LOODUSAJAKIRI SOOVITAB
Eesti Looduse märtsinumber on linnurohke
Loodus näitab selgeid kevade märke, seal hulgas naasevad tagasi paljud rändlinnud. Üks varaseim meile saabuja on märtsinumbri kaanelind hiireviu, kes jõuab kohale veebruari lõpus või märtsis. Ajakirjas tänavust aasta lindu hiireviud tutvustav Ülo Väli kirjutab muu hulgas ka sellest, kui hea on sellel sulelisel Eestis elada: suuri ohte tal tänapäeval ei ole. Täbaram oli viude elu möödunud sajandi algul nn kullisõdade ajal, mil neid kiputi segi ajama kanakulliga. Seetõttu tapeti toona ilmselt sadu hiireviusid.
Teise linnuloo peategelane, „kuuüüiti“ vilistav suurkoovitaja jõuab Eestisse tavaliselt aprilli algul. Nagu hiireviu on ka suurkoovitaja looduskaitse all. Ornitoloogid asuvad peagi uurima selle kurvitsalise elupaigakasutust. Selleks kinnitatakse kümnele isendile külge GPS-raadiosaatjad. Käivitunud projekti raames oodatakse ka abi: linnu-uurijaid saab aidata, andes teada kohad, kus tänavu kindlasti suurkoovitaja pesitseb.
Ent lindude teemal leiab märtsinumbrist veel kirjutisi. Tiit Randla meenutab, kuidas algas kotkaste uurimine Eestis. Karl Ander Adami tutvustab aga neid liike, kes lendavad kodukoha karmi talve eest talvituma pehmema kliimaga Eestisse. Loos käsitletud lindudest on ilmselt laiemalt tuntud siidisabad. Kuivõrd hästi eestlased teda või veelgi tavalisemaid liike siiski tunnevad? Kas loodusetundmine on aja jooksul paranenud või halvenenud? Nendel küsimustel peatume usutluses teadusajakirjaniku ja tänavuse Valgetähe IV klassi teenetemärgi saaja Indrek Rohtmetsaga. Juttu tuleb ka tema arvukatest reisidest ning ajakirjast Horisont, mille peatoimetaja on Indrek olnud aastatel 1989–2001 ning taas alates 2014. aastast.
Tänavu saab tähistada kümne aasta möödumist Eesti taimede esimese levikuatlase ilmumisest. Sama tähelepanuväärsed on uue taimeatlase välitööd, mis saavad peagi hoo sisse. Neid mõlemaid teemasid tutvustab projekti eestvedaja botaanik Toomas Kukk. Looduse tundmise ja kaitse oluline verstapost on ka Haanja looduspargi äsja jõustunud uus kaitse-eeskiri, mida on koostatud päris pikka aega, alates 2006. aastast. Nende aastate jooksul on tehtud üksjagu uurimistöid ja inventuure, peetud arutelusid ja otsitud kompromisse. Uue kaitse-eeskirja muutustest loe lk 46–49.
Inimese jõulise tegutsemise üle vooluveekogude kallal arutleb Tauno Jürgenstein: ta juhib tähelepanu maaparanduse hävitavale mõjule vee-elustikule. Ka seentest kirjutatakse uues numbris. Irja Saar selgitab, milline on seente koht taimede ja loomade seas ning kuidas jaotatakse seeneriiki hõimkondadeks.
Rubriigi „Huvitav Eesti“ kirjutis juhatab Valaste joale ning loodusteaduslikest kogudest tutvustame sel korral amatöörentomoloog Tiit Marnoti liblikakogu. Ühtlasi leiab märtsinumbrist Tiit Kändleri essee, kes selgitab, kuidas ilu peitub pisiasjades.
Ilmunud on linnuhuviliste teabeleht Tiirutaja
Linnuhuviliste teabelehe Tiirutaja värskes numbris kirjutatakse talvitavatest viudest, nende arvukusest ja määramisest, suurest Lahemaa linnustiku inventuurist ja lindude väärarengutest. Samuti saab lugeda kokkuvõtteid möödunud hooaja talvise aialinnuvaatluse, suvise aialinnupäeviku ja kodukoha pääsukeste projekti kohta. Peale nende on lehes lühemad uudised, kroonika, ürituste kava ja nuputamisnurk.
Loe Tiirutajat Eesti ornitoloogiaühingu kodulehelt.
EOÜ
LOODUSAJAKIRJA SÕNUMEID
Asko Lõhmus (allikas: www.etis.ee)
Loodusajakiri Kukus: rähnid ja viud
Iganeljapäevases Kuku raadio saates „Loodusajakiri“ tulevad jutuks kahe ajakirja lindudest kõnelevad kaaneartiklid. Homme saab sõna Tartu ülikooli ornitoloog Asko Lõhmus. Ta räägib koos Renno Nellise, Meelis Leivitsa ja Mirjam Pulleritsuga ette võetud uuringust, mis on populaarses vormis kokku võetud Eesti Looduse veebruarinumbri kirjutises „Rähnid metsamajanduse tõmbetuultes”.
Nädala pärast pajatab staažikas linnumees Eet Tuule oma röövlinnutöödest ja tänavustest aasta lindudest viudest. Tuule sulest on Loodusesõbra talvenumbris ilmunud kaaneartikkel „Ootamatu kohtumine – hiireviu talimaastikul”.
Intervjuud on teinud Toomas Jüriado.
EESTI SÕNUMEID
Viljandimaa ja Sakala kõrgustiku uus kõrgeim koht jääb Rutu mäest kirdesse (kaart: Regio)
Leiti uus Viljandimaa kõrgeim koht
Eesti teatmekirjanduses on juba alates 1930. aastatest olnud lugeda, et Sakala kõrgustiku kõrgeim küngas on 145 meetri kõrgune Rutu mägi. Nüüd on selgunud, et Viljandimaa kõrgeim paik asub sellest hoopis viis kilomeetrit kirdes ning on Rutust paari kilomeetri jagu kõrgem, s.o 147 meetrit üle merepinna. Härjassaareks nimetatud koha tegid kindlaks Regio kartograafid ja Tartu ülikooli geograafid.
Regio üldgeograafilist seinakaarti uuendades märkas Regio kartograaf Mihkel Järveoja maa-ameti põhikaardil seni tähelepanuta jäänud Sakala kõrgustiku uut kõrguspunkti, mis ületab Rutu mäge peaaegu kahe meetriga. Maa-ameti uuenenud andmed põhinevad laserskaneerimise meetodil (Lidar). Tulemuste kinnituseks mõõdeti reaalaja kinemaatilise GPS-iga (RTK-GPS) üle nii Rutu kui ka Härjassaare mägi: esimese kõrguseks saadi 145 meetrit ja Härjassaare kõrguseks 147 meetrit.
Tartu ülikooli geograaf Taavi Pae rääkis, et avastus oli üllatus ka kohalikele elanikele. Kuna tegu pole ühe konkreetse mäega, vaid pigem vahelduva reljeefiga kõrgema metsase alaga, polnud sellel kohanime. Siiski, 1930. aastal ilmunud Pärnumaa koguteoses on see piirkond märgitud Härjassaare mägedena. Ka vanemad kohalikud inimesed on seda kohanime kuulnud. Seetõttu saigi uue Sakala kõrgustiku ja kogu Viljandimaa kõrgeima mäe nimeks kokkuleppeliselt Härjassaare mägi. Taavi Pae sõnul ootab Viljandimaa uus kõrgeim mäetipp nüüd geograafiaõpikutesse ja teatmekirjandusse kandmist. Regio uus, eelkõige koolidele mõeldud seinakaart on esimene, kus uus mägi on ära märgitud.
TÜ
Sindi pais
Sindi paisu ost aitab riigil paremini taastada lõhepopulatsiooni
Keskkonnaministeerium ja Sindi paisu omanik aktsiaselts Raju sõlmisid kokkuleppe müüa paisurajatised riigile, et taastada Pärnu jõe lõheasurkond. Keskkonnaminister Mati Raidma sõnul on soov muuta Pärnu jõestik kaladele sobivaks elupaigaks olnud päevakorral pikka aega. Seni on suurimaks probleemiks osutunud Sindi pais, mis tõkestab kalade liikumisteed. Pärnu jõe lõheasurkonna taastamise samme on tehtud varemgi: 2013. aasta sügisel asustati jõkke umbes 60 000 lõhemaimu.
Pärast ostutehingut asub keskkonnaministeerium otsima parimat viisi, kuidas muuta praegune tõke kaladele läbipääsetavaks. Üks lahendus on rajada kärestik, millega paisutustase alaneks tunduvalt, teine võimalus on rajada kalaramb koos lauge looduslähedase kalapääsuga.
Pärnu jõge võib pidada Eesti parimaks lõhejõeks, kuid praegu on kaladel võimalik kasutada vaid ühte protsenti kogu jões leiduvatest elupaikadest. Paisu avamisel avaneks kaladele nüüdse 14 kilomeetri asemel ligi 100 kilomeetri pikkune jõelõik, peale selle kõik Pärnu jõe lisajõed. Teadlaste hinnangul võiks Pärnu jõe asurkond igal aastal suureneda 45 000–58 000 lõhe noorkala võrra, kuid paisu tõttu on enamikul aastatel seni jõudnud jõest merre tagasi alla saja kala.
Paisu avamine aitab luua paremaid elupaiku ka teistele looduskaitsealustele liikidele: jõesilmule, paksukojalisele jõekarbile ning harilikule võldasele; samuti mitmele tööstuslikult tähtsale kalaliigile, nagu meritint, meriforell, vimb ja siig.
Keskkonnaministeerium/Uudistaja
Orissaare tamm (foto: Elina Kalm)
Tänavune Euroopa puu kasvab Eestis
Möödunud nädala neljapäeval kulmineerus Euroopa aasta puu võistlus, kuhu Eesti arboristide koda oli esitanud kandidaadiks Orissaares kasvava tamme. Eestis tehti võidu nimel suurt teavitustööd nii sotsiaalmeedias kui ka ajakirjanduses, samuti korraldati meie puukandidaadi toetuseks rattasõit Tallinnast Orissaarde.
Keset Orissaare jalgpallistaadioni kõrguv 150-aastane tamm, kelle ümber laiub staadion alates 1951. aastast, kogus võistluse käigus 59 836 häält ja sai sellega Euroopa aasta puuks. Teise koha pälvis 53 487 häälega Ungaris kasvav idaplaatan ning kolmandaks tuli Remolinari pöetud pappel Hispaanias, kogudes 13 951 häält. Kokku hääletati võistlusel ligi 185 000 korda.
Euroopa aasta puu valimisvõistlus sai alguse 2011. aastal ning selle mõte on juhtida tähelepanu huvitavatele vanadele puudele kui suurele loodus- ja kultuuriväärtusele, mida peaksime hindama ja kaitsma. Erinevalt teistest võistlustest ei ole Euroopa aasta puu puhul oluline ilu, suurus ega vanus, vaid lugu ja seotus inimestega.
Väärikas auhind antakse pidulikult üle aprilli lõpus Brüsselis peetaval auhinnatseremoonial.
Uudistaja
Tartu ülikooli palmihoone enne ja pärast renoveerimist (foto: TÜ botaanikaaed)
Tartu ülikooli botaanikaaed sai ajakohase kasvuhoone
Eelmise nädala algul avati Tartu ülikooli botaanikaaia renoveeritud ja energiasäästlikum palmihoone, teiste hulgas sai enda ümber uue kasvuhoone 110-aastane kanaari datlipalm.
Palmihoonet hakati renoveerima mullu suvel. Seetõttu tuli majast välja kolida enamik kollektsiooni, vaid suuremad, juurtega krundis kasvavad taimed kaeti tööde ajaks kaitsekattega. Hoone ajakohastamise jaoks eemaldati 2000 m2 ja 21 tonni vana klaaskatet, lõigati välja 2000 meetrit vanu torusid ja radiaatoreid, puhastati ja värviti 22 meetri kõrguse hoone kandekonstruktsioonid. Seejärel kaeti palmimaja plastkatetega ja rajati eritasandilised tuulutusluugid, samuti paigaldati uus küttesüsteem. Peale selle uuendati ka suurem osa kasvupinnasest, puhastati bassein, taimed istutati uutesse pottidesse või uuendatud pinnasesse.
Huvilised saavad kasvuhoonet, sealset datlipalmi ja teisi eksootilisi taimi uudistada nüüd taas iga päev 10–17.
TÜ botaanikaaed
Foto: Wikipedia
Ka eestlane raiskab arvestatava koguse toitu
Keskkonnaministeeriumi tellimusel tehtud uuringu põhjal järeldub, et Eesti elanikud viskavad aastas ära peaaegu 63 miljoni euro väärtuses toitu. Teisisõnu: prügikasti jõuab iga päev ligikaudu kolmandik toidust, mida saaks parema planeerimisega suures osas vältida. Nõnda kipume lähenema samale tasemele rikkamate riikidega, kus on toidujäätmete teema olnud probleem juba pikka aega.
Eestis uuriti sadat leibkonda ning kahtkümmet toitlustasutust ja -ettevõtet, näiteks lasteaedade, koolide ja haiglate toitlustajad ning restoranid, baarid, kohvikud jms. Leibkonnad pidid kahe nädala jooksul ära kaaluma kõik toidujäätmed, mis neil iga päev tekkisid, toitlustusasutustes jälgiti toidukadu viie päeva jooksul. Uuringutulemused näitasid, et kõige enam visatakse ära valmistoidu jääke ja peamine põhjus on riknema läinud toit. Säästva Eesti instituudi vanemeksperdi Harri Moora sõnul pole raisatud toidu kogus ühe leibkonna kohta küll väga suur, kuid rahaliselt teeb see ligi 120 eurot aastas. Uuringusse haaratud toitlustusasutustest ja -ettevõtetest enamikus oli toidukao osakaal võrdlemisi suur, ulatudes üle 60% toidujäätmete tekkest. See viitab vajadusele vähendada toidujäätmeid ja toidukadu.
Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eegi sõnul on toidujäätmete vähendamine kodudes teema, mida ei saa muuta üleöö muuta, sest tuleneb inimeste harjumustest. Kindlasti on abi heast planeerimisest, näiteks tasub koostada nädalamenüü ja ostunimekirjad. Ka suurem teadlikkus toidutegemise võimalustest aitab ära hoida toidu raiskuminekut. Kõvaks läinud leib ei ole prügi, vaid seda saab veel edukalt söögitegemisel ära kasutada.
Toidujäätmete, sealhulgas toidu raiskamise ehk toidukao teema on maailmas üha päevakajalisem. Ligikaudu kolmandik kogu maailmas toodetud toidust raisatakse või jääb kasutamata. Toidujäätmete tõttu kulutatakse tohutult ka muid ressursse: maad, vett, energiat ja tööjõudu. Pealegi tekitab toidu tootmine suure keskkonnakoormuse, sest suurema saagikuse jaoks kasutatakse väetisi ja kemikaale.
Toitu raisatakse tootmis- ja tarneahela igal etapil alates põllumajandusest kuni tarbimiseni. Euroopa Komisjoni 2010. aastal avaldatud uuringu järgi tekib inimese kohta 179 kg toidujäätmeid aastas. Sama uuring näitab, et selles ahelas tekitavad kõige enam toidujäätmeid kodumajapidamised (42%), toiduainetööstus (39%) ja toitlustamine väljaspool kodu (14%). Mõnevõrra vähem tekib toidujäätmeid kaubanduses (5%).
Uuringu ja esitluste materjalid leiab keskkonnaministeeriumi veebilehelt.
Keskkonnaministeerium
Hiietants (foto: Hiite Maja)
Rein Marani uus dokumentaalfilm keskendub inimese tegevusele hiies
Eelmisel nädalal esilinastus rahvusraamatukogu saalis Rein Marani film „Suvisted Tammealusel“. Pooletunnises filmis on jäädvustatud Virumaal Samma külas asuv Tammealuse hiis, põlised hiietavad ning rahvakalendri kombestik, milles väljendub eestlastele omane loodusearmastus. Filmi on tootnud osaühing Gaviafilm, muusika autor on Tuule Kann.
Tammealuse hiis oli kihelkondliku kooskäimiskohana kasutusel veel 20. sajandi alguses. Alles 1989. aastal asuti kogukondlikke hiietavasid taastama. Mullu tähistatigi 25 möödumist sellest ajast, mil hiis pühapaigana uuesti kasutusele võeti. Nüüdseks on Tammealusel saanud tavaks tähistada igal kevadel suvistepüha, et tervitada saabuvat suve, saada väekas looduselamus, hoida tavasid ning tugevdada kogukonda. Rein Marani film annab haruldase võimaluse vaatajal sellest soojast ja erilisest sündmusest põgusalt osa saada.
Hiite Maja
Veebruarikuu keskkonnateod ja -ämber
Eesti looduskaitse selts on koondanud veebruarikuu keskkonnateod ja keskkonnaämbrid. Üks keskkonnategu on Eesti arboristide koja ja Heiki Hanso eestvõttel peetud kampaania Euroopa aasta puu valimiseks. See tegu oli tulemuslik: Orissaare staadionil kasvav tamm on valitud tänavuseks Euroopa puuks (loe ka uudist eespool).
Veebruari teine tunnustusväärne keskkonnategu on 26. veebruaril keskkonnaministeeriumi ja Sindi paisu omaniku vahel sõlmitud kokkuleppe, mille järgi müüakse rajatis riigile (loe selle kohta samuti eespool). Eraldi väärib kiidusõnu Sindi paisu lammutamise eest võitleja, Eesti teeneline õpetaja Hans Soll, kes on 85-aastane, kuid endiselt valmis panustama Eestimaa looduse hoiusse.
Kolmas keskkonnategu on 19. veebruaril Eesti vanima Lahemaa rahvuspargi uuendatud kaitse-eeskirjade kinnitamine. Sellega korrigeeriti kaitseala piire ja kaitsevööndeid ning muudeti selgemaks ehitiste rajamisele seatavad tingimused.
Veebruari keskkonnaämber kuulub hundijahile Viiratsi moodi. Kuigi peeti metsseajahti, lasti hoopis hunte. Loomi salakütiti 7. veebruaril Viiratsi jahiseltsi maadel Puujala tee ääres. Juhtunut uurib keskkonnainspektsioon.
Kuu keskkonnategusid ja -ämbreid valib Eesti looduskaitse selts alates tänavu jaanuarist. Kõik saavad selles kaasa lüüa, saates tunnustus- või taunimisväärsed teod iga kuu lõpuks aadressil info@looduseomnibuss.ee. Märtsikuu head ja halvad teod tehakse teatavaks 6. aprillil.
ELKS
TASUB OSALEDA
Kodukakk (foto: Michael Gäbler/Wikipedia)
Loodusõhtul peetakse jahi pimeduses
Homme, 12. märtsil kell 18 esineb loodusmuuseumi Öökulli akadeemia loenguõhtul Tartu ülikooli loomaökoloogia teadur Tuul Sepp. Õhtu teema on „Kütid pimeduses“: rohke pildimaterjali ja videote abil saab ülevaate kohastumustest, mis võimaldavad kakkudel öösiti ilmeksimatult tegutseda. Üritus juhatab sisse 19. märtsil muuseumis avatava näituse „Öised tiivulised“, mis tutvustab kakkude ja ööliblikate salapärast maailma.
Öökulli akadeemiasse pääseb muuseumipiletiga, mis täiskasvanutele maksab 4 eurot, õpilastele ja pensionäridele 3 eurot.
Eesti loodusmuuseum
Nopri talumeierei Võrumaal (foto: Katre Palo)
Keskkonnabussiga Tartust Nopri talumeiereisse
Pühapäeval, 15. märtsil kell 9 kutsub Tartu loodusmaja huvilisi keskkonnabussi reisile Võrumaale. Käiakse Nopri talumeiereis ja matkatakse Kirikumäe matkarajal. Ekskursioon talumeiereis annab võimaluse tutvuda piimatööstuse tegemistega ning oma silmaga näha, kuidas valmivad Nopri talu maitsvad tooted: kohupiimakreemid, juustud, sõirad ja jogurtid. Kaasa tasub võtta sularaha, et mõnusaid piimatooteid ka kaasa osta.
Osalejatele on ette nähtud lõunasöök Nopri meiereis. Pärast seda jätkub päev Kirikumäe maastikukaitseala matkarajal. Kindlasti on vaja ilmastikukindlat ja matkamiseks sobilikku riietust, jalga tasub panna kummikud.
Registreerumine telefonil 736 6120 või e-posti aadressil info@teec.ee. Reis läheb täiskasvanutele maksma 10 eurot, koolilastele 5 eurot, eelkooliealised saavad osaleda tasuta.
Tartu loodusmaja
Millise ristinime saab GPS-seadmega hiireviu?
Eesti ornitoloogiaühing kutsub huvilisi pakkuma poisslapse nime ühele tänavusele aasta linnule, hiireviule, kelle rännet saab GPS-seadme ja rändekaardi vahendusel jälgida. Praegu asub lind Tšehhis ning on alustamas oma kevadrännet. Loodetavasti suundub jälgitav hiireviu Eestisse ja pesitseb siin.
Kõik teised jälgimisseadmega linnud on saanud nime, kuid kõnealusel hiireviule seda veel ei ole. Isaslinnu nimesid saab pakkuda viuaasta kodulehel www.eoy.ee/viu kuni 15. märtsini. Pakutud nimede seast valib viuaasta meeskond parima.
Praegu veel nimetu hiireviu rändeteekonda saab jälgida aadressil http://goo.gl/9YfSBf.
EOÜ
Orhideenäitused Tallinnas ja Tartus
Nii Tartu ülikooli botaanikaaias kui ka Tallinna botaanikaaias saab kuni 15. märtsini imetleda orhideedenäitust. Tartus on näitus pühendatud meestele ja seda üsna otsesel põhjusel. Käpalised ehk orhideelised on oma nime saanud perekonna käpp (Orchis) järgi, sõna orchis tähendab kreeka keeles aga munandit. Botaanikaaia palmihoones on välja pandud ka erakollektsionääride orhideed, mis võistlevad kaunima tiitli nimel. Huvilised saavad nende seast välja valida oma lemmiku. Veel saab uudistada Rainar Kurbeli ja Toomas Hirse fotonäitust „Vahemere orhideed“, mis tutvustab Kreekas ja Türgis looduslikult kasvavaid käpalisi. Kohapeal müüb orhideesid osaühing Jardin. TÜ botaanikaaia hooned (Lai 38) on lahti iga päev 10–17. Sisse pääseb botaanikaaia piletiga.
Tallinna botaanikaaia orhideenäituse eksponaadid – nii loodusest pärit orhideeliigid kui ka inimeste aretatud sordid – on sobitatud kasvuhoone taimede sekka. Näiteks näeb üht kõige tuntumat orhideed kuukinga, kuid ka paljusid teisi troopilisi käpalisi, nagu veenusekingad, vandad, tsümbiidiumid, epidendrumid, dendroobiumid, masdevalliad, ontsiidiumid. 14.–15. märtsil saab kohapeal osta orhideesid. Tallinna botaanikaaed asub Kloostrimetsa tee 52, kasvuhooned on lahtu iga päev 11–16.
Võru loodusühtul on kõne all suurkiskjad, seal hulgas ilvesed (foto: wikipedia)
Keskkonnaameti tasuta loodusõhtud Võrus, Viljandis ja Räpinas
Teisipäeval, 17. märstil kell 18 räägitakse Võru kultuurimajas Kannel suurkiskjatest: karust, hundist ja ilvesest. Keskkonnaagentuuri ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil kõneleb nende olukorrast Eestis ja Euroopas. Tutvustatakse suurkiskjate sotsiaalset ja territoriaalset käitumist, toitumist ja sigimist. Selgitatakse ka seda, millest oleneb nende arvukus ja kuidas loomi loendatakse. Ühtlasi tuleb juttu suurkiskjate osast looduses ning inimeste ja suurkiskjate omavahelistest suhetest. Huvilistel palutakse loodusõhtule registreeruda: helen.kivisild@keskkonnaamet.ee, tel 5300 6696.
18. märtsil tuleb Viljandisse esinema Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi professor Alvar Soesoo. Maavarateemaline loodusõhtu leiab aset Viljandi linnaraamatukogu kolmanda korruse galeriisaalis ning algab kell 17.30. Alvar Soesoo kõneleb sellest, kas oleme vaesed või rikkad, kui lähtuda Eesti ja Viljandimaa maaretest; milline on maavarade poliitika meil ja mujal maailmas; kas praegune maavarade kasutus on jätkusuutlik. Osalejate vahel loositakse välja auhinnaraamat. Osavõtusoovist tuleb teada anda telefonil 5308 3344 või e-posti teel Reet.Vaiksalu@keskkonnaamet.ee.
Samal kolmapäeval kell 18 on huvilised oodatud ka Räpinasse Põlvamaa keskkonnamajja (Kalevi 1a, Räpina). Loomaökoloog Raivo Mänd räägib ürgema needusest ehk sellest, miks me vastassugupoolt alati ei mõista. Seejuures ilmneb huvide erinevus käitumises: ühelt poolt isaste tormakus ja hoolimatus sigimispartnerite otsingul ja viljastamisel, teiselt poolt emaste seksuaalne vaoshoitus, tõrksus ja valivus. Loodusõhtul seletab Raivo Mänd inimese käitumist kaugete esivanemate – loomade käitumise abil. Üritusele saab registreeruda telefonil 799 0914 ja e-posti teel mari.kala@keskkonnaamet.ee.
Loodusfilmiõhtud Tallinna loomaaias
Tallinna loomaaia loodushariduskeskuses näidatakse märtsist kuni juunini seitset Matsalu loodusfilmifestivali filmi. Avaüritus on neljapäeval, 19. märtsil kell 18.30: näha saab filmi „Alpide habekotkad“, mis kajastab alpi habekotkaste taasasustamist loodusesse. Filmi juhatab sisse loomaaia direktor Mati Kaal.
Ülejäänud filmid räägivad nuubia kaljukitsedest, kaamelitest, india huulkarudest, aedniksipelgatest, geparditest ja viigipuust. Tagatud on eestikeelne sünkroontõlge.
Filmiõhtu üksikpileti hind on 2 eurot, selle saab osta enne filmi algust keskkonnahariduskeskuse kassast Õismäe tee 150. Võimalik on osta ka kogu programmi pilet, mis maksab 10 eurot. Kõikide selle pileti ostjate vahel loositakse välja Matsalu loodusfilmifestivali passid. Täpsemalt loe loomaaia kodulehelt.
Tallinna loomaaed
Täielik päikesevarjutus (foto: wikipedia/Lviatour)
Järgmisel reedel on päikesevarjutus
20. märtsil on Eestis näha osaline päikesevarjutus, see algab kell 11 ja lõpeb kell 13.17. Kõige suurem osa päikesekettast ehk 78 % läbimõõdust on kaetud kell 12.09. Need kellaajad on Tartu järgi, kuid kehtivad üldjoontes mujalgi Eestis.
Täielik päikesevarjutus on näha Atlandi ookeani põhjaosas: ala läheb kaarega Gröönimaast ja Islandist lõuna poolt, seejärel kulgeb üle Norra mere Põhja-Jäämerele ning ulatub kuni põhjapooluseni. Kuiva maa piirkondadest jäävad täisvarju teele Fääri saared ja Teravmäed. Kuu katab Päikese peaaegu kolmeks minutiks, täpsemal: 2 minutit ja 47 sekundit.
Päikesevarjutusi on maalt võimalik vaadelda aastas kaks kuni viis korda ja kõige sagedamini on tegu osalise päikesevarjutusega. Kindlasti tuleb meeles pidada, et palja silmaga ei tasu vaadelda. Õnneks kaitseb silma ka tema enda kaitserefleks. Kõige ohtlikum on vaadelda Päikest teleskoobi või binokliga, millel pole päikesefiltrit. Nii ere kiirgus tekitab jääva nägemiskahjustuse. Ei sobi ka tavalised päikeseprillid.
Päikesevarjutuse vaatamiseks soovitatakse kasutada näiteks küünla tahmatud klaasi, ilmutatud filmi, CD- ja DVD-plaate. Kuid ka nende vahenditega peab olema ettevaatlik. Kui päikeseketas tundub liiga hele, on mõistlik kasutada näiteks kahekordset plaati/filmi või tahmaklaasi veel kord tahmata.
Huvilised saavad 20. märtsi päikesevarjutust vaadelda päikeseteleskoobiga Tartu tähetornis Toomemäel, Tartu observatooriumis Tõraveres ja Ahhaa keskuse katusel, samuti Tallinnas linnahalli katusel ja Pärnus loodus- ja tehnikamaja Murumaja õuel.
Tartu ülikooli tähetorn
MAAILMAST
Inimene tikub prussakat nähes sageli õlgu võdistama või koguni tapariista haarama (foto: care2)
Viis silmi avavat fakti prussakate kohta
Catherine Gill toob portaalis care2 märtsi alguses avaldatud loos esile mõne ühelt poolt ehk veidi naljaka, aga samas hariva asjaolu meie mitte just armastatud naabri, prussaka kohta.
Nagu ämblikudki on prussakad suure hulga inimese jaoks õudusjudinaid tekitavad peletised. Ent teadjamad oskavad tarakanidele omistada mõnegi joone, mis näitavad, et nad inimesest lõpmata palju ei erinegi või on vähemalt väga vajalikud looduse aineringes.
Esiteks toonitab Gill, et sugugi mitte kõik prussakad pole kahjurid. Maakeral elavast umbes 4000 prussakaliigist kuulub sellesse kahetsusväärsesse kategooriasse vaid 30. Suurem osa liike elab metsades ja võsades, koobastes ja urgudes ning ei satu naljalt üldse inimese silma alla. Teiseks meeldib prussakale olla tihedas kontaktis kõva pinnaga, kõige parem lausa igast küljest. Just seetõttu poevad nad väga kitsastesse pragudesse, on üpris varjatud eluviisiga ega tiku päevavalguse kätte. Kolmandaks on emasprussakas väga hooliv ema. Tagakeha tipus paiknevat munakapslit kannavad eri liigid enamasti peaaegu kuni munade koorumiseni või siis peidavad selle varjatud kohta.
Neljandaks on tänu Jaapani teadlaste jõupingutustele kindlaks tehtud, et prussakad mitte ainult ei söö, vaid ka naudivad toitu. Kaks professorit, Makoto Mizunami ja Hidehiro Watanabe, leidsid, et neil putukatel tekib samasuguse refleks nagu kuulsatel Pavlovi penidel. Enne seda, kui prussakatele katsetes suhkrutoitu anti, said nad tunda vanilli ja piparmündi aroomi ning edaspidi tekkis neil nende lõhnade peale süljeeritus.
Ja lõpuks kinnitab Gill, et prussakad on tublid keskkonnakaitsjad, mängides suurt rolli lämmastikuringes. Enamik prussakaid toitub kõdunevast orgaanilisest ainest, millest satub nende organismi hulk lämmastikku. See jõuab hiljem prussaka väljaheidete kaudu pinnasesse, kus saab tähtsaks toitaineks taimedele. Sestap oleks prussakate kadumisel ränk halb mõju metsade tervisele ja seeläbi kõigile seal elavatele liikidele.
care2/Uudistaja
Jogurti asemel tasub süüa keefiri (foto: wikipedia)
Keefiril on jogurtiga võrreldes eeliseid
Tuntud toiduteadlase, paarikümne tervislikust toidust kõneleva raamatu autori Michelle Schoffro Cooki väikesest kirjutisest tundub, et ingliskeelses maailmas on meie jaoks üsna tavapärane ja jogurtiga võrreldes hoopis varasemast ajast tuttav keefir midagi üsna eksootilist. Miks muidu alustab ta oma juttu hääldusjuhisega, kuidas selle toiduaine nimetust kokku lugeda.
Aga juba pealkirjas kinnitab Cook, et keefir on jogurtist kolm korda tervislikum. Ehkki sellised arvulised väited tekitavad alati nõutust, on faktid siiski selged. Cook kirjutab, et laialt on küll levinud teadmine jogurtis leiduvatest kasulikest elusatest mikroobikultuuridest, mis soodustavad seedimist ja parandavad seeläbi tervist, aga joogijogurtis on parimalgi juhul siiski vaid paari-kolme probiootikumitüve; samas sisaldab mõnigi jogurtisort rohkem suhkrut kui sõõrikud. See Cooki mainitud „kolm korda tervislikum“ põhinebki ilmselt just sellel, et keefiris leidub probiootikumitüüpe vähemalt kolm korda rohkem kui jogurtis ehk kümme kuni kaksteist. Vähe sellest: keefir sisaldab ka mitut n-ö energiavitamiini ehk B-rühma vitamiini, nagu tiamiini, foolhapet, riboflaviini ja biotiini. Paljud inimesed on kindlad, et B12-vitamiini saab ainult lihast, ent tegelikult on ka keefir selle vajaliku ja olulise toitaine hea allikas. Pealegi soodustab keefir seedimist, sageli nendelgi inimestel, kellel võib olla probleeme piimaga, sest piimasuhkru laktoosi kasutavad ära keefiris leiduvad probiootikumid. Erialaajakirjades on ka väidetud, et keefir alandab kolesterooli ja veresuhkru taset.
Põhjalikumalt kirjutab Cook sellest kõigest oma uues raamatus „The Probiotic Promise: Simple Steps to Heal Your Body from the Inside Out“.
care2/Uudistaja
Loodusajakirjade väljaandmist toetab:
Toimetanud Katre Palo
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil palo.katre@gmail.com
Uudiskirja arhiiv https://www.loodusajakiri.ee/valjaanded/uudistaja/