Kõigepealt oli kõrgustik, siis tekkis kihelkond ja siis rahvuspark. Ent kas piiride poolest on olnud tegu ühe ja sama maa-alaga? Kaardilt leiame ka Karula küla, aga see on üksnes väike asula kunagise suure mõisa ümbruses, ning kihelkonnakirik asub hoopis Lüllemäel.
Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE
Karulast on keeruline kirjutada lühidalt, sest teemasid, mida tuleks pikemalt selgitada, on rohkem kui küll. Juba maastik ise on keeruline ja põnev. See on lummanud kunstnikke, kirjanikke ning paljusid teisi romantilise hingelaadiga inimesi.
Kirjanik Bernard Kangro [4] on Karula kanti kirjeldanud järgmiselt: „Läbi rännata Karula küngasmaa – sellele pole võrdset. Ühe mäekese tagant kerkib esile teine – ümmargused, piklikud, äkiliste kallakutega, lehtpuusalud külgedel ja harjadel, sarapuuvõsa, lopsakad niidud, järvikud ja sookesed, kündja adraga mäeveerul otsekui alla kukkumas. Talud on peidetud puude rohelusse, mäekurudesse, üksikud puuhiiglased mõnel kuplil või üles-alla ja kiira-käära looklevate teede ääres – see on Karula. Kes tahab aga sisse hingata tõelist suurte laante hõngu, mingu Lauksaare [Laugsilla – toim], Perajärve, Koemetsa maile. Kilomeetrite kaupa on siin metsa – kõrget kuuske ja mändi, kaske ja haaba. Koemetsa talud asetsevad kui saarekesed määratus metsameres. Ülalt harvade kaskedega tikitud mäelt näeb silm ainult metsalatvu [—].“
Muidugi on Karula kant lummanud ka loodusteadlasi. Kõigil on siin midagi uurida, sest suhteliselt väikesel maa-alal paikneb eri tekkelooga pinnavorme, kus on kujunenud oma veerežiim ja mullastik ning sedamööd ka omapärane taimekooslus. Seda haruldast mitmekesisust ongi määratud kaitsma Karula rahvuspark. Aga kõigest järjekorras. Kõigepealt teeme selgeks Karula piirid.
Keeruline kõrgustik
Karula kõrgustikku saab defineerida nii geomorfoloogiliselt [5] kui ka maastikuliselt [1]. Suures osas need erinevalt määratletud alad kattuvad, erinevused ilmnevad vaid detailides. Kõrgustiku teket on kõige põhjalikumalt uurinud Reet Karukäpp, kelle hinnangul on selle pindala umbes 300 km2. Maastikurajooni suuruseks on Ivar Arold aga saanud 275 km2. Arvo Järvet [3] on kõrgustiku kogupindalaks hinnanud 350 km2. Tema arvates tuleks kõrgustiku hulka arvata ka Läti territooriumile ulatuvad kohati soostunud liivikud. Sageli peetakse neid Hargla nõo või Koiva orundi kaldatasandike osaks.
Ivar Arold on Karula kõrgustiku asendit kirjeldanud niimoodi: „Vaadeldav maastikurajoon on kujunenud ligi 40 kilomeetri pikkusel ja 4–8 kilomeetri laiusel lõuna-edelasihilisel kaarjal kõrgendikevööndil, mis ulatub Otepää kõrgustiku kagupiirilt Koiva ürgoruni ning ääristab lõuna- ja idaküljest Valga nõgu. Siinne pinnavormistik on kujunenud jääaja lõpul piki Võrtsjärve ja Võru-Hargla nõgu kulgenud liustikuvoolude otsmiste ning servmiste settekuhjatiste keeruka geoloogilise koostisega kompleksina.“
Jääme meiegi siin ruumi kokkuhoiu huvides ebamäärase omadussõna „keeruline“ juurde ja soovitame huvilistel tutvuda Reet Karukäpa kirjutistega [vt 5, 6]. Samuti on 1998. aasta oktoobris ilmunud Eesti Looduse Karula erinumber. Sealt tasub lugeda juba eespool tsiteeritud Arvo Järveti artiklit „Vaheldusrikas Karula maastik“. Muu hulgas on erinumbri väärt lugemisvara legendaarse geograafi Ilja Kala (1928–2014) artikkel Kaika ümbruse mägedest. Selle kirjutise puhul jääb vaid imetleda Kaika kandi maastiku vaheldusrikkust ja tunnustada Ilja Kala põhjalikkust: ta on vaevalt 10 km2 ala kohta koostanud ülimalt detailse ülevaate.
Kuppel kuplis kinni
Karula kõrgustiku peamine eripära on see, et vastupidi teistele Eesti kõrgustikele ei ole tal aluspõhjalist tuumikut. Seetõttu on absoluutsed kõrgused siin palju väiksemad kui lähedal asuval Otepääl, rääkimata juba Haanjast. Kõrgeim tipp on kõrgustiku keskosas asuv Rebasemõisa Tornimägi (138 m ü.m).
Künkad on Karulas peamiselt moodustunud irdjääst välja sulanud materjalist. Need moreenkuhjatised on kohati üsna järsunõlvalised ja päris suure suhtelise kõrgusega (5–25 m). Maastiku teeb omapäraseks just küngaste arvukus: keskmiselt 23 tippu ruutkilomeetril. Kuna paljud künkad on ümmarguse põhiplaaniga, räägitakse sageli Karula kuplitest. Maastiku kõrgussuhteid rõhutab tihti ka kuplite lael kasvav mets.
Künklikul maastikul leidub tippude kõrval alati omajagu orge. Karula veestikust võiks samuti pika loo kirjutada, sest eri liiki veekogusid paikneb siin palju. Kraavid ja jõed on küll lühikesed, kuid väärib tähelepanu, et Karula on veelahe, kust osa veest jõuab lõpuks Lätimaale Koiva jõkke ja teine osa Võrtsjärve.
Teatmikust teatmikusse liikunud info järgi on Karulas umbes 60 järve. Enamik neist asub kõrgustiku laiemas keskosas. Suurimad on Aheru (234 ha) ja Ähijärv (176 ha). Koos Pikkjärvega (35 ha) peetakse Ähijärve vaadete ja ilu poolest Karula kauneimaks. Ka Karula järvede kohta on 1998. aasta Eesti Looduse erinumbris avaldatud päris põhjalik artikkel [10]. Muidugi oleneb järvede täpne arv vaadeldava ala piiridest ning sellest, mida järveks pidada. Karula kandis on tegelikult veel hulk küngastevahelisi veesilmi, mille kohalik nimetus on lump. Just väikeveekogude olemasolu on taganud mudakonnale ja harivesilikule soodsad elupaigad. Maastikule lisavad võlu ka väiksemad ja suuremad sood, mis eraldavad künkaid üksteisest ja Karulat naaberkihelkondadest.
Teateid muinasasustuse kohta
Võib arvata, et Karula järve- ja metsarikas maa meelitas inimesi siia elama juba kaugel kiviajal. Seda näib tõendavat Alakonnu järve kaldalt leitud tükk tulekivist nooleotsa, mille töötlus on tüüpiline Kunda kultuurile. Ent üldiselt on kiviaegseid leide siin kandis liialt vähe, et väita, nagu olnuks Karulas toona püsiasustus.
Viimastel kümnenditel tehtud arheoloogilised uuringud on põhjalikult muutnud ettekujutust Karula kandi muinasasustusest. Nii on selgunud, et püsiv inimasustus kujunes siin Rooma rauaajal (aastail 50–450 pKr). Siis rajati näiteks Ähijärve kaldale talu või küla, mis püsis aastasadu. Tollal kerkis Karulas Rebäse linnamäele esimene linnus. Enne viikingiaega (st enne aastat 800) oli inimasustus Karulas sedavõrd arvukas, et ka Madsa linnamäele tuli püstitada väike kaitseehitis. Selle kasutusaeg on dateeritud ajavahemikku 554–633 pKr. Kolmas kindlustatud koht rajati Värtemäele, kust on leitud juba ka viikingiaegset keraamikat. Rebäse linnuse muinasleidude põhjal oletatakse, et viikingiaegu tegeleti siin peamiselt kopranahkade müügiga [11].
Hilisrauaajal (1050–1200 pKr) toimus Karulas kummaline muutus. Ühelt poolt on märke, et asustus laienes ja kujunesid uued metsakülad, kuid samas hüljati kõik linnusekohad. Ühtlasi on see muutus tekitanud Eesti ajaloolastes küsimusi Karula haldusseisundi kohta. Üldiselt oletatakse, et Karula kihelkond oli Ugandi maakonna osa ja kuna võim koondus Otepääle, hakkasid kohalikud kindlustatud asulakohad hääbuma. Samas asus Karula iidse maantee rahutus läheduses, seepärast võis seal alati karta sõjakate võõraste retki. Keeruline maastik, metsad ja sood võisid aga kohalikele häid pelgupaiku pakkuda, seega polnudki vaja kallist linnust rajada.
Hääbunud kivikirik
Eeldatavasti oli Karula küllaltki iseseisev ja tähtis koht, et hakata siin peatselt pärast Ugandi vallutamist kirikut rajama. Üks vanimaid dokumente, kus on mainitud Karula kihelkonda, pärineb 1392. aasta 31. oktoobrist: paavst Bonifacius IX annab oma kirjas teada, et Tartu piiskopkonna „kihelkonna kirikusse Carwele’s“ määratakse uus preester, kuna eelmine oli surnud. Kirjast järeldub, et pühakoda oli rajatud juba palju varem. Pole aga teada, missugune ta välja võis näha, kuna kivist kirik rajati umbes sajand pärast paavsti kirja. Arhitektuuriliselt kuulub tänini osalt säilinud pühakoda 15. sajandi teise poolde ja oli pühitsetud Neitsi Maarjale.
Karula kivikirik on sajandite jooksul elanud üle raskeid aegu. Pühakoda on korduvalt põletatud, varemed on aastakümneid võsastunud, siis on müüridele taas katus peale pandud, kuni on puhkenud uus laastav sõda. Viimati põles kirik 1944. aasta augustis ja teda ei ole taastatud.
1995. aastal ehitati endise kirikumõisa ait ümber väikeseks kirikuks, kus Karula kogudus koos käib. Karula vana kirikut tasub siiski ettevaatlikult uudistama minna, sest selles on säilinud mitu 15. sajandile iseloomulikku kiviraiendit. Kuulsam neist on kooriosa idaseinas kahe inimfiguuriga kivi ehk niinimetatud Karula noorpaar [7].
Tuli ka õigeusk
Karula kihelkonna piirid on korduvalt muutunud. Muinaskihelkond hõlmas praegused Karula, Sangaste ja Valga alad, lisaks Hargla ja Urvaste osi. Mõne keskaegse üriku põhjal võib väita, et Karula oli seotud Sangaste kandiga, nii kirikuõpetajate kui ka mõisnike kaudu. Hiljem on osa Karula kihelkonna maadest antud Urvaste ja Hargla kihelkonnale ning Sangaste ja Vana-Antsla mõisale. Üldiselt ongi Karula maid üha ja jälle naabritele näpistatud.
Karula kihelkonda puudutas üsna tugevalt 19. sajandi keskel toimunud usuvahetus: õigeusku läks umbes 26% Karula inimestest. Vissi kõrtsi juurde valmis 1878. aastal Karula õigeusu kirik. Aastal 1900 pühitseti Kaika küla õigeusu kirik. Nii oli kihelkonnas lausa kaks õigeusu kogudust. Praegu õigeusu kogudust kihelkonnas ei ole ja Kaika puukirik on lagunenud.
Jupp läks Lätile
Põhjalikuma muutuse Karula kihelkonna elus ja piirides tingis Eesti ja Läti iseseisvumine 1918. aastal. Siis jagati Liivimaa kubermang mööda etnilist piiri kahe noore riigi vahel ära ning jupp Karula kihelkonna lääneosast läks Läti koosseisu. Kuna suur osa kunagisest Valga kreisist jäi samuti naaberriigile, loodi Eesti poolel uus Valga maakond, mille tarbeks napsati ajalooliste kihelkondade maid Võrust ja Viljandist. Enamik Karula kihelkonnast läks Valga maakonna haldusse, Kaika kant jäi aga Võrumaale.
Keeruline on öelda, kui palju on kihelkonna tükeldamine mõjutanud kohalike inimeste identiteeti. Kurdetakse küll, et ajalooline Karula kaotas suure osa oma endisest näost ning siin ei räägita enam võro keele Karula murrakut. Ent keele ja kultuuri kiire ühtlustumine oli 20. sajandil Eestis üldine tendents.
Küll aga mängis Karula tükeldamine veidrat rolli 1940. aastatel: Valgamaa Karulat lõid küüditamised palju rängemalt kui Võrumaale jäänud osa. Karula kandi ajaloo keerdkäikudest ja inimestest on tüseda raamatu kirjutanud Helbe Merila-Lattik [8].
Valu ja vaimustus loodusest
Võttes kõne alla rahvuspargi loomise juured, tuleb alustada looduskaitsjate ja -rändurite mälestustes talletatud Karula võlust, valust ja vaimustusest. Seesuguseid tundeid on neis tekitanud alates 1960. aastatest siinmail matkamine. Valu tegid maha jäetud lagunevad põlistalud ja metsastuvad põllud, mis andsid tunnistust küüditamisest ja kolhooside rajamisest. Hüljatud maastik kui monument nõukogude võimu jõhkrusele. Vaimustust on tekitanud looduse mitmekesisus, liigirikkus ning põlislaaned, mis kindlasti on väärt kaitset. See kõik jäi keskustest kaugele – Karulasse sattumine on olnud omaette seiklus.
1979. aastal loodi siin maastikukaitseala ja 1993. aastal selle põhjal rahvuspark, keskusega Ähijärvel. Rahvuspargist on aastate jooksul palju kirjutatud. Soovitame huvilistel lugeda kahte kirjutist. Eesti Looduse Karula erinumbris (1998/10) on ilmunud Kalevi Kulli ja Toomas Jüriado vestlus. Artiklis kajastub hästi see ideaal, mida Karula rahvuspargi loomine endas kandis: inimese ja looduse harmooniline ja jätkusuutlik kooseksisteerimine. Teiseks tasub veebilehelt looduskalender.ee üles otsida raamat „Pildikesi Karula rahvuspargist“. Rahvuspargi 30. aastapäevale pühendatud kaunite fotodega väljaanne annab hea ülevaate nendest väärtustest, mida Karulas hoitakse.
Viimaks vastus küsimusele, kas terve Karula kihelkond on ühtaegu rahvuspark. Ei, kaugeltki mitte. Karula rahvuspark on Eesti väikseim: 124 km2 võtab enda alla ainult väikese osa Karula kihelkonnast (450 km2) ning ka Karula kõrgustikust (umbes 300 km2). Nende kolme Karula piirid ei kattu kuigivõrd: nii Karula kihelkond kui ka rahvuspark ulatub palju kaugemale kui Karula kõrgustik (vt kaarti).
Lüllemäe jäi peale
Karula kihelkonna keskse asula nimi oli loomulikult Karula. Selle leiab kas ladina või alamsaksa keelde väänatuna juba keskaegsetest dokumentidest. Meenutame kas või paavsti kirja. Lahtine on muidugi küsimus, kuidas kõlas küla algne nimi ja mida see tähendas.
Tänapäeva kirjakeelega harjunud inimesel liiguvad mõtted tahtmatult „karu“ poole, seda enam, et lähedase Otepää kui karu pea pärimus justnagu toetaks seda versiooni. Tegelikult arvatakse, et algne nimevorm võis olla Karvola, mis on läänemeresoome keelealal levinud isiku- ja kohanimi [2].
Asulanimena tekitas Karula mõningast segadust, kuna Eestist leiame teisigi sama nimega külasid, näiteks Virumaalt Vihula kandist ja Viljandi lähedalt. Karula kihelkonnas endaski oli mitu Karulat: kirikuküla ja sellest umbes viis kilomeetrit eemal asuv mõisaküla. Tinglikult võib kolmandaks Karulaks pidada raudteejaama selle lähikonna majapidamistega. Millalgi 20. sajandi alguses hakkas kirikuküla-Karula asemel nimena levima Lüllemäe. Kihelkonnakalmistule minekust kõnelnud kohalik rahvas kui Lüllemäel käimisest. Seesuguse nimega küngas paikneb kirikust läänes Laatre–Hargla ja Puurina–Litsmetsa tee ristis. Mäe lõunapoolsel otsal asub Vabadussõja monument ja vana mahajäetud kalmistu. Kui 1926. aastal avati kirikukülas postkontor, siis see sai juba nimeks Lüllemäe. Karula kirikuküla ümbernimetamine Lüllemäeks oli pandud ette 1939. aasta asulareformi kavas, ent nimi muutus ametlikuks alles 1977. aastal, kui loodi Lüllemäe küla.
Tuntud tegelased kaugemast ajast
Karula kandi mõisnikud hakkasid maid taludeks kruntima võrdlemisi varakult. Esimesed talud tekkisid siin 1860. aastatel. Aastakümnetega kogunes majapidamistesse jõukust ja vaimuvara sedavõrd, et mõned perepojad saadeti õppima kõrgematesse koolidesse. Eesti kultuuritegelaste sünnikohtade uuringus, avaldatud 1938. aastal, on Anton Miks [9] märkinud, et Karula kihelkonnast pärineb neli kogu rahvale olulist tegelast.
Nimekirja esimene on 1898. aastal Kaagjärve lähedal Saibasoo talus sündinud kunstnik Eduard Ole. Penza kunstikooli vilistlane Ole oli 1920. aastatel üks Eesti omapärasemaid kunstitegelasi, kes viljeles kubismi ja hiljem art déco stiili. Eduard Ole suri 1995. aastal paguluses Stockholmis.
Miksi nimekirja teine isik on Iigaste mõisa moonamehe pojana sündinud Karl August Baars (1875–1942). Baarsi seotus Karulaga on vaieldav, kuna Iigaste mõisa süda ise asub Sangaste kihelkonnas ja eluaegne seotus Viljandiga on teinud ta kuulsaks mulkide seas. Ent advokaadi, ajalehe Sakala peatoimetaja, Riigikogu liikme ja ministrina oli Baars kindlasti 20. sajandi alguskümnendite värvikas isik, keda tasub meeles pidada.
Karula südames Mäe-Mähkli talus sündis teinegi vabariigiaegne tipp-poliitik: August Kerem (1889–1942). Kerem õppis Riias agronoomiks, mobiliseerituna esimesse maailmasõtta lõpetas ta Peterburis suurtükiväe tehnikakooli. Võttis osa Vabadussõjast. Pärast Vabadussõda pöördus Kerem poliitikasse ja oli rahvaerakondlasena kõigi viie Riigikogu koosseisu liige ning veel 11 korral minister.
Väärikaim August Miksi mainitud isik on ilmselt Jaan Lattik (1878–1967). Mäkiste renditalus sündinud Jaan lõpetas 1908. aastal Tartu ülikooli usuteaduskonna. Aastail 1910–1939 oli ta Viljandi Pauluse koguduse (maakoguduse) õpetaja, ühtaegu Eesti Asutava kogu ning Riigikogu kõigi koosseisude liige ja mitmekordne minister. 1944. aasta septembris põgenes Lattik Rootsi, kus teenis leiba arhivaari ja eesti koguduse õpetajana.
Jaan Lattikut on nimetatud „sõna käsitamise meistriks“. Seda oli ta nii kirikukantslis, Riigikogu saalis kui ka paljude raamatute loojana. Meie kirjanduslukku on ta läinud mitme jutukogu, jutustuse, reisikirja ja mälestuse autorina. Tema kodu ja lapsepõlve kujutavates humoristlikes lühijuttudes on hästi tabatud lapse mõtte- ja kõneviisi ning ohtralt kasutatud murdekeelt. Karula-huvilistel soovitame lugeda 1998. aastal Hando Runneli koostatud Jaan Lattiku jutustuste valikkogu „Kui meil veel püksa ei olnud“. Suure teoloogi, riigimehe ja kirjaniku 120. sünniaastapäeva puhul avati Lattiku sünnitalus mälestuskivi. Jaan Lattiku ja tema abikaasa säilmed toodi Rootsist 2008. aastal Eestisse. Nüüd puhkavad nad Viljandi Vanal kalmistul.
Karula vaimsus
Omaette peatükk on nüüdsed tuntud eestlased ja nende seos Karulaga. Karula on üks Eesti piirkond, kus saame rääkida maalisest gentrifi katsioonist: selle käigus suundub tegusam keskklass elama või suvitama maale, asudes seda ka muutma. Teise koduna on Karula ja selle ümbrus paljudele unistuste piirkond.
Muidugi ei saa ühes korralikus Karula-jutus jätta meenutamata Kaika Lainet. Laine Roht (1927–2013) oli üle Eesti kuulus rahvaravitseja, kelle juurde sõitsid tervise- ja teiste hädadega abi saama tuhanded inimesed üle kogu maa. Kaika nõid on küll üle kümne aasta olnud teispoolsuses, kuid need maastikud ja loodus, millest ta jõudu ammutas, on alles. Siia tasub tulla. Võib-olla saate siinsetelt küngastelt ja järvedest eluks tarvilikku energiat või rahvuspargi keskusest loodusharidust või 60 km pikkuselt Karula kihelkonnarajalt teadmisi kodu- ja kultuuriloost.
1. Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.
2. Eesti kohanimeraamat. Eesti keele instituut, veebiversioon: www.eki.ee/dict/knr.
3. Järvet, Arvo 1998. Vaheldusrikas Karula maastik. – Eesti Loodus 49 (10): 438-441.
4. Kangro, Bernard 1957. Harimäelt Koivani. Meie Maa, Eesti sõnas ja pildis IV, Lõuna-Eesti. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund.
5. Karukäpp, Reet 1974. Karula kõrgustiku reljeefist. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1973. Valgus, Tallinn, 36–51.
6. Karukäpp, Reet 1995. Karula kõrgustik. Liivimaa geoloogia. Ekskursioonijuht. Tartu Ülikool, Eesti Geoloogia Selts, Tartu.
7. Konsa, Marge; Jonuks, Tõnno 2010. Valgamaa Karula kiriku kiviraiendid. Tartu.
8. Merila-Lattik, Helbe 2005. Karm ja kaunis Karula. Eesti Folkloori Instituut.
9. Miks, August 1938. Märkusi Eesti kultuuritegelaste päritolu kohta. – Eesti Kirjandus 3: 129–141.
10. Mäemets, Aare; Laugaste, Reet; Mäemets, Helle 1998. Mägede ja metsade vahele peitunud järved. –Eesti Loodus 49 (10): 448–452.
11. Poska, Anneli jt 2017. Karula kõrgustiku taimkatte ning inimasustuse pärastjääaegne areng. Eesti Geograafi a Seltsi aastaraamat 42. Tallinn.
MAIT SEPP (1974) ja TAAVI PAE (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafi aosakonnas.