Ökoloog ja looduskaitsebioloog Asko Lõhmus on äsja pälvinud EKO keskkonnateo tiitli, ühtlasi on Postimees valinud Lõhmuse aasta inimeseks. Eesti Looduse värskes jaanuarinumbris ajas Askoga juttu Rainer Kerge.
Me mõlemad mäletame oma lapsepõlvest kaugetel kaheksakümnendatel, kuidas lennukilt külvati väetist otse järvedesse, kaevudest tõmmati pangega põlevat vett ja kehvasti ehitatud sõnnikupatareide lähedal puud surid. Kas me nüüd oleme hullemas olukorras kui fosforiidisõja eel? Või on olukord lihtsalt teistsugune?
Olukord on teistsugune.
Põllumajanduse vallas oleme mõnevõrra targemad, kuigi me ei ole intensiivpõllumajanduse lõa otsast lahti saanud ega saagi. Mõned asjad on paremini või vähemalt ei hakka enam nii silma, teised asjad kas nüüd just halvemini, aga mitte eriti hästi. Näiteks talunikud, kes müüvad oma toodangut kui keskkonnasõbralikku, kasutavad sageli rohkem väetisi kui need, kes ennast roheliseks põllumeheks ei nimeta. Mõnedki „keskkonnasõbralikkuse“ turundajad mängivad osavalt väetiste ja mürkide piirnormide läheduses! Samuti kipuvad niiduribad põlluservades olema üles haritud.
Juba kolmkümmend aastat tagasi oli meie nii mure- kui ka ohukoht kaevandused. Siin on nii, et kuigi omaaegseid avakarjääride alasid on üritatud metsastada, on selle tulemuslikkus paiguti väga erinev. Kui keegi võtab lahti 1960ndatest pärit kaardid, siis ta näeb, et kaevanduste koha peal olid suured loodusmaastikud.
Kitsendades arutelu Ida-Virumaa peale, ei saa ma öelda, et olukord oleks paremaks läinud.
Lähtudes praegustest teadmistest ja tehnoloogiast, ei tohiks me vist üldse põlevkivi kaevandada, sest me ei oska selles peituvat energiat tõhusalt kasutada.
Minust palju targemad inimesed ütlevad, et fossiilkütused on väga väärt ained – aga mitte põletamiseks!
Kuigi me juba vaatame tootmisjääke järjest rohkem kui iseseisvat loodusvara.
Me räägime ju isegi prügist kui toorainest.
Väärismetalle leidub Eestis kõige rohkem prügimäel.
Kindlasti!
Seda, et kompost on vajalik, teadsid inimesed juba ammu. Uus mõtlemine on see, et ka olmeprügi tuleb ära kasutada. Siit tagasiteed ei ole.
Keskkonnateadlikkus on kolmeneljakümne aastaga tohutult muutunud. Brežnevi ajal algas jaanilõke traktori rehvist, mille sisse oli kallatud paar pange masuuti. Jaanitule juurde kuulus kindlasti ka eterniidi põletamine, sest see tegi pauku. Kui me nüüd räägime prügist maanteeservas, siis mina mäletan ka oma lapsepõlve seenemetsades kohatud külmkappe. Ainuüksi Dihlofossile mõtlemine ajab silmad vesiseks.
Kõik on õige.
Üks asi on see, et keskkonnateadlikkuse põldu tuleb kogu aeg harida. Tulevad uued tooted ja inimestele peab jälle rääkima, mida nad sellega tohivad teha ja mida mitte. Tootjad muidugi alguses väidavad, et uue tootega pole mingit probleemi, natukese aja pärast aga selgub, et mingi probleem ikka on.
Teine teema on keskkonnatehnoloogiline tööstus, mis tegeleb jäätmetest päris uute toodete valmistamisega. Ringmajandus, kus toorainet läheb süsteemi sisse minimaalselt ja see kasutatakse ära maksimaalselt, on väga suur trend. Kui Eesti suudab selle trendiga kaasa minna – ja miks ei peaks suutma! –, oleme igal juhul võidumehed.
See peaks siis nägema välja niimoodi, et Nokia teeb kõigepealt rehvi ja kui sellel on muster kulunud, siis keedab jäägist kummiku, ning kui kummikul on ka juba augud sees, monteerib ta jääkidest telefone.
Just! Kusjuures ta kasutab selle käigus võimalikult palju tootes endas sisalduvat energiat.
Kütab ka veel kummikuga?
Kütab ka, aga niimoodi, et korstnast mingit jama välja ei tule: kõik jäägid püütakse enne kinni ja neist tehakse järgmised asjad.
Ringmajanduse „lastehaigus“ seisneb praegu selles, et kuna see on suur äri, töötatakse selle kallal täpselt nii palju, kui palju see tulu toob. Mis tähendab, et enne toote arendamist ja turustamist tahetakse saada toetust. Kui toetus saadakse, võib midagi sündida; kui toetusi pole, võivad tootmisse jäädagi lüngad: kusagil ahel katkeb ja mingid jäätmed viiakse ikkagi kas või salaja prügimäele.
Kas loodushoiuga pole natuke nagu noorusega, mis on alati hukas. Ehk vanemale põlvele tundub alati, et tema lapsepõlves olid rebased punasemad ja hävitajad sõitsid sosinal. Vaat kui nüüd kord aastas sõjalennuk üle pea lendab, karjub Facebook su pimedaks.
Eks negatiivsed emotsioonid lapsepõlvest aja jooksul kaovad ning kõlama jäävad meeleolud ja nähtused, mida inimene hilisemas elus tähtsaks peab. Lisaks võtab iga järgmine põlvkond elu ideaalpilti kujutledes kaasa kogemusi just lapsepõlvest ja nii näiteks tundub linn järjest toredama elukeskkonnana, sest üha enam inimesi on lapsena kasvanud linnas.
Praeguse rahvaarvu korral polegi ilmselt loodussäästlikumat elukeskkonda kui linn. Võib-olla välja arvatud see, et me kasutame WC loputuskastis joogivett. Samas – ega majapidamistes mingit muud vett kasutata.
Aga võib vaadata ka nii, et linnad on looduskeskkonna mõttes imurid: linnadest liiguvad välja justkui tohutud kombitsad, mille abil tõmbavad nad sisse kogu toidu, kütte ja muu eluks vajaliku. Seejuures kaob inimeste otseside keskkonnaga, mille ressurssi nad kogu aeg tarbivad, kuigi infot oleks vaja. Sealhulgas niisugust, mida mõõteriistadega mõõta ei saa, aga mida me kohapeal elades oma silmaga näeksime: me saaks aru, et midagi on keskkonnas valesti.
200 aastat tagasi elas maakeral üks miljard inimest. 20. sajandi alguseks oli inimesi natuke rohkem kui kaks miljardit. 1960ndatel oli juba kolm miljardit ja prognoositi, et kui nii edasi läheb, on meil aastal 2000 kuus miljardit inimest! Aastaks 2000 oligi kuus miljardit inimest, praegu on 7,6. Inimese surve keskkonnale on meie eluea jooksul määratult kasvanud. Lisaks on kasvanud ka tarbimine ühe inimese kohta. Kui tahame näha rahvaarvu ja tarbimise kasvu tõelisi õisi, tuleb minna Kagu-Aasiasse.