Eesti orhideekaitse klubi on valinud tänavuse aasta orhideeks vööthuul-sõrmkäpa. See liik on meil küllaltki levinud, seetõttu on väga tõenäoline teda kohata. Otsida tasub vööthuul-sõrmkäppa alates juunist, kui ta alustab õitsemist.
Tekst: TIIU KULL Fotod: JAAK NELJANDIK Graafika: ANDREI KUPJANSKI
Vööthuul-sõrmkäpp paistab meie liigirikkas sõrmkäpaperekonnas silma oma õrna ja nõtke välimusega. Enamik meie käpalisi on lubjalembeste liikidena koondunud Lääne- ja Põhja-Eestisse, ent vööthuul-sõrmkäppa võib leida ka teistest piirkondadest (vt ①).
Tegemist on üsna tavalise liigiga, keda võib juunis-juulis näha õitsemas hõredamates segametsades, niisketel niitudel, eriti puisniitudel, sooservades, tee- ja metsaservades ja kraavipervedel.
Liik kuulub kolmandasse kaitsekategooriasse, kuid punase nimistu järgi on ta meil soodsas seisundis. Vööthuul-sõrmkäpa üldlevila ulatub Lääne-Euroopast Ida-Siberini.
Vöödid huulel
Nende graatsiliste taimede peenike vars on üldjuhul 30–70 cm kõrge ja lehistunud kogu ulatuses. Varre alumine leht on äraspidimunajas ja ümara või veidi teritunud tipuga, ülemised lehed aga kuni 17 cm pikad ja süstjad. Õisiku alusel paikneb paar-kolm pisemat õiekandelehesarnast lehekest. Lehed on lamedad, pealt tumerohelised ja enamasti pruunilaigulised, aga alaküljelt hallikashõbedased.
Sõrmkäpa perekond on oma nime saanud sõrmjalt jagunenud juuremugulate järgi, vööthuul-sõrmkäpal on need veidi lamedad ja kahe kuni nelja hõlmaga (vt ②) [7].
Vööthuul-sõrmkäpa õisik on paljuõieline ja selle pikkus võib olla kuni 15 cm. Õitsemise algul on see püramiidjas ja hiljem ruljas. Hele-roosakaslillade õite läbimõõt on veidi üle 1 cm. Õisi iseloomustab väga varieeruv purpurvioletne muster, igal taimel iselaadne. Kolmandik kuni pool huulest on kolmeks jagunenud; teiste vahelt ulatub välja keskmine hõlm, mis on kitsas ja kolmnurkne. Külghõlmad on aga rombjad, servast pisut hambulised, üldjuhul suunatud allapoole, mitte külgedele. Tumedamad lillakad täpid huulel moodustavad vööte, mille järgi on taim nimegi saanud.
Igal õiel on umbes õiepikkune lillakas õiekandeleht. See tunnus eristab sõrmkäppasid meie teistest lillakate õitega käpalistest, sest ei koerakäpa, käpa ega käoraamatu perekonnas sellist rohtjat õiekandelehte ei leidu.
Viljakuprad on vööthuulsõrmkäpal püstiselt kaldu ja kuni poolteist sentimeetrit pikad. Igas neist leidub tuhandeid veidi alla millimeetri pikkusi seemneid.
Toidupettur
Nagu paljud käpalised on ka sõrmkäpad petturid, kes meelitavad putukaid oma õitele lõhnaga, mis viitab nektarile, kuid seda õites ei leidu. Enamasti viljuvad sellise tolmeldamisviisiga liigid kesiselt, kuid vööthuulsõrmkäpal viljub kindlasti üle 50% õitest, mis on pigem väga hea. Varjulistes elupaikades, kus tolmeldajaid liigub vähem, võib viljuvus ka väiksemaks jääda.
Neid võivad tolmeldada mitmesuguste putukarühmade liigid, nagu mardikad ahaskiitsaksikk (Strangalia attenuata) ja vahtrasikk (Alosterna tabacicolor) ning kahetiivaliste hulka kuuluvad kägusirelased (Volucella) (vt ③) [4, 12]. Kahetiivalised on ilmselt siiski kogu levilas olulisemad tolmeldajad; mardikad võivad domineerida paiguti.
Üks vööthuulsõrmkäpa taim suudab toota kümneid tuhandeid seemneid: Kesk-Euroopa andmetel isegi 90 000 seemet [10]. Ent levila põhjapiiril Komimaal on see näitaja kolm korda väiksem [5]. Selline seemnehulk võiks anda väga rikkaliku uue põlvkonna, kuid kõik seemned ei suuda idaneda ja teadagi on käpalistel vaja seensümbiondi abi. Idanemist toetavad seened perekondadest Ceratobasidium ja Tulasnella [9]. On tehtud kindlaks, et lämmastikuja fosforirohke idanemiskeskkond pärsib noorte vööthuulsõrmkäppade kasvu [8]. Meie eutrofeerunud elupaikades võib see samuti probleeme tekitada.
Keeruline pere
Rääkides sõrmkäppadest, ei saa kuidagi mööda vaadata selle perekonna liigijaotuse raskustest. Kuulub ju see Euroopa käpaliste kõige raskemini klassifi tseeritavate taksonite hulka: tema kromosoomigarnituur kordistub väga sageli (polüploidiseerub) ja tekib palju hübriide (nii perekonna eri liikide vahel kui ka teiste perekondade liikidega) [1]. Sõrmkäpa eri liikide populatsioonide uuringute ja ristamiskatsete järgi on selgunud, et looduses valdavad esimese põlvkonna hübriidid, kuigi ristumisel ei ole mingeid takistusi. Kuna ristandite seemned idanesid kehvemini, järeldati, et tõenäoliselt päästavad postsügootsed paljunemisbarjäärid olukorrast, kus sõrmkäppade liigipiirid võivad paikkonniti täielikult kaduda, hoolimata vanemliikidevahelisest sagedasest ristumisest [2].
Üsna kaua on vaieldud ka vööthuulsõrmkäpa ja kuradi sõrmkäpa eristamise üle. Eestis on tehtud uuring, kus vööthuulsõrmkäpa ja kuradi sõrmkäpa eri populatsioonide 52 taimel hinnati 41 välistunnust [6]. Ilmnes, et kuradi sõrmkäppa ja vööthuulsõrmkäppa tuleks vaadelda ühe liigi kahe alamliigina, kuna ühegi jaotuse puhul ei moodustunud selgelt eraldatavaid rühmi.
Viimatiste molekulaarsete meetodite põhjal on tehtud samad järeldused ja nii on rahvusvahelistes andmebaasides vööthuulsõrmkäpa ladinakeelse nimetusena esitatud Dactylorhiza maculata subsp. fuchsii (Druce) Hyl. Parimad eristustunnused on alumise lehe tipu kuju ja huule kolmeks lõhestatuse sügavus ning huule külghõlmade kuju (vt powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:772540911).
Varem arvati, et vööthuulsõrmkäpp on diploid ja kuradi sõrmkäpp tetraploid, kuid viimaste uuringute järgi võivad vööthuulsõrmkäpa välistunnustega isendid olla nii diploidsed, tetraploidsed kui ka triploidsed [11].
Sõrmkäppi on küllaltki keeruline määrata ja vahel see ei õnnestugi, aga seda enam pakub see uurimisja avastamisrõõmu. Nagu levikukaardilt (vt ①) näha, leidub Eesti taimede levikuatlases ainult mõni üksik ruut, kus vööthuulsõrmkäpa leid on märkimata. Tänavusel vööthuulsõrmkäpaaastal tuleks neid paiku kindlasti põhjalikumalt uurida.
1. Brandrud, Marie K. et al. 2020. Phylogenomic relationships of diploids and the origins of allotetraploids in Dactylorhiza (Orchidaceae). – Systematic Biology 69 (1): 91–109.
2. De Hert, Koen et al. 2012. Reproductive isolation and hybridization in sympatric populations of three Dactylorhiza species (Orchidaceae) with diff erent ploidy levels. – Annals of Botany 109 (4): 709–720.
3. Eicwald, Karl jt (koost) 1984. Eesti NSV fl oora IX. Valgus, Tallinn, 389.
4. Gutowski, Jerzy M. 1990. Pollination of the Orchid Dactylorhiza fuchsii by Longhorn Beetles in Primeval Forests of Northeastern Poland. – Biological Conservation 51: 287–297.
5. Kirillova, Irina A.; Kirillov, Dmitry V. 2023. Reproductive Success of Dactylorhiza fuchsii (Druce) Soó at the Northern Border of Its Distribution Range. – Biology Bulletin 50 (1): 61–71.
6. Kull, Tiiu 1981. Kriitiliste sõrmkäpa-liikide süstemaatikast. Diplomitöö, TRÜ.
7. Kuusk, Vilma 1984. Orchidaceae – Eesti NSV fl oora IX. Valgus, Tallinn.
8. McKendrick, Sheena L. 1996. The eff ects of fertilizer and root competition on seedlings of Orchis morio and Dactylorhiza fuchsii in chalk and clay soil. – New Phytologist 134 (2): 335–342.
9. Salman, Reem et al. 2002. Germination of Dactylorhiza fuchsii seeds using fungi from non-orchid sources. – Kindlmann, P. et al. Trends and fl uctuations and underlying mechanisms in terrestrial orchid populations. Backhuys, Leiden: 133–153.
10. Sonkoly, Judit et al. 2016. Higher seed number compensates for lower fruit set in deceptive orchids. – Journal of Ecology 104 (2): 343–351.
11. Taraška, Vojtěch et al. 2021. Morphological variability, cytotype diversity, and cytogeography of populations traditionally called Dactylorhiza fuchsii in Central Europe. – Plant Systematics and Evolution 307 (4): 51.
12. Wróblewska, Ada et al. 2019. Deceptive strategy in Dactylorhiza orchids: Multidirectional evolution of fl oral chemistry. – Annals of botany 123 (6): 1005–1016.
TIIU KULL (1958) on botaanik ja orhideeuurij a, Eesti maaülikooli emeriitprofessor, Eesti orhideekaitse klubi asutajaliige.