Umbes 66 miljonit aastat tagasi Mehhikosse Yucatáni poolsaarele Chicxulubi langenud hiiglaslik asteroid tekitas suure kraatri. Kokkupõrke järel kujunenud looduskatastroof viis tõenäoliselt kliima jahenemise ja hiidsisalike väljasuremiseni. Pikka aega on jahenemise süüdlaseks peetud kokkupõrkel õhku paiskunud väävlit. Ajakirjas Nature Communications ilmunud värske uuringu põhjal võib väävli roll olla üle hinnatud.
Maa elustik muutus Chicxulubi katastroofis oluliselt ja välja surra võis kuni kolmveerand kõikidest liikidest. Õhku paiskunud väävliühendid, tolm ja metsapõlengul tekkinud tahm jäid atmosfääri aastateks püsima ja takistasid päikesekiirguse jõudmist Maale. Kliima muutus jahedamaks ja fotosüntees oli takistatud. Kui suur osakaal oli kliima jahenemisel tolmul ja asteroidi kokkupõrkel kivimitest eraldunud väävlil, selle üle on teadlased eri meelt. Kümneid miljoneid aastaid tagasi toimunud katastroofi rekonstrueerimiseks kasutavais mudeleis on palju ebakindlat: näiteks kui palju oli kokkupõrkekohas väävlirikkaid kivimeid, kui suur täpselt oli asteroid, millise kiirusega see liikus ja millise nurga alt see atmosfääri sisenes.
Rootsi Luleå tehnikaülikooli teadlane Katarina Rodiouchkina uuris koos oma kaastöölistega Chicxulubi kraatri piirkonnast võetud uusi kivimiproove ja mujalt maailmast pärit sama vanusega kivimiproove ning võrdles nende koostist. See lubas esmakordselt anda empiirilise hinnangu Chicxulubi asteroidi tõttu atmosfääri paiskunud väävli koguse kohta.
Mudeli põhjal võis väävlikogus olla umbes viis korda väiksem, kui seda on näidanud senised mudelid. Nii oli ka kokkupõrke järel tekkinud „talv“ leebem ja soojem ning taimestik taastus kiiremini. Samuti on üks hiljutine Belgia ülikoolide uuring viidanud sellele, et kõige tähtsamat rolli kokkupõrke järgsel jahenemisel võis mängida hoopis ülipeen tolm.
PhysOrg/Horisont