Loodus näitab selgeid kevade märke, seal hulgas naasevad tagasi paljud rändlinnud. Üks varaseim meile saabuja on märtsinumbri kaanelind hiireviu, kes jõuab kohale veebruari lõpus või märtsis. Ajakirjas tänavust aasta lindu hiireviud tutvustav Ülo Väli kirjutab muu hulgas ka sellest, kui hea on sellel sulelisel Eestis elada: suuri ohte tal tänapäeval ei ole. Täbaram oli viude elu möödunud sajandi algul nn kullisõdade ajal, mil neid kiputi segi ajama kanakulliga. Seetõttu tapeti toona ilmselt sadu hiireviusid.
Teise linnuloo peategelane, „kuuüüiti“ vilistav suurkoovitaja jõuab Eestisse tavaliselt aprilli algul. Nagu hiireviu on ka suurkoovitaja looduskaitse all. Ornitoloogid asuvad peagi uurima selle kurvitsalise elupaigakasutust. Selleks kinnitatakse kümnele isendile külge GPS-raadiosaatjad. Käivitunud projekti raames oodatakse ka abi: linnu-uurijaid saab aidata, andes teada kohad, kus tänavu kindlasti suurkoovitaja pesitseb.
Ent lindude teemal leiab märtsinumbrist veel kirjutisi. Tiit Randla meenutab, kuidas algas kotkaste uurimine Eestis. Karl Ander Adami tutvustab aga neid liike, kes lendavad kodukoha karmi talve eest talvituma pehmema kliimaga Eestisse. Loos käsitletud lindudest on ilmselt laiemalt tuntud siidisabad. Kuivõrd hästi eestlased teda või veelgi tavalisemaid liike siiski tunnevad? Kas loodusetundmine on aja jooksul paranenud või halvenenud? Nendel küsimustel peatume usutluses teadusajakirjaniku ja tänavuse Valgetähe IV klassi teenetemärgi saaja Indrek Rohtmetsaga. Juttu tuleb ka tema arvukatest reisidest ning ajakirjast Horisont, mille peatoimetaja on Indrek olnud aastatel 1989–2001 ning taas alates 2014. aastast.
Tänavu saab tähistada kümne aasta möödumist Eesti taimede esimese levikuatlase ilmumisest. Sama tähelepanuväärsed on uue taimeatlase välitööd, mis saavad peagi hoo sisse. Neid mõlemaid teemasid tutvustab projekti eestvedaja botaanik Toomas Kukk. Looduse tundmise ja kaitse oluline verstapost on ka Haanja looduspargi äsja jõustunud uus kaitse-eeskiri, mida on koostatud päris pikka aega, alates 2006. aastast. Nende aastate jooksul on tehtud üksjagu uurimistöid ja inventuure, peetud arutelusid ja otsitud kompromisse. Uue kaitse-eeskirja muutustest loe lk 46–49.
Inimese jõulise tegutsemise üle vooluveekogude kallal arutleb Tauno Jürgenstein: ta juhib tähelepanu maaparanduse hävitavale mõjule vee-elustikule. Ka seentest kirjutatakse uues numbris. Irja Saar selgitab, milline on seente koht taimede ja loomade seas ning kuidas jaotatakse seeneriiki hõimkondadeks.
Rubriigi „Huvitav Eesti“ kirjutis juhatab Valaste joale ning loodusteaduslikest kogudest tutvustame sel korral amatöörentomoloog Tiit Marnoti liblikakogu. Ühtlasi leiab märtsinumbrist Tiit Kändleri essee, kes selgitab, kuidas ilu peitub pisiasjades.