Eesti Loodus on tänavu poogna jagu paksem: ajakirja kaante vahele mahuvad nüüdsest ka matka- ja reisilood, rohkem sõnumeid ja kauneid loodusfotosid. Mõistagi avaldame nagu varemgi meie loodusteadlaste ja -huviliste põhjalikke sisukaid kirjutisi.
Jaanuari avaloos uurivad Eesti Looduse toimetaja bioloog Juhan Javoiš ning Lauri Palumets, kas on evolutsioonilist põhjendust meeste ja naiste tajude erinevustele. Uuringute järgi on naised verbaalse (sõnalise) võimekuse poolest meestest üle vähemalt niisama veenvalt kui mehed naistest ruumilistes ülesannetes.
Jaanuarinumbris jätkame meteoroloogiaobservatooriumi mulluse 150 aasta juubeliga. Sel korral tutvustame jõgede jäänähtusi ning nende vaatlusrida. Ilmneb, et 80 aasta jooksul on jäänähtuste päevade arv vähenenud koguni 40 päeva võrra. Jõgedest tuleb juttu ka Taavi Pae kirjutises „Kus on Piusa jõe algus?ˮ. Möödunud kuival sügisel võis esimest veevoolu täheldada alles Mäe-Suhka veskikoha alt.
Mitme lehekülje jagu on kirjutisi matka- ja huvikohtadest: Peedu Kerikmäest, Vapramäest ja Tori põrgust. „Maailma looduse“ rubriigis tutvustame Teravmägede liustikke. Kaanefoto juhatab aga ööpildistamise juurde, mille kohta jagab tähelepanekuid Martin Mark.
Intervjuus entomoloog Olavi Kurinaga saab teada, kuidas saada putukate süstemaatikuks. Ajaloohuviline Valdo Praust selgitab, kustkaudu kulgesid vanad teed. Pöörame tähelepanu ka jaanuari keskel 50. juubeliaastat tähistavale talvitavate veelindude loendusaktsioonile. See on praegu maailmas kõige suurem ja ulatuslikum seireprogramm. Artiklis, mis käsitleb geneetilisi uuringuid haruldaste taimeliikide kaitsel, toome esile põhjused, miks peaks hoidma pealtnäha väikseid ja seetõttu ebaolulisena tunduvaid taimepopulatsioone.