Eesti mullateaduse selts valis mullu sügisel 2024. a mullaks karbonaatse alusmulla ja suure potentsiaalse viljakusega leostunud gleimulla (Go), mis kuulub alaliselt liigniiskete ehk märgade normaalse arenguga mineraalmuldade hulka.
Tekst: RAIMO KÕLLI
Profiil ja kujunemise peamõjurid
Leostunud gleimuldade profiili tüüpvalem on (O)–AT–BwG–CG. Nende muldade pealismulla põhiosa on toorhuumuslik (AT) horisont, mis on looduslikel aladel kaetud õhukese metsa- või rohumaakõdu (O) horisondiga. Metsades võib AT-horisont olla kaetud ka õhukese (alla 10-sentimeetrise) turvastunud metsakõdu (OT) või turba (T) horisondiga. Nende gleimuldade alusmuld koosneb rähksest tugevasti gleistunud savistunud horisondist (BwG), mis lasub valdavalt tugevasti gleistunud rähksel liivsavi- või saviliivmoreenil (CG) (vt joonised 1,2,3).
Alalise liigniiskuse tõttu on mullapeenes tugevasti gleistunud, mis väljendub rohketes sinakashallides gleilaikudes. Nende taustal võib leiduda ka roostepruune ja kollakaid laike (joonis 4). Rähatükid on liigniisketes oludes värvunud sinakashalliks. Alusmuld on märg, sest muld paikneb madalamatel maastikuosadel (nõgusatel tasandikel, lainjate tasandike lohkudes, üleminekualadel turvastunud glei- või madalsoomuldadeks), kus mulla veererežiimi mõjutab kõrgematelt aladelt peale valguv pinna- või mullasisene vesi. Vähemal määral on liigniiskust põhjustanud kapillaarvesi, mis toetub mullaprofiilis kõrgele tõusnud põhjaveele. Nüüdisaegsed geoloogilised protsessid ei ole leostunud gleimuldi olulisel määral mõjutanud (peale ei ole kandunud lammi-, deluviaal- ja rannikusetteid ega tehismaterjale), sestap kuuluvad nad normaalse arenguga muldade hulka.
Üldjuhul ei ole leostunud gleimuldade toorhuumusliku horisondi ajutine õhustatus piisav, et mulla orgaaniline aine saaks jõudsalt biomuunduda. Seda näitab asjaolu, et toorhuumusliku horisondi mineraalosiste vahel leidub rohkesti vähesel määral humifitseerunud orgaanilise aine kogumikke. Eesti huumuskatte tüüpide klassifikatsiooni järgi on looduslike leostunud gleimuldade huumuskate märg metsamull, mida iseloomustab tüse detriitne (purujas) metsakõdu ja toorhuumusliku horisondi orgaanilise aine mõõdukas kuni hea lagunemise aste. [Joonis 5]. Valdavalt neutraalse reaktsiooniga AT-horisont ei kihise soolhappe mõjul. Samas on seda katvad kõdukihid looduslikel aladel tunduvalt happelisemad. Kui need mullad üles harida, moodustub toorhuumuslik eutroofne huumuskate, mis mõne aasta jooksul hakkab järjest rohkem sarnanema niiskete ja parasniiskete leostunud muldade huumuskattega.
Taimkate eri maakasutusviiside korral
Metsastunud leostunud gleimuldadel kasvavad sõnajala, angervaksa ja osja kasvukohatüüpi lehtpuumetsad (kaasikud, sanglepikud) või leht- ja okaspuu segapuistutega salu- või soovikumetsad. [Joonis 6] Üsna sagedad on kuusikud ja laialehised liigid. Nende metsatüüpide alusmets on tavaliselt keskmise tihedusega ja liigirikas (toomingas, magesõstar, vaarikas jt). Puhmarinne enamasti puudub. Rohurinne on lopsakas ja liigirohke (hulk sõnajala- ja tarnaliike, angervaks, seakapsas, sookastik, tähtheinad jt). Samblaid (tüviksammal, raunik, tähtsamblad, metsakäharik jt) leidub arvukamalt üksnes mätastel.
Niitmise ja karjatamise mõjul on leostunud gleimuldadele kujunenud liigirikkad soostunud rohumaad. Ülekaalus on kahkja tarna – madala mustjuure, lubika–pääsusilma, lubika–hirsstarna, lubika–jussheina, raudtarna, ääristarna ja tulika – luht-kastevarre kooslused.
Hästi kuivendatud leostunud gleimulla liivsavi ja saviliiva erimeid peetakse Eesti oludes headeks põllutüübilisteks haritavateks maadeks (agrorühm A). Kümnepallise skaala järgi sobivad need mullad hästi teraviljadele (9 ja10 palli), eriti nisule ja kaerale. Tuntavalt halvema kvaliteediga on sama mullaliigi savise ja liivase lõimisega erimid; mõlemad kuuluvad keskmiste haritavate maade hulka (agrorühm B). Kergema lõimisega hästi kuivendatud leostunud gleimulla erimid sobivad paremini põldheintele ja segatisele, vähemal määral teraviljadele. Hästi kuivendatud leostunud gleimulla raske lõimisega mullaerimid on eriti kohased nisule ja põldheintele, kuid ei sobi tatrale, linale ega lutsernile.
Levik ja kooslused teiste muldadega
Kuna sademete aastahulga poolest paikneb Eesti aurumist ületavas piirkonnas, on Eesti muldkattes suhteliselt suur osakaal (umbes 54%) alaliselt liigniisketel mineraal- ja turvasmuldadel. Leostunud gleimullad võtavad enda alla ligikaudu 13% kogu Eesti muldkattest ja üle 40% kõigi märgade mineraalmuldade pindalast. Nende suurimad levikualad on Pärnu-, Rapla- ja Läänemaal (joonis 7).
Maastikel kaasnevad leostunud gleimuldadega neist kõrgemate alade gleistunud leostunud mullad ning madalamate alade turvastunud küllastunud või õhukesed madalsoomullad. Normaalse arenguga muldade maatriksi gleimuldade tulbas (joonis 8) on leostunud gleimuldade lähinaabrid eluviaalsuse suurenemise suunal leetjad (GI) ning suureneva karbonaatsusega muldadest rähksed gleimullad (Gk), mis sisaldavad vabu karbonaate ka AT-horisondi mullapeeneses. Omaette leostunud gleimulla liigina on eri aegadel käsitletud koreserikkaid leostunud gleimuldi (Gor), mis on oma arengult leostunud ja rähksete gleimuldade vahepealsed mullad.
Normaalse arenguga muldade maatriksil on näidatud vaid omadustelt leostunud gleimuldadega kaasnevad mullad, mis neist tugevalt ei erine. Tegelikkuses võivad leostunud gleimullad moodustada mullakooslusi paljude teiste muldadega, mis erinevad omaduste poolest suuresti. Nii võib mullastiku eripära peale reljeefiga seotud veeolude mõjutada mulla lõimis, reaktsioon, peenkivide ehk korese sisaldus ja maakasutusviisist tingitud huumuskatte tüüpide varieeruvus. Kõige täpsemalt iseloomustavad mullastiku mitmekesisust mullakaardid mõõtkavaga 1 : 10 000 (joonis 9).
Eestis on eristatud 116 agro-mullastikulist mikrorajooni, mille hulgast ühel (Lepplaane) on leostunud gleimulla osakaal üle 50%, kahel (Teenuse ja Kabli) üle 40% ja neljal (Pärnu-Jaagupi, Martna, Riguldi ja Kasari) üle 30%. Mikrorajoone, kus leostunud gleimulla osalus ületab 20%, on üheksa ja osalusega üle 10%, on kokku üksteist. Mullastiku piirkondlikke erinevusi näitab agro-mullastiku mikrorajoonide skemaatiline kaart, mille alusel saab välja selgitada maaparandust vajavad piirkonnad ja otstarbekamalt korraldada mullastikuga kooskõlas olevat põllumajandust.
Leostunud gleimulla homoloog on temaga samas mullamaatriksi ruudus asuv küllastunud gleimuld, mis valdavalt sarnaneb omaduste poolest leostunud gleimullaga, kuigi nad erinevad täielikult mullatekke poolest. Vastupidi leostunud gleimulla tekkele (leostuvad vabad karbonaadid, AT-horisondi all kujuneb metamorfne (savistunud?) horisont), kujunevad küllastunud gleimullad hoopiski tõusva karbonaadirikka kapillaarse mullavee mõjul, kus nii AT- kui ka CG-horisont on rähavabad ega sisalda vabu karbonaate. Samas on nende mullapeenese reaktsioon (pHKCl) üle 5,6: nad on küllastunud aluseliste katioonide poolest. Nende muldade tüüpprofiil on (O)‒AT‒CG, milles puudub nii metamorfne (BwG) kui ka tekstuurne sisseuhtehorisont (BtG).
Omadused
Leostunud gleimuldade pealismulla lõimis on valdavalt liivsavid ja saviliivad, mis ei kihise 10% HCl lahuse mõjul. Hinnanguliselt domineerivad leostunud gleimuldade lõimiste osakaalu vähenevas reas (liivsavid 44% > liivad 22% > saviliivad 17% > savid 17%) heade taimekasvatusomadustega liivsavid. Leostunud gleimuldade valdavalt liivsavi- või saviliivalõimisega alusmullad on nõrgalt kuni keskmiselt rähksed. Suure orgaanilise aine sisalduse tõttu on AT-horisondid kobeda ülesehitusega (lasuvustihedus 0,5–1,1 Mg m-3, üldine poorsus 60–90%). Huumuskatte sõmerate teke ja vastupidavus seostub hästi vabade karbonaatide sisaldusega mullas; mida karbonaatsem muld, seda paremini mullaosakesed liituvad (koonduvad sõmerateks).
Alusmulla mineraalsete horisontide füüsikalised omadused on ennekõike seotud mullapeenese lõimise, rähksuse ja profiili eristumisega. Kuigi gleistumine suurendab mulla lasuvustihedust, on leostunud gleimuldade füüsikaline seisund siiski hea, sest metamorfne (savistunud?) horisont laseb vett ja õhku hästi läbi. Mudelprofiilide omaduste graafikud aitavad hinnata, mil määral on näitajad maakasutusviiside tõttu aastakümnete jooksul muutunud (joonis 10).
Talitluslikud iseärasused
Liigniiskusest tingitud hapnikupuudus pidurdab oksüdeerumist ja humifikatsiooni kogu vegetatsiooniajal alusmullas ning kevaditi ja sügiseti pealismullas. Kuna taimede juurestik hõlmab vaid mulla õhurikkama bioloogiliselt aktiivse pindmise osa, võib huumuskate kuivendamata muldadel järk-järgult õheneda. Varise tuhasisaldus on suur ja huumuskate neutraalse reaktsiooniga, seepärast laguneb nende orgaaniline aine intensiivsemalt ja muutub huumuseks kiiremini kui nendest happelisematel leetjatel gleimuldadel.
Juured saavad paremini areneda ja mullaelustik toimida leostunud gleimuldades, kus mullavesi on liikuv või vaheldub kiiresti. Liikuv mullavesi rikastub hapnikuga, organismide tegevust soodustab ka mullavee kaltsiumirikkus. Kaltsium, magneesium ja teised aluselised katioonid neutraliseerivad happelisi laguprodukte ning soodustavad edasist orgaanilise aine lagunemist. Küllastatuna veest, soojenevad kuivendamata leostunud gleimullad aeglaselt, mistõttu kevadine vegetatsioon algab neil ligi kaks nädalat hiljem kui parasniisketel muldadel.
Viljakus ja majandamine
Leostunud gleimuldade püsiomaduste pärast (tasakaalustatud lõimis, suur orgaanilise aine varu ja taimekasvuks sobiv happesus) on nende viljakus potentsiaalselt suur. Seetõttu on need mullad väärtuslik reserv, laiendamaks kultuuristatud pinda, mis on eriti vajalik Eesti piirkondades, kus napib kvaliteetseid parasniiskeid muldasid. Kõnealused mullad võiksid põllumajanduse seisukohalt kuuluda hinnatuimate muldade hulka, kuid seda takistab ennekõike liigniiskusest tingitud mulla hapnikuvaegus. Nende muldade tõhusust aitab parandada kuivendamine. See aitab veerežiimi soodsamaks teha, aga muudab ka muldade õhu-, soojus- ja hapendus-taandusrežiimi kultuurtaimedele sobivamaks. Leostunud gleimuldade ülesharimisel moodustunud eutroofses toorhuumuslikus huumuskattes (süsiniku- ja lämmastikusisaldus vastavalt 41–46 ja 3,5–4,0 mg kg-1) on C : N suhe ligikaudu 11–12. Kui minna sügavamale, kaob järk-järgult valdav osa looduslike ja kultuuristatud muldade vahelistest erinevustest ning metsa- ja põllumullad peaaegu minetavad erinevused lähtekivimi omaduste poolest.
Kõnealuste muldade suurt potentsiaalset viljakust näitab nende aastane fütoproduktiivsus, mis ulaub 11–13 Mg ha-1. Produktiivseimad on I–II boniteedi sõnajala-salumetsad. Võrdlemisi produktiivsed (metsa boniteet II–III) on ka liivsavilõimisega leostunud gleimuldadel kasvavad kaseenamusega angervaksa- ja angervaksa-tarna soovikumetsad.
Looduslike leostunud gleimuldade keskmise lõimisega erimite perspektiivboniteet võib korraliku kuivenduse korral küündida 50–55 hindepunktini, kuid kerge lõimisega gleimullal jääb see 35–40 punkti piiridesse. Kui neid muldi soovitakse kultuurrohumaadena kasutusele võtta, tuleb neid kuivendada võrdlemisi tõhusalt, aga haritavaks maaks muutmise korral põhjalikult. Kuivendatud ja kultuuristatud leostunud gleimuldade huumuskatete omadused on ühtlasemad kui looduslike omad, sest kui nad läbi segada, kaovad turvastunud kõdukihid ja vertikaalne kihistumine ning huumuskate muutub reaktsioonilt neutraalseks kuni nõrgalt happeliseks.
Astover, A., Reintam, E., Leedu, E., Kõlli, R. (koostajad) 2013. Muldade väliuurimine. EMÜ, Tartu. (pdf-failina kättesaadav EMÜ raamatukogu digivaramus)
Eesti Põllumajandusprojekt [EPP] 1974, 1978 ja 1983. Mullaliikide levik (1974). Haritavad mullad (1978). Metsamullad (1983). − Eesti NSV mullastik arvudes I, II ja III. Tallinn.
Maa-amet 2001. Vabariigi digitaalse suure-mõõtkavalise mullastiku kaardi seletuskiri. Tallinn.
Maa-uuringud 2009. Eesti mullastiku kaart. – geoportaal. maaamet.ee.
RAIMO KÕLLI (1940) on bioloogiadoktor, EMÜ emeriitprofessor, Eesti mullateaduse seltsi auliige.