Paljud meist on alustanud välisreisi Paldiski sadamast. Kaunite vaadete nautijad on kindlasti teinud ringi ümber Pakri poolsaare ja imetlenud mereavarusi. Ajaloohuvilised on turninud Padise kloostri müüridel või otsinud selle ümbrusest sõjandusloo jälgi. Kõik see on Harju-Madise kihelkond.
Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE
Harju-Madise kihelkonna piire ja maastikke on tabavalt kirjeldanud professor August Tammekann [7]: „Kihelkonna põhjaosa moodustab Pakri poolsaar Pakri ja Lahepere lahe vahel. Siit jätkub kihelkond 10–12 km laiuse ribana lõunasse piki Padise ja Vasalemma jõge. Pakri poolsaar kujutab järsust rannikupangast mere poolt piiratud kolmnurkjat paelava, mille põhjapoolne ots Pakri tuletorni juures kerkib 25 m-ni ü. m. Rannikupank on kujunenud siin lainete alalise murrutuse tulemusena otse merest kerkivaks paljundatud järsakuks, milles avanevad läbilõikes aluspõhja lubja- ja liivakivilademed. Paekallas madaldub, lamendub ja kaob vähehaaval lõuna- ja kagusuunas. Rand Pakri lahe lõunapoolses päras on juba madal, liivane. Kihelkonna sisemaine kesk- ja lõunaosa on ühetooniline paetasandik, millel kerkib kohati vanade kruusaste randvallide ja liivaluidete ahelik. Laiad alad on tasaste soode ja soiste metsade all.
Kihelkonna keskosas, Vasalemma ümbruses, on aluspõhja lubjakivi eriti puhta koosseisuga ja murtakse nn. Vasalemma marmorina. Asustus koondub sumb- ja ahelküladena peamiselt kihelkonna keskossa. Kirik asetseb Pakri lahe ääres merest umbes ½ km, madalal paekõrgendikul. Padise jõe ääres on Kloostri end. mõis laialdase puiestikuga ja kloostrivaremetega. Siit 6 km idas, Vasalemma jõe ääres, on Vasalemma end. mõis. Läbi kihelkonna põhjaosa käib idast läände Tallinna–Paldiski laiarööpmeline raudtee Põllküla peatuskohaga ja veidi põhja pool Tallinna–Paldiski maantee. Kihelkonna keskust läbib Vasalemma ja Kloostri kaudu Keila–Haapsalu maantee.“
Eriline poolsaar
Maastikuliselt paikneb Harju-Madise kihelkond Harju lavamaa loodenurgas. Tinglik piir lavamaa ja Lääne-Eesti madaliku vahel on Kloostri jõgi. Ent sageli jätavad maastikuteadlased siin selge piirijoone tõmbamata ja räägivad laiast üleminekualast. Küll aga liidetakse Harju lavamaa külge Pakri saared ja päris kaugel meres asuv Osmussaar, sest kõigil nendel on aluspõhi maapinna lähedal.
Kihelkonna põhjaosas asuv Pakri poolsaar on ainulaadne moodustis: Eesti ainuke paekivipoolsaar. Teised Põhja-Eesti poolsaared koosnevad enamjaolt jääajajärgsetest setetest, ent siin uhub meri kolmest küljest otse pankrannikut. Pakri saared ja poolsaar olid pärast jääaja lõppu aastatuhandeid mere all. Väike-Pakri saare kõrgemad kohad ilmusid veest välja 5000 aastat tagasi, poolsaare kõrgemad kohad aga Läänemere Antsülusjärve faasi ajal, kui veetase langes. Siinne pankrannik tõusis merest veelgi hiljem: siis, kui Litoriinameri alanes.
Pankranna kujunemine sellisel kujul, nagu me seda praegu näeme, algas umbes 3200 aastat tagasi, kui veetase oli umbes 10,5 meetrit praegusest meretasemest kõrgemal. Ligikaudu 1700 aastat tagasi langes meretase sedavõrd, et lainetuse mõju alla sattus pude Kambriumi glaukoniitliivakivi. Kujunesid ulatuslikud murrutuskulpad ehk süvendid, mille kohal ripuvad tugevamad paekivikihid. Kulpad püsivad senikaua, kuni paekihid murenevad, annavad lõpuks gravitatsioonile järele ja osa pangast kukub suure mürinaga merre. Viimane märkimisväärne varing juhtus tänavu 16. jaanuari pärastlõunal, kui Pakri majaka juures langes pangaservaga alla ka vana vaatlusplatvorm.
Tavaliselt tekib merre kukkunud paekamakatest panga ette rusukalle, mis kaitseb pankrannikut lainetuse mõju eest. Ent Pakri on merele sedavõrd avatud, et rusukalle uhutakse üsna kiiresti minema ja lained hakkavad jälle panga jalamit uuristama. Seetõttu on Pakri hea koht nostalgilistele inimestele, kes tahavad näha pankrannikut, nagu seda on kujutatud 1990. aastatel käibel olnud Eesti sajakroonisel. See on üks väheseid kohti Eestis, kus lained tõesti pangani jõuavad.
Rohkelt paljandeid, rahne ja jugasid
Geoloogiahuvilistele on Harju-Madise kihelkond kindlasti paeluv sihtkoht, sest siin leidub ohtralt paljandeid, kus võib näha eri aegkondade kihistusi. Neid on loonud nii meri kui ka inimene, murdes ehituseks paasi. Pakri poolsaare ja saarte geoloogiline läbilõige algab Alam-Kambriumi Tiskre kihistu liivakividest ja ulatub Kesk-Ordoviitsiumi Kõrgekalda kihistu lubjakivideni. Neist esimene, liivakivide kihistu, tekkis ligikaudu 530 miljonit aastat tagasi, ja Uhaku lademe Kõrgekalda kihistu lubjakivid „vaid“ umbes 460 miljonit aastat tagasi. 1930. aastatel Rummu asutatud karjäär, kus kaevandati Vasalemma marmorit, pakub samuti võimalust paremini mõista Eesti geoloogiat.
Peale põnevate paljandite leidub siin kandis ohtralt rändrahne. Vähemalt kümnemeetrise ümbermõõduga on Pakri poolsaarel 18 kivi. Pakri kandis saab alguse Põhja-Eesti pankrannikule iseloomulik pidev jugade vöönd. Poolsaarel endal paikneb kuus juga. Siinsete loodusväärtuste kaitseks loodi 1998. aastal 1454 ha suurune Pakri maastikukaitseala, mis hõlmab Väike- ja Suur-Pakri saare ning Pakri poolsaare põhja- ja idarannikut.
2005. aastal aga loodi Pakri hoiuala, mis võtab enda alla Vihterpalu lahest Vääna-Jõesuuni ulatuva rannikumere lõigu. Eesmärk on hoida haruldasi elupaiku ning kaitsta siin peatuvaid ja pesitsevaid linde. Vast kõige haruldasem linnuliik, keda võib Pakri poolsaare põhjaotsas kohata, on krüüsel. Sellele Arktika merede asukale on Pakri teadaolevalt kõige lõunapoolsem pesitsuskoht. Looduskaitse alla on võetud ka Padise mõisa pargikompleks.
Pakri poolsaare ja saarte loodusest, ajaloost ning inimmõjudest on väga palju kirjutatud [1, 2, 3]. Kõik viidatud raamatud on koostanud teenekas hüdrogeoloog Hella Kink (1933–2014). Ta oli üks peamisi „Eesti ürglooduse raamatu“ koostajaid, algatas raamatusarja „Loodusmälestised“ ja oli selle viljakaim autor. Pakri poolsaarega oli Hellal eriline suhe: siin oli ta lapsepõlvemaa. Nimelt sai tema isa, tehnikateadlane Aleksander Kink (1882–1937), Tartu rahu ettevalmistamise eest enda valdusse Leetse mõisa härrastemaja Paldiski lähedal.
Inimasustuse lugu algab kivikirveleiust
Rääkides Harju-Madise kihelkonna inimasustusest tuleb jälle meenutada siinse kandi geoloogilist ajalugu: maa tuli siin vee alt välja suhteliselt hiljuti. Ent niipea kui vesi oli taandunud, tuli siia ka inimene. Vähemalt oli praeguses mõttes Langa küla maadel umbes 4000 aastat tagasi kõndinud keegi hooletu, kes kaotas siia kena venekujulise kivikirve. See Fatjanovo kirves jõudis Eestisse Volga ja Oka ülemjooksu ümbrusest. On muidugi vaieldav, kas kirves saabus siia koos selle meisterdanud inimestega või keeruliste kaubandussuhete teel.
Harju-Madise kihelkonnast on leitud asustusmärke hilisest pronksi- ja varajasest rauaajast (umbes 2500–900 aastat tagasi), kuid neid ei saa hulgalt ega uhkuselt võrrelda tihedalt asustatud Harjumaa idaosa või Virumaa omadega. Nagu enamik Loode-Eestist polnud ka Harju-Madise kuigi rahvarikas kant. Mere alt vabanenud paeplatoo ei olnud piisavalt viljakas, et algelise põllumajanduse aegu oleks siia tekkinud jõukamaid külasid. Ka hiljem tegeleti kihelkonnas rohkem karjakasvatuse kui põlluharimisega. 18.–19. sajandil oli loomapidamine näiteks Paldiski linnakodanikele elulise tähtsusega sissetulekuallikas.
Muinasaja lõpul kuulusid Harju-Madise kihelkonna alad Rävala maakonna läänepoolseima kihelkonna koosseisu. Selle nime on ajaloolistes dokumentides kirjutatud kui Vomentakae. Seda toponüümi on muinasaja uurijad tõlgendanud üht- ja teistpidi ning eestistanud Vomentagaks ja ka Võhmataguseks.
Üks Eesti ajalooliste kohanimede esimesi tõlgendajaid Paul Johansen (1901–1965) pidas Võhmatagust pilkenimeks, mis tulnud asjaolust, et vastupidi teistele Rävala meestele ei tahtnud siinse kihelkonna inimesed muistse vabadusvõitluse ajal Taani vallutajatele vastupanu osutada. Selle asemel eelistati putkata metsa ja sohu varjule. Tõesti, 1219. aastal tegid taanlased siia sõjaretke, kuid ei kohanud erilist vastupanu. Võibolla oli asi selles, et Võhmataguses olid skandinaavlased juba ees. Nimelt on siinsete arheoloogiliste leidude põhjal hakatud arvama, et Vomentaga ja eriti praeguse Keila piirkonnas asunud keskus oli olnud viikingite koloonia. Klooga ja Kloostri jõe suudmes asusid viikingite sadamad ning ilmselt etendasid need Skandinaavia ja Venemaa vahelisel laevateel suurt rolli tuulevaiksete varjupaikadena.
Ka Padise võis selles mõttes olla tähtis koht, kuna siia oli rajatud küllaltki võimas kindlus. Selle asukoha Kloostri jõe käärus, Padise kloostri varemetest umbes kilomeetri jagu lõuna pool, võib praegugi maastikul hästi ära tunda. 1960. aastatel siin tehtud arheoloogilised väljakaevamised kinnitasid, et kindlust on kasutatud kahel ajajärgul: 7.–10. ja 11.–13. sajandil ehk vastavalt viikingija vabadusvõitluse ajal. Padise muinaskindlus on omapärane, sest siit ei ole leitud asulakohta ning ka linnuse enda hoovis on kultuurkiht ebatavaliselt õhuke. Arvatavasti võiski kants olla rajatud ainult sadamakoha kaitseks. See, et kindlus asub praegu merest ligi kuue kilomeetri kaugusel, ei peaks segadust tekitama, vaid panema mõtlema, kui palju maad on Eesti nende sajandite jooksul jääajajärgse maakerkega juurde saanud.
Elu keerles ümber Padise
Igatahes oli Padise kandis midagi olulist, sest 13. sajandil hakkas Dünamünde tsistertslaste klooster siia oma hooneid püstitama. 1250. aasta paiku valmis kivikabel. 1305. aastal andis Taani kuningas Erik Menved loa püstitada kindlustatud kloostrikompleks. Ehitust alustati 1317. aastal ja see kestis ligi kakssada aastat. Põhihoonestik pühitseti alles 1448. aastal.
Tuleb arvestada, et Padise klooster polnud pelgalt pühapaik, vaid suuremat sorti majandusettevõte, millele kuulus tohutu maavaldus nii Loode-Eestis kui ka Lõuna-Soomes, praeguse Helsingi ja Vantaa ümbruses. Vantaa jõel oli kloostril Rootsi kuninga antud kalastusõigus.
Võib oletada, et eestlasi ei ajendanud Jüriöö ülestõusu ajal 1343. aastal Padise kloostrit maha põletama mitte üksnes vaen võõra usu kantsi vastu, vaid ka majanduslik vimm maaomanike vastu. Igal juhul määras Padise klooster enam kui kolmesaja aasta jooksul ära kogu Pakri kandi ja Loode-Eesti eluolu. Seejuures säilis usaldamatus kloostri ja eestlaste vahel. Kindlustamaks ristiusku, eelistati maavaldajatena rootslasi. On teada, et 28. aprillil 1345. aastal ostsid viis rootsi talupoega kloostrilt 34 hõbemarga eest Suur-Pakri saare. Arvatavasti olid nad tulnud Soomest Uusimaalt.
Kloostrikord hävis 1550. aastatel Liivimaa sõja ajal. Liivimaa ordu lõpetas kloostri tegevuse ja muutis hooned kindluseks. Padise sai sõjas korduvate piiramiste käigus kõvasti kannatada. 1622. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Padise kloostri Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile. Kuuldavasti selle eest, et linnaisa oli suutnud 1621. aastal veenda oma ametivendi avama kuninga ees Riia väravaid ja alistuma Rootsi riigile.
Von Rammide suguvõsa jäi kloostrihooneid ja märkimisväärselt suuri maa-haldusi Loode-Eestis valitsema kuni Eesti Vabariigi maareformini 1919. aastal. Kloostri hoonestik, mida mõisaomanikud kasutasid algul eluruumidena, põles 1766. aastal maha. Alles jäid vaid tühjad müürid. Osa varemete Vasalemma marmorist kive kasutati selleks, et rajada 1770. aastatel uus uhke mõisakompleks.
Kiriku tõttu tihe side Harju-Ristiga
Kui vaadelda kihelkonda kui kiriklikku haldusüksust, tuleb kõrvuti Harju-Madisega käsitleda Harju-Ristit. Neid on sajandite jooksul kord kokku pandud ja siis jälle lahutatud. Läbi ajaloo olid paljud kirikuõpetajad ühtlasi Risti ja ka Madise rahva hingekarjased. Harju-Madise kihelkonna kohta on esimesi teateid 1343. aasta paiku Lodenrode nime all. Nimi on tulnud Vana-Liivimaa põlise vasallisuguvõsa Lodede järgi, kellel olid toona siin maavaldused. Pärast Jüriöö ülestõusu sai suurmaaomanikuks klooster, mis valitses mõni sajand mõlemat kihelkonda. 15. sajandil püstitas klooster Ristile kabeli, aga Madisele ehitati kihelkonnakirik.
Kui 1870. aastal loodi iseseisvad Harju-Risti ja Harju-Madise nendes piirides, mida me pragu tunneme, jätkus Risti kihelkonda jäänud mõisnikel komme matta oma lahkunuid Madise kirikuaeda. Ka kihelkonnakirik ise on märkimisväärne, kas või asupaiga tõttu madalal pangaastangul. Sealt paistab kätte nii meri kui ka Pakri saared. Keskaegne algkirik sai praeguse ilme 18. sajandil. Kiriku torn on ühtaegu navigatsioonimärk, mille aknal plingib pimedal ajal tuli aasta ringi. Harju-Madise kihelkonna, koguduse ja kiriku ajaloost on põhjaliku raamatu koostanud Juta Siirak (1929–2016) [6]. Ta oli üks väheseid eesti naisvaimulikke ja aastatel 1982–1999 Harju-Madise koguduse õpetaja.
Pidi valmima suurejooneline kindlus
Harju-Madise kihelkonna ajalugu on paljuski seotud sõjanduslooga. Eestist on raske leida teist piirkonda, kus leiduks nii tihedalt sõjanduse jälgi eri ajastutest. Maa-ameti geoportaalist tasub valida reljeefikaart ning libistada selle abil pilk üle Pakri poolsaare. Liialdamata võib öelda, et enamik korrapäraseid kuhjatisi või auke maas on militaarse päritoluga. Oskaja silm eristab reljeefist tsaariaegsed suurtükipositsioonid ja Nõukogude õhutõrjerakettide stardiplatsid.
Kõrguskaardilt paistab kõige paremini silma viisnurgakujuline moodustis Paldiski loodeserval (vt kaarti). Maastikul on see ebamäärane küngastik, mida nimetatakse Muula mägedeks. Tegelikult on tegu kindlusega, millest sai alguse Paldiski linn. Nimelt hakkas Vene imperaator Peeter I kohe pärast Eestimaa alistumist Põhjasõjas otsima laevastikule sobivat sadamakohta, kust saaks käia kimbutamas põlisvaenlast Rootsit. Sügav Pakri laht (Paldiski laht), mis talvel ei külmu, oli tema plaanide teostuseks suurepärane koht. Peeter I käis 1715. aastal lahte ise uurimas ja 23. juunil 1718 viskas ta vette kivi, et rajada Rogerwieki sõjasadam.
Esimesed kindluseplaanid olevat Peeter Suur ise visandanud, kuid tähtsa objekti ehituse eest kandsid hoolt paljud spetsialistid nii oma- kui ka välismaalt. Uus kindlussadam pidi tulema 18. sajandi näidislinnana eeskujulike fortifikatsioonide, kivist majade ja teravatipuliste kirikutornidega. Linn ise plaaniti rajada Väike-Pakri saarele. Sõjasadama kaitseks hakati saare ja poolsaare vahele rajama kitsaste läbipääsukäikude ja suurtükipatareidega muuli. Muuli otstesse oli kavas ehitada moodsad tähekujulised kantsid.
Suuremate ja vähemate pausidega ehitati sõjasadama kindlustusi 1768. aastani, kuni siin isiklikult kohal käinud Katariina II tööd seiskas. Ligi pool sajandit rassimist oli neelanud peaaegu pool miljonit kuldrubla, mis isegi Venemaa mõõtmatuses oli hiiglaslik summa. Selle summa ja tuhandete soldatite ning sunnitööliste jõuga oli suudetud rajada üksnes tähtkants poolsaarel ja mõnisada meetrit muuli. Suurejoonelisele kindlusele said saatuslikuks mõne vahepealse Venemaa valitseja vähene huvi, soldatite ja sunnitööliste vilets tööviljakus ning kohaliku aadli vastuseis. Suurim takistus oli aga asjaolu, et Paldiski laht on palju sügavam, kui esialgu arvati. Katse lahe keskosa ligi 20-meetrist süvikut kividega täita osutus võimatuks. Muuli on osaliselt praegugi looduses ja kaardipildis märgata. Väike-Pakri saarel võib aga muuli otsas väga hästi näha kandilist kivimurdu.
Paldiskisse tuli armee baas
Sõjasadama staatusest ilma jäänud Paldiski muutus paarisaja elanikuga väikelinnaks. Tsaaririik pani uuele asulale küll suuri lootusi ja 1783–1796 oli toonase nimega Baltiiski Port eraldi rajatud maakonna keskus. Haldusreform andis tõesti linna arengule veidi hoogu: elanikkond kahekordistus ja 1787. aastal ehitati mere äärde õigeusu Püha Georgi kirik. Selle tornid jäid pikaks ajaks ainsana linna siluetti ilmestama. Ent kivikiriku rajamisega kogu loodetud areng enam-vähem piirduski. Sadam suuremat raha sisse ei toonud, sest peale ehituspaekivi ei olnud Pakril maailmakaubandusele suurt midagi pakkuda.
Järsk muutus toimus linna elus aga 1870. aastal, kui siia jõudis raudtee ja sadamasse hakati väljaveoks tooma kaupa kaugemalt Eesti- ja Venemaalt. Elu linnas lõi kihama. 1881. aastaks oli siin sada elamut, nendest veerand paekivist, ja elanikke 834. Järgmine suurem muutus leidis aset 1912. aastal, kui Peterburi kaitseks hakati rajama Keiser Peeter Suure merekindlust. Paldiskist sai jälle oluline sõjasadam ja Pakri poolsaar pikiti sõjaväge täis.
Täiesti eraldi peatükk algas 1939. aastal, kui Nõukogude Liit sundis Eesti Vabariigile peale nn baaside lepingu. Selle järgi läksid Pakri saared ja suured maavaldused Pakri poolsaarel Punaarmee ja -laevastiku käsutusse. Muu hulgas hakati Ämari mõisa lähedale ehitama lennuvälja. Pärast teist maailmasõda muudeti Pakri poolsaar piltlikult uppumatuks soomusristlejaks. Siia koondatud Nõukogude lahing-, õppe- ja distsiplinaarüksuste loetelu läheks pikaks. Arvatavasti elas ja teenis siin sundaega 25 000 Nõukogude sõjaväelast. Kahjust ja lihtsalt lagast, mida see vägi keskkonnale tekitas ning siia 1990. aastatel maha jättis, on kirjutatud mitu raamatut [1, 4, 5]. Ainuüksi Paldiski lähedal asunud allveelaevnike õppekeskuse tuumareaktoriga seotud saaste kõrvaldamine oli vaevarohke töö.
Tähtsad tegelased Harju-Madiselt
Harju-Madise kihelkond on suurustlevate mõisate maa, kui tuua näiteks Vasalemma aastatel 1892–1894 uusgooti stiilis ehitatud peahoone või juba mainitud Padise mõisakompleks. Ka praeguseks hävinud Ämari ja Leetse mõis olid silmapaistvalt suursugused. Kuigi kihelkonnast on teada mitu jõukat talu, ei olnud vaese mulla peal elava talurahva olukord üldiselt väga uhke. Ometi on kultuuriuurija August Miksi hinnangul siit sirgunud vähemalt üks Eesti rahvale märgilise tähtsusega tegelane: Amandus Adamson (1855–1929). Teda peetakse eesti rahvusliku skulptuuri rajajaks. Adamson sündis Uugal Rätsepa talus ja sai hariduse Leetse mõisa omaniku parun Ungern-Sternbergi toetusel. Pakri poolsaarel meeldis talle hiljem suvitada ja Paldiskis oli tal maja, kus kunstnik elas, töötas ja 26. juunil 1929 ootamatult suri. Adamsoni majas asub praegu kunstniku muuseum.
Muidugi on siit kandist pärit silmapaistvate tegelaste nimekiri palju pikem. Tasub meenutada Harju-Madise kirikuõpetaja poega Bengt Gottfried Forseliust (umbes 1660–1688), kes oli Eestis rahvakooli algataja. 1684. aastal aitas Forselius korraldada Tartus Piiskopi mõisas rahvakoolmeistrite ehk nn Forseliuse seminari, olles seal õpetaja. Õppeasutuses valmistati maarahvale ette köstreid ja koolmeistreid – nii levitati eestlaste hulgas kirjaoskust. Kooli lõpetanud umbes 160 eesti poisist sirgus poolsada köstrit ja koolmeistrit. Bengt Forseliuse auks on Harju-Madise kiriku kõrvale püstitatud mälestuskivi.
Paldiskis on sündinud üks Eesti esimesi ilmavaatlemise entusiaste Karl Kalk (1804–1886). Ta oli pikka aega Paldiski foogtikohtunik, mistõttu tuli täita ka linnapea kohuseid. Energilise inimesena kujundas ta mahajäänud provintsilinnast viisaka kaubandussadama. Tema läbirääkimis- ja veenmisoskuste teeneks peetakse sedagi, et Peterburist alguse saanud raudteeliini pikendati 1870. aastal Paldiskini. Eesti teadus peab Kalki meeles eelkõige selle eest, et 1835. aastal alustas ta Paldiskis meteoroloogilisi vaatlusi. Ta vaatles ilma iga päev neli korda, vahel ka kuus korda ööpäevas ja peaaegu surmani. Tema poole sajandi pikkune kvaliteetne aegrida on tolle aja kohta küllaltki ainulaadne. Eesti geograafia seltsi eestvõttel avati Paldiski Nikolai kiriku aias Karl Kalki 200. sünniaastapäeva puhul mälestuskivi. Muide, ka Nikolai kirik on ehitatud tema eestvõttel ja jooniste järgi.
Mainimist väärib Karilepa külas sündinud Julius Aamisepp (1883–1950). Ta oli iseõppinud põllumajandusteadlane, kes töötas aastatel 1920–1950 Jõgeva sordiaretusjaamas ja kogus sinna ühe suurema kartulikollektsiooni maailmas (kokku umbes 3000 säilikut). Julius Aamisepp on aretanud rohkesti kartuli-, õuna- ja muude aiaviljade sorte. Tema tuntum looming on eestlaste suur lemmik: kartulisort ’Jõgeva kollane’.
Mööda ei saa vaadata neistki olulistest inimestest, kes on lahkema või kurjema saatuse tahtel siia kanti elama sattunud. Paldiskis on 1998. aastast mälestusmärk baškiiri rahva kangelasele ja poeedile Salavat Julajevile (1754–1800). Ta juhtis 1773. aastal baškiiride ülestõusu ja ühines Jemeljan Pugatšovi talurahvamässuga. Pärast ülestõusu mahasurumist saadeti Salavat Julajev 1775. aastal koos isa Julai Aznaliniga Paldiskisse sunnitööle. Mõlemad surid siin võõral maal.
Vasalemma mõisa peahoone lähedal paikneb mälestuskivi luuletajale ja lastekirjanikule Julius Oengole (1901–1941). Ta oli küll sündinud Hiiumaal, kuid töötas 1926. aastast Vasalemmas õpetajana. Ta on kirjutanud üle 400 luuletuse, millest 40 on viisistatud, ja mitukümmend lasteraamatut. Pseudonüümi J. Oro nime all valmis tal ka paljude eesti laste esimene raamat „Muna“. 1941. aasta augustis Nõukogude võim arreteeris Oengo ning ta hukati tõenäoliselt Paldiskis. Harju-Madise kihelkonnas Veskikülas Valgma talu kalmistul asub Juliuse kenotaaf. Kalmistule on maetud tema teine abikaasa ja neli tütart.
Lahepera lahe ääres Lepiku talu kalmistul puhkab aga Eesti maalikunsti suurkuju Nikolai Triik (1884–1940). Triik ise oli sünnilt tallinlane ja ka suri Tallinnas. Ent lapsepõlve suved veetis ta Leetse-Lepikul, kust pärines tema ema ja kasuema. Kunstniku soovil maetigi ta siia: kalmistule, mille oli rajanud Nikolai vanaisa Jakob Evald. Harju-Madise kihelkond on seega omanäoline segu, kus põimuvad eestlased ja rootslased ning meri ja maa. Kõike seda saadab kihelkonna asukohast tulenev sõjanduslik taust, mis on ajaloo vältel põhjustanud enamasti kurbloolisi keerdkäike.
1. Kink, Hella (koost) 1996. Pakri poolsaar – loodus ja inimtegevus. Eesti Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
2. Kink, Hella (koost) 1998. Pakri saared – loodus ja inimtegevus. Eesti Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
3. Kink, Hella (koost) 2000. Harjumaa: Paldiski, Pakri poolsaar ja saared. Loodusmälestised 5. Eesti Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
4. Raukas, Anto (koost) 2006. Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud keskkonnakahjud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.
5. Raukas, Anto (koost) 1999. Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine. Keskkonnaministeerium, Tallinn.
6. Siirak, Juta (koost) 1996. Harju-Madise 700: kilde kiriku ja kihelkonna ajaloost. Pakett, Tallinn.
7. Tammekann, August 1949. Harju-Madise. – Inno, Karl; Oinas, Felix (toim). Eesti: Eesti entsüklopeedia andmeil, 51. Eesti Rahvusfond Saksamaal, Eesti Üliõpilaskond Saksamaal, Geislingen.
MAIT SEPP (1974) ja TAAVI PAE (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafiaosakonnas.