Tekst: MAIT SEPP
Mu 1980. aastatel kulgenud lapsepõlves oli Eesti Loodus ajakiri, mis kujundas suure osa minu maailmavaatest. Muidugi olid perekond ja sõbrad ning veel naabritädi, kelle juures lugesin Sirpi ja Loomingut. Ka Horisont, Aja Pulss ja Nauka i Žizn olid olulised, kuid Eesti Loodus siiski tähtsaim.
See oli ajakiri, mille saabumist sai oodatud, kaanest kaaneni läbi loetud ja mis rahuldas mu lapsepõlve loodusteaduslikke huvisid. Seejuures pole ju Eesti Loodus kunagi olnud lasteajakiri. Ent võibolla selles peituski kuukirja võlu, et tõsistest asjadest räägiti tõsisel keelel. Meenuvad fosforiidisõjaaegsed artiklid ja lood, mis puudutasid mu kodukandi Ida-Virumaa ökoloogilisi probleeme. Hilisematel aegadel lugesin põnevusega näiteks Raivo Männi artiklisarja „Käitumise ökoloogia“. Selle juures on Edgar Valteri geniaalsed illustratsioonid. Bioloogiks see sari mind ei teinud, kuid vareste kraaksumine sai hoopis teise tähenduse.
Kui 2005. aastal tehti mulle ettepanek kirjutada artikkel Eesti Loodusele, siis valdas mind kujuteldamatu elevus. Isegi edevus: „Nüüd saan MINA oma kirjutistega kellegi ellusuhtumist kujundada!“ See elevus pole aastatega lahtunud. Pean endiselt just Eesti Loodusele kirjutamist väga tähtsaks. Tõsi küll, edevus on asendunud kohuse- või isegi missioonitundega.
Tänapäeva lastel olevat hoopis muud huvid kui ajakirju lugeda. Aina arvutimängud, ei midagi muud. Mina nende pärast ei muretse. Olen ise mänginud ja näinud seda tegemas praegusi kuulsaid professoreid. Pigem teeb mind murelikuks kaks teistsugust arengut. Esiteks info kogus, millesse nüüdsel ajal upub iga inimene, kes vähegi üritab maailma vastu huvi tunda. Kui puudub algteadmine, mida võtta tõsiselt ja mis on täielik totrus, võib päris lihtsasti „lamemaalaseks“ saada. Seetõttu on populaarteaduslikel ajakirjadel väga tähtsis ülesanne: seletada, mis maailmas tegelikult toimub.
Teiseks. Elame ajal, kui paljud töörühmad rahvusülikoolis kasutavad suhtluskeelena inglise keelt. Eesti teaduse globaliseerumine on positiivne märk. Oleme tublid ja maailmatasemel. Ent kui me teadlastena ei suuda maksumaksjale maakeeli selgeks teha, mida tegelikult teeme, siis kaotab maksumaksja kiiresti huvi. Veel hullem: ta hakkab raha andma neile, kes ajavad täielikku lora, kuid teevad seda mõistetavas eesti keeles. Näiteks soovitades juua uskumatut mürki või veendes, et keegi pole kunagi Kuul käinud ja et lennukid külvavad meile kaela kes teab mida ja kes teab milleks. See on Eesti rahvale, kultuurile ja teadusele hukutav.
Nende rumaluste vastu aitab ainult üks rohi: austet loodusteadlased, avage dokumendifail ning kirjutage oma tegemistest Eesti Loodusele. Kirjutage lühidalt ja hästi, kirjutage minust paremini.
