Kristi Metste, Eve Annuk
Me ei teaks oma kirjanikest, kirjanduse ega kultuuri loost suurt midagi, kui ei oleks Eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) kogusid. Nendeta ei oleks olnud ega oleks praegugi võimalik ükski kirjanduslik alusuuring. EKLA kogude olemasolu on kummatigi muutunud nii enesestmõistetavaks, et sageli suhtutakse arhiivi otsekui isetekkelisse ja iseenese jõust toimetavasse masinavärki. Ja tõepoolest, suurem osa tööst, mis on vajalik selleks, et arhiiv oleks elus, kasvaks ja täieneks, et tema varad jõuaksid unustuse sügavikest aktiivsesse kultuurikäibesse, tehakse varjus. Loojate selja taga, nagu on välja öelnud Jaan Kaplinski, on inimesed – raamatukoguhoidjad, arhiivitöötajad, keele ja kirjanduse õpetajad, kirjastajad, bibliograafid, kultuurilooliste materjalide kogujad, korraldajad, väljaandjad –, kes teevad „märkamatult ja isegi pool-nimetult tööd, milleta rahvuskultuur, üleüldse kultuur ei saaks olemas olla, kesta“.
EKLA asutati 6. aprillil 1929. aastal ja on sestsaati hoole ja armastusega täitnud eesmärke, mis asutamisel seati: koguda eesti eraõiguslikke arhiive ja teisi kultuurilooliselt väärtuslikke materjale, neid hoida, teha uurimisele kättesaadavaks ja hoolitseda nende trükis avaldamise eest.
Arhiiv ei tekkinud tühjale kohale
Eesti ajaloo uurimiseks vajaliku allikmaterjali kogumisega olid algust teinud juba 19. sajandi esimese poole estofiilid, eelkõige Pärnu kirikuõpetaja ja kirjamees Johann Heinrich Rosenplänter (1782–1846), rääkimata 1838. aastal asutatud Õpetatud Eesti seltsist (ÕES), kelle eesmärk oli edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste asustatud maast. ÕES-is tooni andnud esimeste eesti rahva hulgast pärit haritlaste, nagu Friedrich Robert Faehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald jt, eestvedamisel hakati koguma nii eesti rahva vaimset kui ka ainelist vanavara, eestikeelseid raamatuid, eesti keelt ja rahvaluulet, joonistati üles rahvariideid jne. ÕES-i käsikirjakogu ühes selle koosseisu kuuluva Rosenplänteri koguga, mille selts Faehlmanni algatusel tema surma järel omandas, asub praegu EKLA-s, kuhu see jõudis pärast seltsi sulgemist 1950. aastal. Seltsi kogutud rahvaluulet talletatakse Eesti rahvaluule arhiivis.
Esimeste suurmeeste tegevus sai eeskujuks järgmisele eesti haritlaste põlvkonnale, kes rahvuslike sihtide saavutamiseks rajas aastail 1872–1894 tegutsenud Eesti kirjameeste seltsi. Nagu ÕES võttis see oma töökavasse rahvaluuleliste ja keeleteaduslike materjalide kõrval ka ajalooliste allikate kogumise. Tulemused jäid üldiselt tagasihoidlikuks, küll aga hakati seltsis Jakob Hurda algatusel ja eestvõttel eesti rahvaluule koguma, mida Hurt jätkas hiljem iseseisvalt, tulemuseks suur ja maailmas ainulaadne eesti rahvaluulekogu. Jakob Hurda isikuarhiiv, millest rahvaluuleaines on eraldatud rahvaluule arhiivi, asub praegu EKLA-s.
Kui Eesti kirjameeste selts suleti, jätkasid kirjalike materjalide kogumist algul 1870. aastal asutatud Eesti üliõpilaste selts ja üksikud eraisikud, kuni ühiskondlike olude muutudes oli võimalik koonduda uutesse ühendustesse, nagu 1906 asutatud Eesti kirjanduse selts ja 1909 loodud eesti rahva muuseum (ERM). Eesti Vabariigi sünni järel lisandusid neile 1919. aastal tööd alustanud Tartu ülikooli juurde rajatud akadeemiline ajalooselts (1920) ja akadeemiline kirjandusühing (1924). Kõigi nende ühenduste tegevuse üks taotlusi oli koguda ka eesti ajaloo allikaid, tähelepanu keskmes eraarhivaalid, nagu neid tollal nimetati, ehk dokumendid, mis on loodud või saadud eraisiku või eraõigusliku asutuse tegevuse käigus ning kajastavad ajalooprotsessi sisulisemalt ja intiimsemalt kui formaalset informatsiooni sisaldavad ametlikud paberid.
Noores rahvusriigis tormiliselt arenema hakanud rahvusteadused vajasid korralikku uurimisbaasi. 1921. aastal oli riikliku institutsioonina tööd alustanud Eesti riigi keskarhiiv, mille ülesanne oli koguda ja säilitada ametiasutuste arhiive, kuid eraarhiivid olid laiali eespool nimetatud ühenduste ja eraisikute valduses. Eesti kirjanduse seltsis, mille arhiivis käis juba elav uurimistöö, ja ERM-is tekkis mõte viia töö eraarhiividega ühistele alustele ning 1929. aasta aprillis jõutigi EKLA asutamiseni ERM-i koosseisus. EKLA loodi Eesti kirjanduse seltsi, ERM-i, akadeemilise ajalooseltsi ja akadeemilise kirjandusühingu kogudest, ühinema kutsutud Tartu ülikooli raamatukogu ja ÕES jäid äraootavale seisukohale. Ruumid arhiivi tööks andis ERM oma majas Tartus Aia (praegu Vanemuise) tn 42. Sealsamas, ehkki algne hoone on saanud mitu juurdeehitist, on tegutsetud tänini.
Nõukogude aeg toob erifondid
Pärast nõukogude võimu kehtestamist 1940. aastal suleti kõik eramuuseumid ja nende varad ühes neid üleval pidanud organisatsioonide varadega võeti riigi omandisse. Riigistati ka ERM. Selle neli osakonda, arhiivraamatukogu, rahvaluule ja kultuurilooline arhiiv ning Eesti bibliograafia asutis ühendati riiklikuks kirjandusmuuseumiks. EKLA hakkas kandma kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna nime. Selleks ajaks oli EKLA-sse eesti varasema kirjanduse ja kultuuriloo kohta kogutud ligi 24 000 säilikut allikmaterjale.
Keerulistes ühiskondlikes oludes toodi alates 1941. aastast EKLA-sse hoiule hulganisti nii isikute kui ka organisatsioonide arhiive. Kirjandusmuuseumi tollase direktori Mart Lepiku targal tegutsemisel säilisid kõik sõjategevuse eest varjule viidud kogud. Enne evakueerimist olid hävinud üksnes Päevalehe arhiiv ja mõned väiksemad kogud 1940. aastal kirjandusmuuseumi käsutusse antud Maarja koguduse majas Õpetaja tänaval: maja sai pommitamisel pihta ja põles maha. Sõja järel jätkusid kultuurilooliste kogude päästetööd: arhiivi püüti varjule tuua võimalikult palju meie kultuuritegelastest maha jäänud ja veel säilinud isikuarhiive.
Nõukogude võim püüdis loomulikult ajaloolist mälu kontrollida. Arhiividesse ja raamatukogudesse loodi nn erifondid, kus hoiti materjale, mis võimu silmis olid ohtlikud ja mida uurijad niisama lihtsalt uurima ei pääsenud. Samas aitas dokumentide peitmine erifondi neid alles hoida. 1960.–1970. aastatel hakati korraldama kogumisretki: koguti mälestusi, otsiti ja pildistati kirjanduslikke paiku, salvestati kirjanike hääli, filmiti. Kirjandusteadlase, aastatel 1963–1967 kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna juhataja Leenu Siimiskeri arvates oli tollastest helisalvestistest tähtsaim „Suure tamme laul“ Tammsaare õe Marta Hanseni esituses, sest muidu oleks see meloodia, mis senistel kogujatel oli jäänud kahe kõrva vahele, läinud hauda ühes temaga.
Kogumistöö kõrgaeg
Oma ajaloolise nime sai EKLA tagasi 1994. aastal. Tegutsetakse aga endiselt kirjandusmuuseumi koosseisus. Arhiivikogud on mitu korda kasvanud ja täienenud traditsiooniliste kõrval ka ajalooallikatega uut liiki mälukandjatel: käsikirjakogus on praegu üle 300 000 säiliku, fotosid ligi 340 000, neist digitaalseid ca 54 000, kunstikogus on umbes 16 000 ning audiovisuaalses kogus ligi 5000 säilikut. Nii nagu EKLA asutamisel täienevad arhiivi kogud ka praegu suuremalt jaolt kingituste, päranduste ja deponeerimise teel, kusjuures võimaluse korral arvestatakse üleandjate erisoove. EKLA kogumistöö kõrgaeg oli aastatel 2000–2010, kui aastane laekumiste hulk oli üle 180. Sel ajal jõudsid koju suured väliseestlaste arhiivid, mis olid hakanud saabuma juba 1990. aastatel, ning oli alanud digifotode ajastu. Viimase kümnendi 120–130 laekumist aastas annab tunnistust olukorra normaliseerumisest: niisama palju laekus ainest keskmiselt ka kõrgajale eelnenud aastatel.
Digiajastul on üha enam räägitud paberkandjal arhiivide kadumisest. Tegelikkuses on pilt praegu veel peaaegu muutumatu: suuri paberkandjal arhiive laekub endiselt, aga nende kõrvale on tekkinud hübriidarhiivid, kus leidub dokumente nii paber- kui ka digikandjal. EKLA-s on loodud tingimused, et koguda ja hoida mõlemat liiki arhiivimaterjali, ent selle suure hulga korrastamiseks niisuguse detailsusega, nagu seda ootab nüüdisaegne uurija, võiks olla rohkem tööjõudu.
Aegade jooksul on mõnevõrra muutunud ka kogumistöö laad. Kui algusaegadel räägiti rohkem kultuuriloolise ainese kogumisest, mille hulka loomulikult kuulusid ka omaaegsete avalike tegelaste, kaasa arvatud kirjanike arhiivid, siis Nõukogude ajal kujunes EKLA keskseks kirjandusarhiiviks, kus koguti peamiselt kirjandusloolisi materjale, kirjanike arhiive. Nüüdseks on ring täis saanud. Ehkki EKLA tegutseb endiselt keskse kirjandusarhiivina, mille hoole all on eesti kirjanike pärand alates Kristian Jaak Petersonist kuni 20. sajandi suurte kirjanikeni, lähtub asutus oma töös laiemast vaatest, käsitledes kirjandust kultuuriloo ühe lõiguna. Nüüdisaegse ajaloolise uurimistöö vajadusi arvestades on asutud koguma ka tavainimeste kirjalikku pärandit, elulugusid, perekonnakroonikaid, mälestusi, päevikuid, kirjavahetusi jms.
Näitusesaalid üle kogu Eesti
Kui 1940. aastal asutati kirjandusmuuseum, mille üks eeskuju oli suurejooneline Puškini maja Peterburis oma uurimisinstituudi, arhiivide, muuseumi ja selle ekspositsiooniga, ei saanud kultuurilooline arhiiv enam olla üksnes allikauuringute baas, mille kogud on tehtud kättesaadavaks. Pikkade nõukogudeaastate vältel tuli kord teha rohkem muuseumi, kord uurimisinstituudi, kord teadust teenindava asutuse tööd.
Esimene kirjanduslooline näitus, mille valmistasid ette tollase käsikirjade osakonna töötajad, oli ekspositsioon Võrus Kreutzwaldi muuseumis, mis avati Teise maailmasõja ajal 28. juunil 1941. Praeguseni tutvustab EKLA oma kogusid ajutistel kirjanduslikel ja kultuuriloolistel näitustel omas majas ning aitab ka mujal püsiekspositsioone ette valmistada. Arhiivi materjale võib suuremal või vähemal määral kohata igas kirjanduslikus memoriaalmuuseumis, kus on vajalikuks peetud eksponeerida kirjaniku käsikirju ja muu allikmaterjali. Naljaga pooleks võib kõiki neid pidada EKLA näitusesaalideks, asugu need Kurgjal või Jõgeval, Võrus või Tallinnas, kuivõrd kirjandusmuuseumis omaette näituseruume ei ole.
Lisandub teadustöö
Esimestel kümnenditel polnud teaduslik töö arhiivitöötajate ülesanne. Esialgu tuldigi toime ainult ühe palgalise töötajaga, koguhoidjaga, kes korrastas arhiive. Selle eest, et arhivaale võimalust mööda trükis avaldataks, pidi hoolt kandma EKLA kolleegium, mis koosnes EKLA asutanud ühingute esindajaist, kes töötasid vabatahtlikkuse alusel. Enne Teist maailmasõda jõuti ette valmistada ainult üks publikatsioon: Evald Blumfeldi koostatud Carl Robert Jakobsoni kirjavahetus, mille käsikiri oli 1940. aastaks valmis, kuid jäi ilmumata.
Olukord muutus pärast seda, kui kirjandusmuuseum liitus 1946. aastal Eesti NSV teaduste akadeemiaga. Ehkki aastate jooksul ei käsitatud muuseumi ühemõtteliselt teadusasutusena, oli muuseumi töötajatel nüüd kord võimalus, kord kohustus teha uurimistööd. 1948. aastal defineeris kirjandusmuuseumi tollane direktor Alice Haberman kirjandusmuusemi kui teaduslikku uurimisasutust ja vabariiklikku uurimisbaasi eesti kirjanduse ja rahvaluule alal. Vaba uurimistöö muuseumis siiski võimalik ei olnud: ideoloogiline kontroll laienes ka arhiivi teadustööle, nii et uurida sai ainult autoreid ja teemasid, mis sobisid kokku nõukogude ideoloogiaga.
Teadusasutuse tee valiti ka pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal, kui kogu ühiskond oli jälle muutuste keerises: 1995. aastal tunnistati kirjandusmuuseum riiklikuks teadusasutuseks. Teaduse rahastus- ja hindamissüsteemi muutumine tõi aga kaasa vajaduse ikka ja jälle põhjendada küll ajalooliste kogude olemasolu, küll nende uurimise vajadust, otsekui oleks rahvuskultuurile oluliste allikmaterjalide säilimine ainuüksi kirjandusmuuseumi töötajate südametunnistusel ja vastutusel ning nende uurimine välismaa ekspertide otsustada.
Eraldi tekstikast:
Kirjandus- ja kultuuriloolised väljaanded. Teadusasutuse staatuses on EKLA-s tegeldud arhiivi- ehk kogudepõhise uurimistööga, peamiselt on uuritud ja publitseeritud eesti kirjanduse ja kultuuriloo allikaid. Niisugusele traditsioonile pandi alus 1950.–1960. aastatel, kui koostati esimesed mahukad allikapublikatsioonid, nagu Kreutzwaldi kirjavahetus kuues köites (1953–1976), Lydia Koidula luuletuste teaduslik väljaanne (1969) jm. Õnneks oli eesti kultuuriloos autoreid, kelle looming oli ka nõukogude võimule vastuvõetav! Kirjandusteadlase Peeter Oleski arvates päästis Mart Lepik Kreutzwaldi kirjavahetuse avaldamisega Eesti kirjandusteaduse. Hakati avaldama kirjandusmuuseumi aastaraamatut „Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed“, mis sai allikauurimuste ja -publikatsioonide esmaseks avaldamiskohaks, 1984. aastal õnnestus selle kõrval käima panna allikapublikatsioonide sari „Litteraria“ jne.Neid traditsioone on võimalust mööda hoitud elus tänini, hoolimata tugevast survest teha maailmateaduse moele ja maitsele vastavat võõrkeelset teadust. Möödunud aastal avaldati „Litteraria“ 28. number: Marie Underi ja Ivar Ivaski kirjavahetus. Selles sarjas peaks tänavu trükist tulema Henrik Visnapuu kirjad Marie Lentsole. Mahukamatest kirjavahetustest ilmus viimati (2021) kahe Johannese, Barbaruse ja Semperi kirjavahetus; uutlaadi materjali, kirju, päevikuid, mälestusi ja elulugusid sisaldab muutunud uurijahuvide põhjal kokku pandud Eesti elulookirjutuse antoloogia (2019). Jätkväljaandes „EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost“ on avaldatud arhiivi töötajate, aga ka teiste autorite eestikeelseid humanitaarteaduslikke uurimusi ning koostöös Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudiga antud alates 2008. aastast välja eelretsenseeritavat ajakirja Methis. Selles avaldatakse uurimusi peamiselt kirjanduse, kultuuriuurimise ja teatriteaduse valdkonnast. Tänavu üllitatakse 33. ja 34. number.
Digitehnoloogia avab uued võimalused
Digiajastu võimalusi kasutatakse nii arhiivi- kui ka uurimistöös. Areng on olnud tohutu: esimene arvuti jõudis EKLA-sse 1990. aastal, kuid juba 2004. aastal sai kõigile huvilistele kättesaadavaks arhiivikogude elektrooniline andmebaas Ellen. Hiljem lisandus sellele kirjandusmuuseumi kõigi arhiivide ühine failihoidla KIVIKE.
Kultuuriloolise allikmaterjali parema kättesaadavuse huvides on loodud ka muid digitaalseid võimalusi. Esimene avalik digitaalne andmebaas „ERNI. Eesti kirjanduslugu tekstides 1924–1925“ valmis 1990. aastate lõpul, uue aastatuhande algul lisandus sellele „Kreutzwaldi sajand: eesti kultuurilooline veeb“. Loomulikult ilmuvad ka EKLA uurimused ja allikapublikatsioonid digitaalsel kujul.
Uudsed digivõimalused on jõuliselt tulnud ka traditsiooniliste uurimismeetodite kõrvale. Uuemad uurimissuunad ongi EKLA-s seotud võimalusega rakendada digitehnoloogiat, näiteks korpusuuringud lubavad läbi töötada väga mahukat allikmaterjali, nagu laialdased kirjavahetused.
Heites linnulennulise vaate EKLA peaaegu 100-aastasele ajaloole, võib öelda, et eesti rahva ja maa ajalugu kajastub nii meie ajaloos kui ka kultuuriloolistes kogudes ning hoolimata heitlikkusest on arhiiv jäänud riikliku tähtsusega uurimiskeskuseks ja ka -baasiks. See teemanumber aitab lahti mõtestada EKLA rolli kultuurimälu kandja ja loojana. Kõik artiklite autorid on oma uurimistöös rohkem või vähem kasutanud EKLA kogusid. See näitab, kuivõrd inspireerivad on arhiiviallikad ja missugust mitmekesist teadust võimaldavad teha rikkalikud kogud.
Loe lisaks:
Juurtega sajandite mullas. Kogumik Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi 50. aastapäevaks. Eesti Raamat, 1990.
Mnemosyne teenistuses. Kogumik Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 75. aastapäevaks. Koostanud Piret Noorhani, toimetanud Tiina Saluvere. Eesti Kirjandusmuuseum, 2004.
Ruti raamat. Artikleid, lugusid ja mälestusi. Pühendusteos Rutt Hinrikusele 7.05.2006. Eesti Kirjandusmuuseum, 2006.
Kirjanduspärand kultuuriloos. Artikleid ja uurimusi 2008–2014. Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 85. aastapäevaks. Koostanud Marin Laak, Sirje Olesk, toimetanud Kanni Labi. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014.
Vilve Asmer 2016. Kogumistööst Eesti Kultuuriloolises Arhiivis. – Keel ja Kirjandus, nr 6.
Marin Laak, Sirje Olesk 2014. Kirjanduse uurimine vajab loolisust ja süvenemist. – Keel ja Kirjandus, nr 10.
Kristi Metste (1961) on Eesti kultuuriloolise arhiivi juhataja. Teadlasena uurinud peamiselt Friedrich Robert Faehlmanni ja Betti Alveri elu ning loomingut.
Eve Annuk (1964) on Eesti kultuuriloolise arhiivi vanemteadur. Tema teadustöö keskmes on Eesti kirjanduse ajalugu, Nõukogude aja kultuurilugu ja autobiograafiauuringud.