Uue Horisondi kaanekiri viitab küberdžinnile. Aga milles see ‘küber’ õigupoolest seisneb? Mis on küberkaitse, küberrünnak, kübersõda? Kas need küber-nähtused on olulised üksnes ühiskonna ja riigi tasandil või on küberohutus midagi niisugust, millele peaks mõtlema iga inimene, iga kodu?
Tõesti-tõesti – küllap mäletavad paljud, kuidas Nõukogude Liidu lagunemise ja Eesti taasiseseisvumise perioodil läksid hästi kaubaks metallist turvauksed, aga täna peaks igaüks mõtlema oma kodu küberkaitsele. Küberohtude olemust selgitab uues Horisondis artiklis “Vaenlane valguskaablis ehk mida arvata küberkaitsest” üks NATO küberturbekeskuse rajajaid ja arendajaid professor Peeter Lorents. Oodatud kübermaailm on ootamatult kohal.
Mis on bioloogilise mitmekesisuse tulipunktid? Artikkel “Elurikkuse varjatud mustrid” tutvustab veel üht Eesti teaduse tippkeskust – kuut uurimisrühma ühendava bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse ehk FIBIR-i tegemisi. Akadeemik Martin Zobel tõdeb, et elurikkus pole meie planeedil kaugeltki ühtlaselt jaotunud. Tasub lugeda, et teada saada, kui palju inimese käsi selle ebaühtluse kasvatamisel mängus on olnud.
2014. aasta Nobeli preemiad on jagatud. Horisondis tutvustavad tänavusi teadusnobeliste ja nende tegemisi Eesti tipptegijad – Jüri Allik ning Jaan Aarik ja Jaak Kikas.
Teadusloolase Ken Kallingu “Moodne ja ühtlasi vanamoodne” räägib Karl Ernst von Baeri 200 aastat tagasi valminud doktoritööst. Mees, keda eesti rahvas on nii kõrgelt hinnanud, et paigutas ta koguni kahekroonisele rahatähele, on kirjutanud: “Madal vaimne kultuur on põhjuseks, miks eestlased peaaegu ei suuda oma seisundit täpselt kirjeldada. Oma flegmaatilise iseloomu ja sügava ükskõiksuse tõttu, mis väga paljude haiguste puhul tunduvalt suureneb, nad mitte üksnes ei jälgi iseennast, vaid sageli ei vaevu oma hädadest arstile täpsemalt rääkima, veel enam seetõttu, et nad arstiteadust vähe usaldavad ja isegi surmast ei hooli.” Kasulik on lugeda nii Ken Kallingu artiklit kui ka Baeri doktoritööd, mida on maakeeles välja antud kahel korral.
Kaupo Voormansik ja Tanel Tamm selgitavad artiklis “Polarimeetrilised radarid seiravad keskkonda”, kuidas teadlased radarsatelliidipilti loevad ja mis infot säärased pildid üldse pakuvad. Üheks ajendiks on olnud asjaolu, et 2014. aasta kevad oli maailma satelliitradarseire jaoks murranguline: orbiidile jõudsid kaks uut radarsatelliiti – eurooplaste Sentinel-1A ja jaapanlaste ALOS-2. Teiseks mahtus 2014. aastasse radarseire töörühma loomine Tartu Observatooriumis.
Mis asutus see võiks olla, mis pakub loodusharidust ja puhkevõimalust, aga ühtlasi uurib ja päästab väljasuremisohus loomi? Muidugi loomaaed! Tallinnas on asjad nii, et ütled Mati Kaal ja mõtled loomaaed ning vastupidi. Tallinna loomaaed on saanud 75-aastaseks ja Mati Kaal on seal töötanud 46 aastat, muljetavaldavad numbrid mõlemad. Täna elab Tallinna loomaaias ligikaudu 10 000 looma, enam-vähem sama palju on Paides elanikke. Seegi number näitab Mati Kaalu vastutuse suurust! Horisont õnnitleb loomaaeda ja avaldab pika intervjuu direktoriga.
Üksainus küsimus teaduse populariseerimisest on esitatud Akadeemia presidendiks valitud akadeemik Tarmo Soomerele. Kuidas teadus on mõjutanud tema elu, selle üle mõtiskleb Villu Kangur.
Mihkel Kama kirjutab sabatähtedest võõras taevas, Jüri Ivask on koostanud kosmosemissioonide kroonika, Ulvar Käärt on käinud vaatamas, kuidas Rõuges kerkib muinastalu, Kaarel Tarand jutustab, kuidas asi – antud juhul Jüri kihelkonnast pärist pruudikroon – rändab, lugu kasvab, Tiit Kändler arutleb, kuidas inimene otsib kvantmaailmast iseennast, Rein Einasto ja Aat Sarv õpetavad, kuidas ära tunda Inju paasi.
Mihkel Kree olümpiaadiülevaade kannab pealkirja “Noored füüsikahuvilised rahvusvahelisel jõuproovil”. Huvitavaid raamatuid tutvustavad Sirje Keevallik, Raivo Mänd ja Mati Kaal. Enigma-rubriigi kuues voor “Veel ruutude moodustamisi” peab aitama selgitada tänavuse parima nuputaja.