Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) on Eestis laialdaselt levinud lehtpuu. Teda võib kohata metsade alustaimestikus, niitudel, metsaservadel, mererandadel, aedades ning linnahaljastuses. Pihlaka perekonnast leiab Eestis kasvamas veel pooppuu, keda kohtab looduslikult ainult Lääne-Eestis, mujal ainult haljastuses. Harilikust pihlakast ja pooppuust haruldasem on tuhkpihlakas, kes on looduskaitse all. Tema kasvab Saaremaa ja Hiiumaa läänepoolsetel aladel.
Üldiselt kasvab pihlakas kuni 15 meetri kõrguseks, kuid Eestis on teada üle 20 meetri kõrgusi puid. Puit on keskmise raskusega, kõva ja elastne. Sellest on valmistatud rehapulki, vankriratta kodaraid, höövleid, väiksemate tööriistade varsi, muusikariistade osi. Tänapäeval tehakse pihlakapuidust peamiselt ehteid ja suveniire.
Pihlakast saab hea saunaviha, mille võib teha ainult lehtedega okstest või koos marjadega, mis suurendavad viha masseerivaid omadusi. Marjadega viht tehakse enne, kui marjad on täiesti küpsed, ja pannakse kiiresti kuivama, et marjad ei pudeneks.
Kuidas pihlakat on toiduks tarvitatud, sellest loe lähemalt juba Eesti Looduse septembrikuu ajakirjast. Ajakiri saadaval hästi varustatud poodides ja kioskites. Digiajakirja leiab meie e-poest.