Tekst: JAAN ARU
Inimaru ei ole täiuslik. Keerilistes olukordades ei ole inimene hea mõtleja. Ja mis kõige hullem – üldjuhul ei ole inimene nendest puudustest ise teadlik. Näiteks kui olete kurnatud, siis teie otsuste kvaliteet halveneb ja tegutseda, näiteks autot juhtida, on ohtlik. Siiski võib inimene istuda väsinult autorooli, saamata aru, et tema sooritus on tavalisest tunduvalt viletsam. Inimaru puuduste tõttu võime teha halbu otsuseid, sattuda õnnetusse või koguni kaotada elu. Tehisarul oleks potentsiaali neid probleeme leevendada ja vähendada, kui püstitaksime eesmärgi niisuguse tehnoloogia abil inimmõistust toetada. Kahjuks on neid probleeme tehisaruajastul seni peaasjalikult võimendatud ja ära kasutatud.
Kas eksistentsiaalne risk?
Kui rääkida tehisaruga seotud riskidest, siis mõtlevad inimesed esmalt eksistentsiaalsele riskile: robotid ja tehisaru tulevad ja võtavad maailma üle. See on oht, mida on käsitlenud hulk Hollywoodi filme ja ulmeraamatuid.
Praegusel ajal ei seisne tegelik risk siiski sugugi mitte selles, et tehismõistus tahab inimestele liiga teha. Tänapäevane tehisaru on selles mõttes ohutu, kuna ta ei taha ise mitte midagi. Ta ei taha jäätist, ei taha Horisonti lugeda ega ka inimkonda hävitada. Ta on võimas tööriist, mitte autonoomne olend.
Siin ja praegu ei pea me kartma mitte tehisaru, vaid loomulikku lollust. Risk ei tulene mitte sellest, et tehisaru tahab inimkonda hävitada, vaid inimestest, kes kasutavad seda tehisarutööriista halbade eesmärkide saavutamiseks. Teine põhioht on see, et tehisaru ei tee meid mitte targemaks, vaid rumalamaks: see võimendab loomulikku lollust. Vaatleme mõlemaid aspekte.