Võrreldes maismaaelupaikadega on mere kohta teada võrdlemisi vähe. Suuresti on see seotud asjaoluga, et mereuuringud eeldavad erivahendeid, on kulukad ja keerulised. Ajapikku on tehnoloogiline areng seda valdkonda edasi viinud. Nõnda teame nüüdseks põhjakoosluste kohta tunduvalt rohkem. Ometi hõlmab see infopagas kõigest kolmandikku meie merealast. Ülevaate praegustest teadmistest, väärtuslikumatest mereelupaikadest, nende tähtsusest ja ohtudest annavad TÜ Eesti mereinstituudi teadlased. Muu hulgas selgub, miks Läänemeres elutsevat söödavat rannakarpi meil ei sööda, mis on Läänemere vihmametsad ning milliste salapäraste leidude otsa on mereteadlased uuringute käigus veel sattunud. Kõnealuse artikli ühelt autorilt uurime ka seda, miks Väikese väina tammi avad Läänemere kehva seisundit ei parandaks.
Mereteema jätkub tänavusele merekultuuriaastale väga kohases kirjutises: Toivo Meikar meenutab Eesti varasemaid tuntumaid navigatsioonimärke. Nimelt on lähimeresõitudel läbi aegade lähtutud rannal kasvavatest puudest, suurtest kividest jms, hiljem ka ehitistest, näiteks kirikutornidest. Mõistagi on kõne all Naissaare fenomen.
Puud ja metsad on ilmselgelt eestlaste rikkus. Et saada veelgi paremat puitu, on üksjagu metsamaid aegade jooksul kuivendatud. Teame hästi, et see soodustab puude kasvu. Paraku on märksa vähem välja selgitatud, mis toimub muude elustikurühmadega, näiteks kahepaiksete või epifüütidega. Looduskaitsebioloog Liina Remm on olukorda kirjeldanud ilmekalt ja radikaalselt: kuivendus on kui jaht mitmekidalise harpuuniga. Kuivendusjärgsete muutuste jadale antakse avalöök kraavide kaevamisega. Artikkel keskendubki sellele, mis seejärel juhtub, kuidas puidutootmise ja looduskaitse konflikti leevendada ning kas tekitatut on võimalik tagasi pöörata.
Kuivendusteemaga haakub tänavuse aasta mullaks valitud rabamuld. Sedasorti mulda leidub kõige enam madalike aladel Pärnu, Võrtsjärve, Alutaguse ja Peipsi kandis. Rabamulla iseärasustest ning ka soode taastamise vajalikkusest kirjutab Eesti tuntuim mullateadlane Raimo Kõlli.
Eesti maastikest ja metsadest toome oktoobrinumbris esile Pangodi varjulised metsarajad, sügava Väike-Palkna järve Eesti-Läti piiril ja hinnatud paopaiga Emajõe Suursoos. Meenutuseks rikkalikust seenehooajast õpetavad Urmas Tartes ja Arne Ader, kuidas teha häid seenefotosid, millest oleks abi ka liiki määrates. Metsaannid on kõne all veel teiseski kirjutises: anname nõu, mida teha pohladega.
Intervjuus geograaf Anto Aasaga selgub aga, kuidas on võimalik üle lugeda Peipsi ümbrusesse sattunud Läti turistid: piiriületust ju kirja ei panda ja majutuskohti nad enamasti ei kasuta. Siin peitub võti mobiilpositsioneerimises: sedalaadi uuringuid on eestlastest geograafid teinud innukalt ja edukalt, isegi olnud selles vallas maailmas esirinnas.
Eesti Loodust saab lugeda nii paber- kui ka digiajakirjana.