Tekst: Taavi Pae, Mait Sepp
Eesti Looduses hakkab ilmuma sari „Eesti kihelkonnad“, kus kirjeldame põlist Eesti haldusüksust, nii selle loodus- kui ka kultuurigeograafiat. Käesoleva numbri lugu viib meid Kolga-Jaani kihelkonda.
Kuigi viimase poolsajandi jooksul on Eesti rahvastik suuresti koondunud linnadesse, pärineme siiski maalt ja oleme juurte poolest seotud mõne kihelkonnaga. Heaoluühiskonnale tüüpiliselt tunneme järjest enam huvi oma esivanemate ajaloo vastu. Kust nad pärit olid? Millise kihelkonna rahvarõivaid kandsid? Mis keelemurret rääkisid? Millises kirikus käisid? Kuhu on nad maetud? Nende küsimuste korral on sageli esimene niidiots kihelkonnanimi. Seejärel jõutakse valdade, mõisate, külade ja taludeni.
Haldusjaotuse alustala
Kihelkonda võime pidada Eesti kultuurigeograafilise rajoneerimise põhiüksuseks. Sajandeid on kihelkonna keskmes asuv kirik ja selle ümbrus olnud koht, kus käidi lapsi ristimas, leeris, pulmas ja matustel. Käidi ka teisi vaatamas, uudiseid vahetamas ja ennast näitamas.
Kihelkonnarahvast iseloomustavad tihedad hõimlussidemed, üldjuhul võeti ka abikaasa oma kihelkonna piirest. Seega kujunes kihelkonnast üsna suletud kogukond, kus iseolemise ja tihedate peresidemetega hoiti kinni vanadest tavadest ning muust kohalikust pärandist. Kogu meie vaimse ja ainelise pärandi kogumine lähtubki kihelkondlikust printsiibist. Praegusajal annavad maanteeäärsed pruunid sildid meile märku, kui ületame kihelkonna piiri.
Kihelkondliku jaotuse traditsioon ulatub Muinas-Eesti haldusjaotusesse. Keskaegsed kirikud rajati sageli juba olemas olnud asustuskeskustesse. Sajanditepikkuse arengu käigus kujunes välja võrdlemisi ratsionaalne haldussüsteem ja seda toetav teedevõrk, mis võimaldas ümbruskonna rahval ilma liigse ajakuluta igal pühapäeval kirikusse ja sealt tagasi koju jõuda. Sageli olid kihelkonnapiirid ära määratud looduslike piiridega, nagu sood, jõed ja metsalaamad.
Ajas muutuv tervik
Ehkki meile meeldib mõelda, et kihelkondade süsteem oli püsiv ja kindel, see siiski ei olnud nii. Aegade jooksul on neid liidetud ja lahutatud ning juurde tekitatud. 13. sajandi lõpust on teada 59 kihelkonda, aga 1925. aastaks oli nende arv suurenenud 107-ni. Selle arvestuse alla ei kuulu näiteks Setomaa ja muud Eesti keelesaared.
Kultuurigeograafilise tausta poolest ei ole kõik kihelkonnad olnud kaugeltki ühtsed. Nii näiteks ei kuulu traditsioonilisse kihelkondlikku süsteemi vanausulised, kelle hingede arvestus käis oma koguduste kaudu. Rahvuse poolest eristusid ka rannarootsi asustusega Ruhnu, Vormsi ja Noarootsi.
Linnad kihelkondade vahel
Ka linnade ümbrus on kihelkondliku jaotuse mõttes olnud sageli segane. Nii näiteks ei kuulu Tallinn ühegi kihelkonna alla, sest linnakodanikel olid linnas oma kogudused. Tartu ümbruse maarahva (Tartu-Maarja kihelkonna) kodukirik oli aga linnasisene Maarja kirik. Mitmel kihelkonnal (nt Rõuge, Otepää) võis olla ka lahustükke. Omalaadne on veel Mihkli kihelkond, mis jaotus kahe kubermangu vahel. Põhja- ja Lõuna-Eestit eraldav kubermangupiir märgib praegugi meie kultuurmaastiku mitut erinevust. Näiteks Liivimaal oli kirikutorni otsas tavaliselt kukk, aga Eestimaal rist.
TAAVI PAE ja MAIT SEPP
Allikas: TÜ geograafiaosakond