tuleb meile tagasi kümnekordselt.
Kas Soomes on seesuguse raha jagamise puhul ka eelistatud valdkonnad, kuhu meelsamini panustatakse, või pudistatakse raha ettevõtete vahel ühtlaselt laiali?
Soomes on aastate jooksul olnud riiklikke programme, mis on nii alusuuringutes kui ka rakendusuuringutes teatud alasid soodustanud. See võimaldab uuringuid teatud suundades edasi arendada.
Loota, et me suudame Eestis kõike teha, on mõttetu. Kui vaatan oma eriala pilguga Eestis ringi, siis meil sisuliselt puudub näiteks arvestatava tasemega elektronmikroskoopia, struktuuribioloogia ja kogu elektrofüsioloogia. Terved teadusharud puuduvad, sest meil lihtsalt ei ole inimesi. Aga sellest pole midagi, sest me saame teistega koostööd teha. Me ei ela enam Nõukogude Liidus raudse eesriide taga, vaid avatud Euroopa Liidus.
Mis valdkonnad võiksid olla Eestis teadusraha jagamisel eelistatud?
Näiteks üks selline valdkond on tehisintellekt, mis tuleb meile uksest ja aknast sisse ning hakkab üle võtma kõiki valdkondi. Geenitehnoloogia puhul kulus palju aastaid, enne kui mõisteti, et see muudab loodusteadusi täielikult. Veelgi enam, selle tulemusel tekkis täiesti uus tööstusharu, mille maht on praegu 14,5 triljonit dollarit aastas. Nüüd oleme silmitsi tehisaruga ja see on much bigger thing. See tungib kõikidesse eluvaldkondadesse: kultuuri, keelde, koolitusse, teadusesse, tööstusesse jne. Tehisaru muudab kõike. Isegi sotsiaalseid suhteid, sest robotite tõttu jäävad sajad ja sajad tuhanded inimesed töötuks. Robot pole ju kunagi purjus, ei virise ega taha palka saada. Neile on vaja ainult elektrit, mis tähendab, et see mõjutab ka energeetikat. Seepärast arvangi, et nüüd on selleks õige aeg, et Eesti panustaks just tehisaru valdkonda.
Kui vaadata tehisintellekti ajalugu, siis näeme, et see on arenenud käsikäes neuroteadusega. Kuna tehisarus kasutatakse põhilisi aju tööpõhimõtteid, siis võiksime Eestis panna need kaks asja kokku, et neuroteadus ja tehisaru oleks omavahel tihedalt seotud. Selle tulemusel jõuaks laboris arendatavad tooted ja teenused palju kiiremini turule. Peame seejuures arvestama asjaoluga, et teadus- ja arendustegevus toimuks käsikäes tehisaruga ehk uuel viisil. Mis tähendab, et peame senisest enam mõtlema ka patenteerimise peale. Tehisaruga seotud tooted ja teenused on praegu kõige kuumem valdkond, kus taotletakse patente.
Meil ju on tehisaru ja IT alal tublisid inimesi ning tehisaru tippkeskus. Meil on ka sel alal tegutsevaid iduettevõtteid.
Aga loomulikult peame arendama ka alusuuringuid, sest ilma nendeta pole ka arvestatavat rakendusteadust.
Ehk siis senisest suurem panus rakendusuuringutesse ei tohi tulla alusuuringute arvelt?
Just, mitte mingil juhul! Piltlikult öeldes oleme viimase kolme aastakümne jooksul alusuuringutesse panustades valmis ehitanud maja vundamendi. Nüüd peame sellele vundamendile ehitama heal tasemel rakendusuuringud. Peame lõpetama unistamise sellest, et ülikoolid teevad rakendusuuringuid. Ei tee! Sest ülikoolide professorid teavad nendest puudulikult. Rakendusuuringuid tehakse firmades ja nii on see igal pool maailmas. Ajal, mil olin ERC asepresident, kohtusime Euroopa kõrgtehnoloogilise tööstuse tippjuhtidega. Nende kõigi sõnum oli üks: ärge tegelege triviaalsete tööstuslepingutega, vaid innoveerige, avastage, leidke uusi meetodeid ja materjale – küll me siis teeme lepingud ja ka rakendame neid uusi saavutusi. Erandiks on loomulikult nn radikaalsed innovatsioonid, kus ka rakendustöö toimub alul akadeemilistes laborites. Toogem kas või näiteks geenitehnoloogia sünni.
Siin jõuame jälle patentide juurde. Kui meil pole patente, siis pole ka midagi, mida saab rakendada. Kogu Eesti esitab aastas keskmiselt 50 patenditaotlust, samas tuleb neid näiteks elektroonikafirmalt Samsung 2000. Mis Eesti kõrgtehnoloogilisest tööstusest me räägime, kui neid numbreid vaatame?!
Soome puhul olete meie mailgi juurutamist vääriva tegevusena viidanud poliitikute ja teadlaste regulaarsetele kohtumistele.
Soomes on parlamendil kord kahe kuu jooksul vabamas vormis õhtune istung, kus arutletakse mõne riigile tähtsa küsimuse üle. Sinna kutsutakse lisaks tippettevõtjatele tippteadlasi ja kultuuritegelasi, sest praegused ühiskondlikud probleemid on ju väga komplekssed. Need kohtumised on väga olulised, sest nende kaudu saavad teadlased poliitikutele tutvustada teatud probleemide teaduslikku käsitlust ja teaduslikke fakte. Samas saavad poliitikud ja teadlased seeläbi üksteisega parema kontakti – nende vahel tekib side. Mida aeg edasi, seda rohkem keerulisi küsimusi jõuab poliitikute ja otsustajate ette. Nad peavad nende küsimuste üle otsustamisel tundma nii teadust kui ka tehnoloogiat. Oleks ju kurb, kui otsuseid määrab üksnes avalik arvamus.
Juba ETA esimene president Karl Schlossmann on omal ajal öelnud: „Ükski rahvas ega riik ei tohi praegusel ajal rajada oma majapidamist muinasjuttudele ja unistustele, sest reaalsus on kujunenud keeruliseks hammasratastikuks; eksisammude korral võivad puruneda mitte ainult üksikud isikud, vaid rahvad ja riigid.“ Schlossmann oli tark mees, sest täpselt nii see on. Otsustajad peavad tuginema faktidele. Me ei saa öelda, et oleme hästi edukad rahvusvahelise teaduse rahastamisel, kui meil pole ühtegi tõsist rahvusvahelist lepingut mõne juhtiva tehnoloogiafirmaga või siis me ei saa peaaegu üldse rahvusvahelisi teadusgrante.
Räägime veidi ka teie teadustööst. Olete uurinud närvirakke ja neurodegeneratiivsete haiguste, näiteks Parkinsoni tõve vastu aitavaid ravimikandidaate.
Tõsi, olen uurinud närvirakkude elu ja surma ning praeguseks oleme minu laboris leidnud neurodegeneratiivsete haiguste raviks kaks võimalikku ravimikandidaati. Praegu on käimas näiteks meie avastatud närvirakkude kasvufaktoril CDNF põhineva Parkinsoni tõve vastase ravimi arendus. Teise potentsiaalse ravimikandidaadina tegeletakse närvikasvufaktoriga GDNF. Täpsemalt oleme Eesti firma GeneCodega koostöös arendanud keemilisi molekule, mis matkivad GDNF-i valgu omadusi.
Oleme uurimisrühmas õppinud tegema paari väga olulist asja. Oskame kasvatada tüvirakkudest inimese dopamiinineuroneid. Mis on tähtis: me võime teha ka niisuguseid dopamiinineuroneid, millel on Parkinsoni tõve vastu toimivad mutatsioonid.
Neuronid erinevad teistest rakkudest selle poolest, et nad ei jagune ning neil on aksonid ja dendriidid. Mõne neuroni akson võib olla isegi meetri pikkune. Dopamiinineuronid hargnevad niiviisi, et üks dopamiinineuron võib moodustada 100 000 sünapsit. See on sama, kui pead üksinda rääkima korraga kõikide Tartu linna elanikega, võtma neilt info vastu, sellest aru saama ning saatma selle info põhjal omakorda infot edasi. Ja need 100 000 sünaptilist kontakti muutuvad ajas ja ruumis. Meil on ajus kokku 1011 närvirakku – sama palju on Linnutee galaktikas tähti – ja siis on nende vahel 1014 kontakti, mis muutuvad ajas ja ruumis. Ehk siis aju mälumaht on sisuliselt lõputu.
Millal võiks teie laboris arendatud Parkinsoni tõve ravimid turule jõuda?
Optimistliku hinnangu järgi võib see juhtuda viie-kuue aasta pärast.
Kas CDNF-ist ja GDNF-ist võib olla abi ka teiste neurodegeneratiivsete haiguste, näiteks Alzheimeri tõve vastu?
CDNF-ist võib tõesti olla abi Alzheimeri tõve ravis ja seda kinnitavad meie uuringud. GDNF-i positiivne toime on katseloomadel tuvastatud näiteks amüotroofse lateraalskleroosi ehk ALS-i (haigus, mis hävitab aegamisi aju ja seljaaju närvirakke, põhjustades halvatust ja lõpuks surma – U. K.), retinitis pigmentosa (haruldane geneetiline haigus, mis põhjustab silmas reetina fotoretseptorite degeneratsiooni ja nägemise kadu – U. K.), alkoholisõltuvuse ja ka kõhukinnisuse ravis.
1998. aastal teist valminud dokumentaalfilmis „Partituur neuroni genotüübile“ tõdesite, et me ei mõista keskseid nähtusi, nagu mis on aju olemus, millistel mehhanismidel põhineb liikumine, kuidas toimub rakkude jagunemine ning mis dirigeerib meie närvisüsteemi. Kuivõrd palju targemaks oleme vahepealse 25 aasta jooksul neis küsimustes saanud?
Tänu geenitehnoloogia, molekulaarbioloogia ja rakubioloogia arengule ning tüvirakkudele on tekkinud esimest korda võimalus uurida elavaid inimese närvirakke – nii haige kui ka terve omasid. Tohutult on arenenud nii rakkude kui ka organismi kuvamise meetodid. Kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia ja funktsionaalse magnetresonantstomograafia abil saame ajus toimuvaid muutusi jälgida väga suure lahutusega. Geenitehnoloogia pakub meile lisaarsenali. Seepärast on närvisüsteemi kirjeldamine radikaalselt muutunud. Seejuures on olnud palju abi ka ühest Microsofti asutajast Paul Allenist, kes on andnud palju raha aju kirjeldamise edendamiseks. Selle tulemusel on valminud Allen Brain Atlas. See on hästi suur andmebaas, mida saame nüüd kasutada.
On tekkinud veel mõned kontseptuaalsed läbimurded. Me suudame nüüd elava looma ajus jälgida, kuidas aktiveeritakse eri närvirakke. Selle tõttu avastasid norralased Edvard ja May-Britt Moser imetajate ajus ruumitaju vahendavad rakud. Nad näitasid, kuidas moodustub ruumist pilt, ning ka seda, millised neuraalsed mehhanismid käivituvad, kui nähakse kedagi esimest korda. Siis aktiveerub ka teine närvivõrk, mis aitab nähtud inimest meelde jätta. Kui teda nähakse järgmine kord, siis tuntakse ta juba umbes 50 korda kiirema reaktsiooniajaga ära.
MART SAARMA
❚ Sündinud 29. juunil 1949 Tartus.
❚ 1967. aastal lõpetas Tartu 5. keskkooli (praegune Tartu Tamme gümnaasium) keemiakallakuga klassi.
❚ 1972. aastal lõpetas toonase Tartu riikliku ülikooli biokeemikuna ja 1975. aastal kaitses samas bioloogiakandidaadi väitekirja. 1987. aastal sai NSV Liidu teaduste akadeemia molekulaarbioloogia instituudis bioloogiadoktori kraadi.
❚ 1977. aastal sai teaduste akadeemia füüsika instituudi ja 1980. aastal teaduste akadeemia keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi molekulaarse geneetika osakonna juhiks.
❚ 1988. aastal sai professorikutse.
❚ 1990. aastal valiti Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi direktoriks ja professoriks. Alates 2020. aastast olnud selle instituudi teadusdirektor.
❚ 2008–2009 juhatas Soome biokeskust.
❚ 1997–2015 töötas Tallinna tehnikaülikoolis: 1997–2002 geenitehnoloogia keskuse molekulaardiagnostika professorina, 2002–2011 geenitehnoloogia instituudi molekulaardiagnostika õppetooli bioeetika erakorralise professorina ja 2011–2015 matemaatika-loodusteaduskonna geenitehnoloogia instituudi molekulaardiagnostika õppetooli bioeetika külalisprofessorina.
❚ Viimastel aastatel on teadustöös keskendunud neurotroofsete faktorite bioloogia ja nende raviotstarbelise rakendamise uurimisele.
❚ Teadustöös on uurinud närvisüsteemi arengut ja närvirakkude surma mehhanisme ning närvikasvufaktorite kasutamise võimalusi neurodegeneratiivsete haiguste raviks. Seejuures on avastanud mitu gliiarakkudest pärineva neurotroofse faktori (GDNF) retseptorit. Koos kaastöötajatega avastas 2005. aastal uue närvirakkude kasvufaktori CDNF. Ta on arendanud väikemolekulaarseid GDNF-i mimeetikume, mis suudavad kaitsta närvirakke.
❚ Tema uurimistulemusi on rakendatud biotehnoloogia- ja farmaatsiatööstuses ning tal on hulk patente ja patendiperekondi, aga ka mitu uurimis- ja litsentsilepingut rahvusvaheliste farmaatsia- ning biotehnoloogiaettevõtetega. Mitme biotehnoloogiaettevõtte asutaja.
❚ Olnud mitme riikliku ja rahvusvahelise institutsiooni teadusliku nõukogu liige või esimees: Euroopa teadusnõukogu (ERC) asepresident, Eesti teadus- ja arendusnõukogu liige, Heidelbergi neuroteaduse keskuse nõuandva kogu esimees ja Euroopa Liidu inimaju projekti nõukogu liige. Peale selle Eesti teaduste akadeemia, Soome tehnikateaduste akadeemia, Euroopa molekulaarbioloogia organisatsiooni ja Academia Europaea liige ning Soome teaduste akadeemia ja Rootsi kuningliku teaduste akadeemia välisliige.
❚ Pälvinud Eesti Vabariigi Valgetähe II klassi teenetemärgi, Soome Valge Roosi Rüütelkonna I järgu teenetemärgi ja Soome Lõvi Rüütelkonna komandöriristi.