Põhilugu kirjeldab jäätmaid, linnalooduse tähtsat osa. Pealtnäha tarbetul jäätmaal võib laiuda elurikas loodus, liblikarohked lilleniidud. Meelis Uustali artiklit täiendab Hanno Zingeli kirjutis loomariigi tungimisest linna. Meie linnalooduses on tulevikus kindlasti koht kana- ja raudkullil, miks mitte ka kassikakul ning rabapistrikul, kes hoiavad looduslikku tasakaalu, ohjeldades tulnukliikide, näiteks kodutuvide, faasanite või küülikute arvukust.
Pikemalt tutvustame tänavuse aasta liblikat päevapaabusilma ja aasta mulda, mullateadlaste valitud leostunud mulda. Lühemalt on kõne all aasta looma viigerhülge seisund ning aasta orhidee halli käpa käekäik, meeli köidab pildirohke artikkel rohukonna pulmadest. Taimharulduste rohkusest ja selle kaitsest Vilsandi rahvuspargis kirjutab Tarmo Pikner. Tõnu Ploompuu õpetab päevakajalises tööjuhendis, kuidas aasta puu paakspuu koorega lihavõttemune värvida.
Seekord on usutletud riigi teaduspreemia laureaate, metsapuude juurte uurijaid Krista Lõhmust ja Ivika Ostonen-Märtinit. Saame teada, et puu majandamine on nagu perekonna eelarve tegemine: puu peab jaotama ressursse juurte, tüve ja okste-lehtede vahel. Maa-alust juurestikku on uuritud märksa vähem kui maapealseid osi, kuigi see on ökosüsteemi seisukohalt ülioluline. Juureuurijatel jätkub tööd veel kauaks.
Tauno Jürgenstein põhjendab, miks peaksid veekogusid majandama just kalastusklubid. Arutlusteemasid on selles valdkonnas tõesti rohkesti.
Mitmes artiklis on meenutatud ajaloosündmusi. Tänavu aprillis on botaanik Elli Lellepi 100. sünniaastapäev; Lellep on õpetanud suurt osa 1950.–1970. aastatel Tartus õppinud bioloogidest. Aimur Joandi meenutab Eesti Aleksandrikooli osa ärkamis- ja haridusloos. Tiit Kändler arutleb essees looduse raha ja inimese raha seoste üle.
Koos aprillinumbriga on välja antud heliplaat „Eesti looduse helimaastikud”; tellijad said ajakirjaga kaasa ka Eesti ornitoloogiaühingu teabelehe Tiirutaja.