Tekst: ELLE-MARI TALIVEE
Esimene märksõna aastal 1935 ilmunud „Eesti entsüklopeedia“ 5. köites on „käolised“, mis ütleb Eestis levinud liigi kohta järgmist: „K-test on Eestis üldtuntud vaid kägu e. kukulind (Cuculus canorus), kes ilmub kohale rändlinnuna aprilli lõpul; on väga kasulik karvaste röövikute hävitajana. Kägu muneb ülepäeviti kokku u. 12 väikest muna maa peale, kust ta need nokaga laululindude pessa kannab. Munast koorunud nugilaps tõukab 4 esimese päeva jooksul seljaga kõik pesakaaslased üle pesaserva. Siiski hoolitsevad ema- ja isalind apla, neist endist mitu korda suurema nugilapse eest“ [6]. Autor võiks olla zooloogiaprofessor ja looduskirjanik Johannes Piiper, ent artikli all märge puudub.
Kirjet on põnev võrrelda praeguste teadmistega käost: nüüd on selge, et ta ei mune maha ega vii mune sulasliikide pessa, kandes neid nokas. 1944. aasta sõjakevadel on Piiper Postimehes kirjutanud: „Raske on leida teist linnuhäält, mis oleks tunginud sügavamale meie südamesse“. Pealkirja on ta laenanud „Kalevipojast“ [7]. Kreutzwald sidus „Kalevipojas“ käo tulevikuilmutustega, mida see laseb kuulda kolm korda metalsel häälel: „Kuku, [sa] kägu, kuldalindu, / Häälitsele, hõbenokka, / Veeretele, vaskikeeli!/“ Kägu tuleb eesti luules ja proosas eri rollides ette peale selle, et lindu on sageli kujutatud lastekirjanduses.
Kirjanduslik fenoloogia
Euroopa kirjanduse esimeseks viiteks käole peetakse õpetust Hesiodose (6.–7. saj eKr) didaktilises poeemis „Tööd ja päevad“, kus sügiskünd on seotud kurgede rännuhüüuga, kevadkündi tuleks aga alustada, kui „[t]ammepuu lehtede seest käo kukku kui üksiti kuuleb / mis surelikele toob püsikindlal maal puha rõõmu“ [1].
Linnuhäältega on meilgi olnud hea aastaringi piiristada. A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ esimeses osas lisab tedre kudrutamine, lõokese lõõritamine, kurgede turlututamine, käo kukkumine, taevakitse möhitamine ja rabakana käk-kärritamine kevadisele talutööle poeetilist tausta. „Kõrboja peremehes“ kuuleb armunud Katku Villu kägu veel jaanilaupäevalgi: see lind on hiline. Tõnu Õnnepalu on esseistlikus päevikus „Valede kataloog. Inglise aed“ (2017) üles tähendanud käo saabumise oma Hiiumaa aeda: mai algul, „lõuna ja õhtu, leina ja õnne vahel“, see on ühtaegu rõõmus kevademärk ja kartulipaneku märguanne [11]. Raamatu teises osas on märgitud, et Inglismaal on kägu nüüd haruldus.
Käopoeg on vaenelaps
1885. aastal avaldas pedagoog ja looduslooõpikute autor Juhan Kunder „Eesti muinasjutud“. See oli eesti keeles alles teine omasugune; esimene oli Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud” (1866). Selle avalugu on käo tekkemuistend: kasutütar, kelle võõrasema on hukanud, muutub linnuks. Inimpelgliku käo nägemine toob edaspidi õnnetust.
Eesti kirjanduse kuulsaim kukulind on kindlasti Juhan Liivi „Käkimäe kägu“. Jutu peategelane on 15-aastane „vanakarjane“, kes põhitöö kõrval valdab pillitegemise ja -mängimise kunsti ning lustlikult helletab. „Õitsipoisid tarvitasid mõlemaid tema vabrikust, sikusarvi ja pasunaid; tema ise aga puhus neid meistri viisil, küll kümneid lugusid mõlemate pääl lüües: kuuldus nagu oleks hõbeterakesi küsitud, nii nad helisesid, või nagu oleks kõramuna veeretatud“ [8]. Orvuke Käkimäe vaestekülast on pesueht käopoeg, sõltudes suureks kasvamisel teiste armust. Gustav Suits on autorit ennast hiljem võrrelnud hellasüdamelise külalaulikuga luuletuses „Käkimäe kägu. Juhan Liivi mälestuseks“ [9]. Siit on Doris Kareva sajand hiljem võtnud teatepulga üle: temal on luuletus „Käkimeelne kägu“ [4], kus ulakas peategelane on paras käo-Toots, kes tuleviku ennustamise ülesannet tõsiselt ei võta.
Kägu saab sõna
Doris Kareva on andnud käole võimaluse oma tegemisi selgitada ka proosapalas „Lindude koosolek“: lind põhjendab kohustustevaba elulaadi õigusega loomevabadusele oma imelise hääle tõttu [5]. Sännast pärit Juhan Jaik on samuti kirjeldanud käo tegemisi linnu enda vaatepunktist. Tema Võrumaa jutt „Kukku“ [2] kajastab omakorda eelmise sajandi esipoole käoteadmisi: lind talvitab seal Vahemere maades ning kukub ka käoema. Novellis „Sisaskid“ on Jaik jäädvustanud käo mimikri ehk röövlinnutaolise väljanägemise. Jutus muutubki lind pärast jaanipäeva kulliks ja „sööb suve lõpul kanu ja jäneseid“ [3]. Jaik on mujal tabanud ka käo kädistamise.
Igatsuse kõla
Käo kukkumine on osa kodupaiga helimaastikest ja seda jagame teiste kägu tundvate rahvastega. Saksa rahvalaul „Mets mühiseb” sai populaarseks esimeses ilmasõjas. Seal häälitsevad rästas ja kägu, eestikeelses tõlkes ainult viimane, kelle laulis kuulsaks Artur Rinne. Laulu rohketes paroodiates kägu tegelasena enamasti kaob. Seejuures on saksa keeles juttu just käo teistsugusest häälitsusest: lind naerab metsas (Kuckuck aus dem Walde lacht). See, mille üle ta naerab, kandub siiski tõlkesse üle: laulja noorus ja õnn lähevad asjata mööda.
Mats Traat on aga noore mehena raske haiguse ajal kirjutanud eluigatsust tulvil luuletuse „Raudne kägu“, kus linnul on „tiivasulgedes manala hõng“, kuid ühtaegu on see kägu justkui kõneleja tuksuv süda, mis ei tohi kukkumist – tuksumist – jätta [10].
Käoromaanid
Eesti kirjanduse varasalve kuulub vähemalt kaks käoromaani, mõlemad kirjutatud paguluses. Esimene neist on Gert Helbemäe „Kägu odraokkaga“ (Lund, 1953), kus n-ö nimitegelane on äpardunud laulja. Otsekui odraokas kurgus takistab solistikarjääri ja ajab mehe kurjaks. Kui ta hävituspataljonlasena 1941. aasta Suvesõjas maha lastakse, kuulevad seda pealt näinud metsavennad äkki käo kukkumist – see kõlab nagu hingekell.
Teise romaani autor on Christian Steen. Teos oli jäänud Rootsis käsikirja, mis asus Balti arhiivis Stockholmis. Kriminaalromaanil on tuttavlik pealkiri „Södergök är dödergök“ – kõlab nagu „lõunal on leinakägu“ või „sööma ajal surmakägu“, nagu ütleb veel üks käoenne. 1992. aastal nägi raamat lõpuks Eestis trükivalgust, pseudonüümi asemel autori pärisnimi Karl Ristikivi. Jaan Krossi eestinduses kannab kriminull pealkirja „Hurmakägu on surma nägu”, lähtudes kaunist käonimelisest peategelasest. Rootslased on aga käo ennustused sidunud ilmakaartega: lõunakägu on surmakägu (raamatu pealkirja otsetõlge; kägu ennustab surma), põhjakägu on leinakägu (aasta tuleb kurb), idakägu on trööstikägu (kägu lohutab – siin on siiski väike paralleel hoolega) ja läänekägu on parim kägu (tuleb hea aasta; tõlkija Aet Variku selgitused rootsi käofolkloori kohta). Ristikivi oli suur kriminullihuviline ja pealkirjas figureeriv endelind kummitab romaanis mitut moodi, pealegi teavad tegelased niigi, et käod võivad õnnetust tuua.
Käo-Jaan
Kirjanduslukku kuulub ka autor varjunimega Käo-Jaan, kelle tõttu on luiskamise sünonüümina siiani hästi tuntud käojaani või käo ajamine. Spordiajakirjanik, endine jalgpallur, 1924. aastal Pariisi olümpiamängudel Eesti nimel nahkkera taga ajanud Ernst Joll oli ütluse rahvasuust üles noppinud ja kirjutas Jaan Käo nime all 1920.–1930. aastail lõbusaid vesteid. Selle signatuuri Uudislehes kaunistasid pildikesed laua taga kirjutavast mehest ja talle täiest kõrist kukkuda rõkkavast käost. Käo-Jaani sekeldusi vormus ka pikemateks lugudeks. Moodus tõlgendada käoennustusi luiskamisena meenutab natuke ka tõrjemaagiat.
- Hesiodos 2006. Tööd ja päevad. Tõlkinud August Annist ja Mari Murdvee. – Päll, Jaanika (koost).Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Varrak, Tallinn: 59–61.
- Jaik, Juhan 1980. Kukku. – Kaarnakivi. Eesti Raamat,Tallinn: 218–225.
- Jaik, Juhan 1999. Sisaskid. – Käokübarad. Eesti Raamat, Tallinn: 13.
- Kareva, Doris 2024. Puhas lora. Verb, Tallinn: 39.
- Kareva, Doris 2009. Lindude koosolek. – Uued eesti muinasjutud. Pilgrim, Tallinn: 17–20. Katariina Undi esituses: https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/doris-kareva-lindude-koosolek.
- Kleis, Richard jt (toim) 1935. Eesti entsüklopeedia V. Käolised – Mute. Loodus, Tartu: 1.
- Kuku sa kägu, kuldalindu… Prof. J. Piiper kirjutab „Postimehele“ kodumaa kevadelindudest. – Postimees, 15. mai 1944.
- Liiw, Juhan 1893. Käkimäe kägu. Tartu.
- Suits, Gustav 1905. Elu tuli. Weilin & Göös, Helsingi: 32–34. Tõnu Mikiveri esituses: https://klassikaraadio.err.ee/1110223/luuleline-suvi-gustav-suits-kakimae-kagu-esitab-tonu-mikiver-1998.
- Traat, Mats 1985. Raudne kägu. – Päike on ränduri kodu. Luulet 1957–1979. III köide. Eesti Raamat, Tallinn: 39.
- Õnnepalu, Tõnu 2017. Valede kataloog. Inglise aed. EKSA, Tallinn: 182.
ELLE-MARI TALIVEE (1974) on kirjandusteadlane ja kuulub Eesti ornitoloogiaühingu 2024. aasta linnu käo meeskonda.