Novembrikuu kaant ilmestab vöötkakk, kes on Eestis olnud üsna harv külaline, kuid viimastel aastatel on teda nähtud üha sagedamini. Uku Paal jagab selgitusi, miks põhjapoolse levikuga kakuline meile satub ja millised on olnud selle liigi vaatlusandmed läbi aegade. Kuna vöötkakku on kõige rohkem nähtud novembrikuus, on paras aeg minna linnuretkele Eesti lääne- või põhjarannikule, Vormsile või Saaremaale, sest just seal on tõenäolisem sügisrändel olevaid vöötkakke kohata.
Huvitavatest maailmakodanikest jänestest oleme tänavu juba kirjutanud (vt EL 2014/2), kuid nüüd võtab sõna folklorist Mall Hiiemäe, kes jagab jänestega seotud rahvapärimust ja jänesetarkusi. Hiiemäe tõdeb, et meie tänapäevased teadmised jänesest pole kiita ning „ennemuistne elajakene” on rahva mälust kadumas.
Rahva mälust pole aga kindlasti kadunud kunagise ühe parima lõhejõe Purtse reostusprobleemid. Esmapilgul võiks oletada, et jõe allakäik sai alguse nõukogude ajal hoolimatu suurtootmise käigus. Paraku lasti esimene kogus saastet allavoolu juba sõjaeelse Eesti vabariigi ajal, kui käivitus esimene õlitehas. Praegu tuleb tõdeda, et Purtse on pidanud jäätmeid taluma juba üheksakümmend aastat. Tegu on Eesti ühe reostatuima jõega, mille seisundit püütakse lähiaastatel parandada.
Intervjuu on sel korral meile ehk mõneti tavapäratu persooniga: poeedi, näitleja, kaitseliitlase, punkari ja seto Merle Jäägeri ehk Mercaga on vestelnud Rainer Kerge.
Lugejaid saame rõõmustada ka Eesti kõige kaunimate loodusfotodega, sest selgunud on Eesti Looduse 15. fotovõistluse võidutööd. Põnevust pakuvad veel lood Vesiloo maast, Pilistvere meteoriiditükkide sattumisest TÜ loodusmuuseumisse, kadunud Iidjärvest ja Tiit Kändleri essee maastike võimest aidata meil mäletada. Kõne all on ka aasta puu: Karl Pajusalu selgitab paakspuu ja türnpuu nime päritolu. Ennast saab proovile panna rubriigis „Mikroskoop” ja ristsõna lahendades. Selgunud on „Nõel heinakuhjas” aastaauhinnad. Toimetus tänab kõiki, kes võtsid vaevaks küsimustele vastuseid saata.