TIIU JAAGO
1989. aastal alguse saanud Eesti elulugude kogu on pidevalt täienenud. Suures osas on neid jutustusi avaldatud elulooraamatutes. Käsikirjade vastu on aga huvi tundnud mitme valdkonna teadlased, sest elulugude ja pärimusliku ajaloo uurimine pakub nii erialadevahelise kui ka rahvusvahelise koostöö võimalusi.
Elulugu minust, meist ja saatusest
Varasemates, 1990. aastatel jutustatud elulugudes on ennekõike arutletud inimese ja võimu suhte üle. Tulenes see mõistagi vajadusest avalikkuses mõtestada ja sõnastada suhtumine Nõukogude aega. Seni pere- ja tuttavate ringis jutuks olnu hakkas otsima pääsu avalikkusesse. Üks võimalus oli osaleda elulugude kogumise võistlusel – selle korraldajad innustasid inimesi oma lugu jutustama põhjendusel, et iga lugu on oluline ja aitab ajaloo valgeid laike täita.
Jutustajad paigutasid endaga juhtunu meie, eesti rahva loo konteksti ja kõnelesid ajast ja saatusest, mis kõikide käekäiku kujundasid. Sellise vaatenurga valimist soodustasid kogumisvõistluse teemad (nt „Minu ja minu lähedaste saatus ajaloo keerdkäikudes“, 1996), samuti üleskutse sõnastus:
Eesti Kirjandusmuuseum ja ühendus Eesti Elulood kuulutab välja elulugude kogumisvõistluse, mille eesmärk on koguteos eestlaste saatusest 20. sajandil. [---] Rõhutatud peaksid olema sündmused, mis on määranud kirjutaja saatuse ja käekäigu. (Elulugude kogumisvõistluse „Sajandi sada elulugu“ üleskutse – Õhtuleht, 13.07.1998.)
Sajandivahetusel hakkas poliitilise ajaloo raamistik elulugudes taanduma. Esile tuli oskus kujutada seda napilt, ent täpselt:
Sõda. Okupatsioon. Arreteerimised. Lahingud sakslaste ja venelaste vahel Eestimaa pinnal. Kommunistide võit. Hukkumised ja massiküüditamised. Sini-must-valge lipp vahetus sirbi ja vasara punalipuga (EKLA f 350, 2413, lk 25).