UUDISTAJA
30. juuli 2014
LOODUSAJAKIRI SOOVITAB
Horisont: ilmasõja algusest Šotimaa referendumini, sekka Suurest Paugust, teadusteatrist, taimede stressist
Sada aastat tagasi liikus maailm sõja poole, mida tänapäeval tunneme kui esimest ilmasõda. Rene Levolli abiga pakume sel puhul lugejatele võluva kirjelduse vahetult enne esimest maailmasõda Eesti ja Läti teedel peetud vürstlikust võidusõidust. Sõidu viimasel päeval kuulsid osalejad, et Vene impeerium on kuulutanud välja mobilisatsiooni. Nüüd teame, et sellesse sõtta tõmmati lõpuks suur osa Euroopast.
18. septembril seisab ees sündmus, mis samuti ühel või teisel viisil mõjutab kogu Euroopat: šotlased asuvad hääletama iseseisvuse üle. Kuidas hääletus läheb, seda näeme septembris, taustteadmiste avardamiseks saab aga Horisondist lugeda, kes on šotlased ja mis on Šotimaa ning mida võiks iseseisvumine neile kaasa tuua. Et praegu veel on tegemist riigita rahvaga, kirjutab neist riigita rahvaste eestkõneleja Andrus Mölder.
Üldiselt arvatakse, et stress ründab pigem pimedal sügisel kui päikeselisel suvel. Teaduse tippkeskuses ENVIRON uuritaksegi akadeemik Ülo Niinemetsa juhatusel stressi, aga mitte inimeste, vaid taimede ja suisa ökosüsteemide oma.
Põhimõtteline on küsimus Suurest Paugust, universumi tekkest ja gravitatsioonilainetest. Tiit Sepp selgitab, kuidas lõunanaba lähedale üles pandud teleskoop on leidnud nõela heinakuhjast – lootustandvaid signaale meie suure elukeskkonna, universumi algusaegadest.
Kuidas saada millestki, mida sa näed, aga käega katsuda ei saa, siiski midagi käegakatsutavat? Andi Hektori toetusel arutleme, kuidas valguskiirgusest mateeriat saada. Vahendid selleks on hoopis keerulisemad kui kilplastel, kes üritasid oma akendeta majja kotiga valgust viia.
Mitmekülgseid inimesi enamasti hinnatakse ja nende seltskonda otsitakse. Horisont on intervjueerinud Aare Baumerit, üht energia avastuskeskuse juhtfiguuri, kes on jõudnud tegeleda väga mitme valdkonnaga ja teab, et eri valdkondi ühendades võib luua uut kvaliteeti. Kas või näiteks teadusteatri!
Ühele küsimusele vastab Tallinna reaalkooli poiss Jürgen Rooste, kes kutsumuselt on küll luuletaja, aga kellega võib vabalt rääkida teoreetilisest füüsikast ja kosmoloogiast. Looming on looming nii teadlase kui ka luuletaja jaoks.
Teaduskirjanik Tiit Kändler kirjutab koolist, kust legendaarne Einstein oma haridust tõendavad paberid sai. Peale selle on uues ajakirjanumbris kirjutisi ja pilte ERM-i kogusse jõudnud Mart Laari ordenitest, Vasalemma marmorist, tänavusest füüsika- ja bioloogiaolümpiaadist, raamatuülevaateid ja rohkelt traditsioonilist nuputamist.
Horisont
LOODUSAJAKIRJA SÕNUMEID
Näitus „Eesti Loodus 80”
on endiselt väljas Tartus EMÜ Baeri majas (Veski 4).
Läinud esmaspäeval kutsus huvilisi näitusele Eesti looduskaitse seltsi Tartu osakond. Kõnelesid peatoimetaja Toomas Kukk ja kauaaegne teenekas toimetaja Ann Marvet, kes oli üle nelja aastakümne Eesti Looduse botaanika- ja looduskaitsetoimetaja.
Nüüdseks on Eesti Loodus juba veidi vanem: esimene number ilmus veebruaris 1933, esimene peatoimetaja oli hilisem akadeemik Karl Orviku. Ajakirja väljaandmine katkes 1940. ja jätkus 1958. aastal, peatoimetaja oli akadeemik Erast Parmasto. Enne sõda oli Eesti Loodusel kuus peatoimetajat ja sõja järel tänini samuti kuus.
Kaja Lotman (foto: Toomas Kukk)
Kukus räägib Kaja Lotman
Iganeljapäevases Kuku raadio saates „Loodusajakiri” (http://podcast.kuku.ee/saated/loodusajakiri/) tuleb juttu Matsalu rahvuspargist, mille 10. sünnipäeva tähistab ajakirja Eesti Loodus suvenumbris mitu artiklit.
Sõna saab aastaid Matsalu-maadel elanud keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja Kaja Lotman. Läinud neljapäeval pajatas Lotman, miks muudeti 1957. aastal asutatud Matsalu looduskaitseala 2004. aastal rahvuspargiks ja kuidas jõuti selgusele, et parim viis sealsete maastike alalhoiuks lindudele ja inimestele on lihaveise- ja lambakasvatus; selle nädala saate teemad on Matsalu inimesed, tubli Metsküla kool ning edenev loodusturism nii rahvuspargis kui ka mujal Eestis. Saated on teinud Toomas Jüriado.
Foto „Kohtumine” tõi mullu Priit Pendile eriauhinna elurikkuse kategoorias ja keskkonnaministeeriumi auhinna
Aeg mõelda fotovõistlusele
Meenutame, et jälle on tulekul ajakirja Eesti Loodus traditsiooniline loodusfotovõistlus. Pilte saab üles laadima hakata küll alles septembris, aga küllap on aeg looduses fotoaparaadiga ringi liikudes pidada silmas oma võimalikku osalust. Vt lähemalt www.eestiloodus.ee.
EESTI SÕNUMEID
Eesti olümpiaadivõistkond: (vasakult): Joonas Kalda, Oliver Nisumaa, Taavet Kalda, Kristjan Kongas ja Rasmus Kisel (foto: erakogu)
Rahvusvaheline füüsikaolümpiaad oli Eesti noortele medaliterohke
13.–21. juulil peeti Kasahstani pealinnas Astanas rahvusvaheline füüsikaolümpiaad, kus oli osavõtjaid 87 riigist. Kõik Eestit esindanud viis noort said oma füüsikateadmiste eest tunnustuse.
Parimana pälvis Rasmus Kisel Gustav Adolfi gümnaasiumist hõbemedali. Pronksmedalid said kaela Tallinna reaalkooli õpilased Kristjan Kongas ja Joonas Kalda ning Gustav Adolfi gümnaasiumi õpilane Taavet Kalda. Aukirjaga tunnustati Tallinna reaalkooli õpilast Oliver Nisumaad. „Selliste tulemustega oleme Euroopa riikide arvestuses esirinnas, kuna üldpingerea eesotsas domineerivad peamiselt Aasia riigid,” rõõmustas noorte tulemuste üle mentor, Marseille’ ülikooli doktorant Mihkel Kree.
Kümne tunni jooksul tuli õpilastel lahendada nii teooria- kui ka eksperimentaalülesandeid. „Teooriaülesanded osutusid tavapärasest keerukamaks, kuid tegeleda tuli huvitavate teemadega,” sõnas Kree, tuues näiteks, et uurida tuli nii seebimulli võnkumisi kui ka vedeliku ja auru omavahelist tasakaalu, mille alla käib näiteks hommikuse udu tekkimine; uuriti ka elektrivoolu gaasis, nagu see toimub näiteks sädemes või välgus. Eksperimentaalvoorus uuriti valguse polarisatsiooni abil kaksikmurdumist, mis tuleb nähtavaks näiteks pinge all olevates plastmaterjalides.
Enne olümpiaadi korraldati õpilastele mahukas treeninguprogramm: eksperimente õpiti nädala jagu Soomes ja paaril päeval ka Eestis Eero Uustalu käe all. Teooria kohta peeti koos soomlastega Eestis põhjalik treeninglaager Jaan Kalda ja Ants Remmi juhendusel. Juhendajatena saatsid õpilasi olümpiaadil Marseille’ ülikooli doktorant Mihkel Kree ja Cambridge’i ülikooli magistrant Stanislav Zavjalov.
Tartu ülikool
Tähtsat rolli loodushariduses mängivad RMK looduskeskused. Fotol on Oandu looduskeskus Lahemaal
Keskkonnaharidus saab 1,8 miljonit eurot
Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus kinnitas keskkonnahariduse tegevuskava, mille järgi panustatakse tänavu 1,8 miljonit eurot õpetajate ja keskkonnahariduse spetsialistide koolitusse, luuakse uusi näitlikke õppevahendeid keskkonnahariduskeskustele ning põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele.
Minister kiidab ja tänab Eesti õpetajaid, kes on suutnud oma innukuse ja motiveeritusega ka õpilastes suurt loodushuvi tekitada. „Õpetajatel on omakorda vaja kvaliteetseid ja põnevaid õppevahendeid, mis ka kõige suuremaid rüblikuid köita suudaks,” lisab Pentus-Rosimannus.
Põhiosa keskkonnahariduse tegevuskava eelarvest läheb koolituse tarbeks. Tartu ülikoolis saab täienduskoolitust kokku 140 alushariduse pedagoogi ja 60 õpetajakoolituse õppejõudu. Tallinna ülikoolis koolitatakse 275 õpetajat ning 150 mitteformaalse keskkonnahariduse spetsialisti. Valmivad elektroonilised kogumikud, mis sisaldavad koolitustel läbitud teemade teoreetilisi käsitlusi, metoodikajuhendeid, õppetegevuste kirjeldusi ning parimaid näiteid iseseisvate tööde kohta koos kommentaaridega.
Suur osa eelarvest kulub keskkonnahariduskeskuste tarbeks õppevahendite loomisele. Uuenduslikud õppevahendid valmivad 2015. aasta märtsiks. Õpitu kinnistamiseks valmib kooliõpilastele 50 videoklippi, mis ühendavad looduskaitse ja jätkusuutliku arengu teemad.
Sügisel peetakse piirkondlikud konverentsid, kus keskkonnahariduse edendajad ja õpetajad saavad uut teavet, vahetada teadmisi ning täiendada oma oskusi. Senised konverentsid on olnud väga menukad, neist on võtnud osa keskmiselt 700 inimest. Nagu varemgi, korraldatakse igas maakonnas keskkonnaharidusvõrgustiku infopäevi ja ümarlaudu. 85% keskkonnahariduse arendamise programmi rahastusest tuleb Euroopa sotsiaalfondist ja 15% panustab Eesti riik.
Keskkonnaministeerium
Rein Einasto 2011. aastal Teaduskabareel (foto: Martin Vällik / Wikimedia)
Looduskaitse selts valis kuus auliiget
Läinud nädalavahetusel Käsmus ja Viinistul peetud Eesti looduskaitse seltsi (ELKS) kokkutulekul valiti seltsile kuus uut auliiget. Need on paevana ja äsja oma 80 aasta juubelit tähistanud Rein Einasto, Tuhala looduskeskuse juhataja ja Nabala looduskaitseala loomise eestvõitleja Ants Talioja, Mõniste muuseumi juhataja ja kohalike dolokivikaevanduste plaanide vastase võitluse eestvedaja Hele Tulviste, Käsmu meremuuseumi juhataja Arne Vaik, kauaaegne Lahemaa rahvuspargi direktor ja seltsi Lahemaa osakonna asutaja Arne Kaasik ning seltsi Sillamäe osakonna esimees ja kohaliku looduskaitse eestvedaja Vladimir Mirotvortsev.
Kokkutulekul meenutati ka seltsi asutajaliiget luuletaja August Sanga, kelle sünnist täitus 100 aastat.
ELKS auliikmete nimetamine on kauaaegne traditsioon: esimesed nimetati 45 aastat tagasi. 1969. aastal said selle tiitli Friedebert Tuglas, Johannes Piiper, Aleksander Lint ja Harald Haberman. Läbi aegade on auliikme tiitli pälvinud ligi sada looduskaitsjat, teadlast ja kultuuriinimest.
ELKS on asutatud Jaan Eilarti eestvõttel 1966. aastal.
ELKS
Rexesti topsikoguja (foto: Rexest)
Festivalil kogutud topsid saavad lillekastidena uue elu
Tänavusel Viljandi pärimusmuusika festivalil ärgitati külastajaid kokku hoidma plasti. Selleks oli festivali alale paigutatud 15 topside kogumiseks sobivat, samuti plastist prügiraami. Ettevõttes Rexest Grupp valmib topsidest hooldusvaba materjal PlastRex. Sellest tehtud lillekastid kingitakse Viljandi linnale.
Ühe PlastRex lillekasti jaoks kulub umbes 25 kilo plasti. Üks plasttops kaalub 11 grammi, seega saab ühe lillekasti 2723 topsist. Rexesti turundusdirektori Egon Eiche sõnul sündis mõte koostöös festivali korraldajatega: „Meile pakuti välja, kas tahaksime sealt plasttopsid ära viia ja hiljem arenes see mõtteks panna välja päris oma prügikastid topside kogumiseks.”
Eiche selgitas, et nende ettevõte eesmärk on näidata, et sorteerides saab prügile anda uue väärtuse. Eesti plastjääde kahjuks põhiliselt põletatakse, Rexestis loodetakse, et aasta-aastalt saab suunata plastjäädet rohkem pikaajalisse taaskasutusse.
Ettevõtte seni mahukaim projekt on Kose-Aruvalla teelõigule rajatud kahekilomeetrine müratõkkesein. Eiche sõnul on selle seina ehitamiseks kulunud miljoneid pakendeid. Sein peab vastu vähemalt 50 aastat, pärast seda on võimalik see taas ümber töötada.
PlastRex sobib oma omadustelt ja kasutusalalt asendama puitu ja on sellest ilmastikukindluse ja töödeldavuse poolest paremgi. Plastjäätmetest toodetud materjalist on võimalik teha müratõkkeseinu, terrasse, lillekaste, kuure, kasvatuskaste, hobulatreid, aiamööblit jmt. PlastRex ei ima niiskust, sisaldab UV-kaitset, ei tekita pinde, ei mädane, ei hallita ega ole libe. Tootja annab sellele 26-aastase garantii. Materjali saab täielikult uuesti ümber töötada.
Eestis tekib aasta jooksul 50 000 tonni plastjäätmeid
Rexest Grupp / Uudistaja
Tartu ülikooli füüsikainstituut
TÜ teadlased panustavad maailma võimsaima materjaliteaduste keskuse ehitusse
Tartu ülikooli füüsikainstituudi teadlased jõudsid esimesena Eestist ametliku kokkuleppeni panustada ühe maailma võimsaima rajatava materjaliteaduste keskuse, Euroopa neutronkiirguse allika ehitusse. Teadlased hakkavad välja töötama seadet, mis võimaldab ülilühikeste optiliste impulsside abil ergastatud biomolekulide struktuuri mõõta eri ajahetkedel pärast ergastust.
TÜ füüsikainstituudi bioloogilise füüsika professori Jörg Pieperi juhitud töörühm ehitab oma mõõteseadme just Euroopa neutronkiirguse allika (ESS) tarbeks. „Peatselt ehitatava ESS-i seninägematult suur neutronite hulk ajaühikus võimaldab esmakordselt saada piisavalt kiiresti ja täpse pildi biomolekulide struktuuri muutumisest ajas,” rääkis Tartu ülikooli füüsikainstituudi tööstussuhete ekspert Ott Rebane.
Rebane ütles, et TÜ teadlaste loodavas mõõteseadmes toimub esmalt optiline ergastamine ning seejärel neutronitega mõõtmine (ingl pump-probe experiment), mis võimaldab mõõteseadmega uurida biomolekulide funktsionaalsete olekute dünaamikat. Rebane toob neutrontehnoloogia eelisena välja näiteks võimaluse mõõta eriti hästi just vesiniku ja teiste kergemate aatomite asukohti ergastusjärgsetel hetkedel.
Sama lepingu põhiosa saavad kasutada ka teised TÜ teadusrühmad, kel on plaanis koostöö ESS-ga. Elektrokeemia teadur Heisi Kurig arendab oma töörühmaga keemiainstituudis seadmeid, mis võimaldaksid määrata poorsete materjalide struktuuri, vedelike ja gaaside füüsikalist ja keemilist adsorptsiooni ja selle dünaamikat eri materjalides, luua vajalikke katsekeskkondi ning analüüsida protsesse vahetult in situ tingimustes neutronhajumismeetoditega.
Kolmandat, samuti keemiainstituudi töörühma juhib akadeemik Enn Lust, kes kuulub ka ESS-i teaduskomitee liikmete hulka. Töörühmaga osaletakse ESS-i teaduslinnaku planeerimises ning instrumentide ja katserakkude disainimises. Nende tööde siht on arendada välja uued energeetikamaterjalid, biokeemilised patareid ja biokütuseelemendid.
„Euroopa neutronkiirguse allikas” on üks suuremaid käimasolevaid teadusinfrastruktuuri objekte, mille ehitamist alustatakse ametlikult 2014. aasta septembris Rootsis Lundis. Üks projekti seitsmeteistkümnest partnerriigist on Eesti: 2014. aasta aprilli otsusega on lubatud panustada 0,25% projekti maksumusest.
Tartu ülikool
Kiviõli õlitehas
Uued õlitehased hoogustavad keemiatööstuse kasvu
Keemiatööstuses suurenes möödunud aastal tootmismaht ligi kümnendiku võrra, kiireim kasv oli taas õlitööstusel.
Müüki mõjutas peamiselt eksport ja selle kasvu taga oli põlevkiviõli müük: kogused suurenesid kahe kolmandiku võrra. Rahaliselt tähendas see ligi poole suuremat eksporditulu kui 2012. aastal. Ekspordi sihtriikidest suurenes tugevasti Belgia osatähtsus.
Hõivatute arv suurenes keemiatööstuse kõigis allharudes kuni paar protsenti. Õlitööstus hoidis lisandväärtuselt hõivatu kohta töötleva tööstuse harude seas oma esikohta.
Investeeringud keemiatööstusse kahanesid 2013. aastal esialgsetel andmetel poole peale, eeskätt õlitööstuse arvel. Kuigi mahud vähenesid, on viimased kolm aastat olnud õlitööstuse jaoks aktiivse laienemise periood ning see on toonud kaasa varasemast märksa suuremad investeeringud.
Täpsemalt saab keemiatööstuse 2013. aasta ülevaatega tutvuda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kodulehe vahendusel: https://www.mkm.ee/et/analuusid-ja-uuringud#majsektoryle.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium
Kaader hiljuti valminud jäälinnufilmist (allikas: www.eoy.ee)
Jälle on valminud aasta linnu animafilm
Aasta linnu kodulehel www.eoy.ee/jaalind saab vaadata Eesti ornitoloogiaühingu (EOÜ) tellimusel ja KIK-i toetusel valminud lõbusat joonisfilmi „Jäälind”. See on juba kolmas Eesti kunstniku ja animaatori Chintis Lundgreni aasta linnu joonisfilm.
Film pajatab ühe noore jäälinnu seiklustest ja raskustest iseseisva elu alustamisel. Kuigi tegemist on kunstniku humoorika tõlgendusega, annab film siiski vihjeid jäälinnu elu tähtsamate ja huvitavamate seikade kohta. Filmi muusika on loonud Henrik Malmgren, filmi on aidanud toimetada Horvaatia kunstnik Draško Ivezić. Filmi saab vaadata ka Youtube’is, Vimeos ja Facebookis.
EOÜ/Uudistaja
Vastne veisemark jätab veidi joonelise mulje, kuna on trükitud eritüüpi materjalile (allikas: Eesti Post)
Eesti maatõugu veis on trükitud postmargile
19. juulil andis Eesti Post välja margi „100 aastat eesti maatõugu veiste tõuraamatut”. Uue postimaksevahendi ja selle juurde kuuluva esimese päeva ümbriku on kujundanud Triin Heimann. Üheeurost marki on trükitud 85 000 eksemplari.
Üle saja aasta tagasi said eesti maatõu kasvatajad aru, et häid toodangutulemusi saadakse maatõu lehmadelt ainult sel juhul, kui on võimalik teha valikuid loomade hulgas. Selleks oli vaja hakata kirja panema veiste põlvnemisandmeid, välimikku ja toodanguandmeid. Seepärast asutatigi 1914. aastal tõuraamat.
Esimesed loomad võeti tõuraamatusse Tartu Eesti põllumeeste seltsi Vahi talu karjast 21. augustil 1914. Tõuraamatusse võtmise tingimused on eri aegadel olnud erisugused. Algusaastatel oli põhieesmärk leida tõutüübile sobivad veised ja teha kindlaks nende põlvnemine. Alates Eesti maakarja kasvatajate seltsi loomisest 1920 oli aretussihiks saada maakarjast ühevärviline valkjaspunane ja nudipealine tõug, väikese kuni keskmise raskusega, tugeva kehaehituse ja pika kasutuseaga, vastupidav, suure ja rasvarikka toodangu ning hea tasuvusega piimakari.
Praegusajal tähendab tõuraamat kontrollitud põlvnemisega maakarja veiste kogumit. Tõuraamatusse kantakse kõik sobiliku põlvnemisega maakarja lehmad ja lehmikud. Pullidele on rangemad nõuded, pulli ennast ja tema ema uuritakse geneetiliselt, hinnatakse, mõõdetakse ja fotografeeritakse ning pulli ema kohta kehtivad nii välimiku- kui ka toodangunõuded. Alates 1985. aastast on maatõugu veiste tõuraamatu andmed ka elektroonilises andmebaasis jõudluskontrolli keskuses. 1914–2010 on tõuraamatusse võetud 10 039 maatõugu lehma ja lehmikut ning 1769 pulli, kokku 11 808 maatõugu veist.
Eesti Post / Uudistaja
Signe Stokas Raasikult saatis meile uhke seenepildi. Tema tagaaias mõne päevaga purakaks kosunud hiidmunale on mõõduks kõrvale pandud jalgpall.
TASUB OSALEDA
Darwini „Inimese põlvnemise” esmatrükk (allikas: Wikimedia)
Anna hoogu Darwini-raamatule
Läinud nädalal saatis looduseuurijate seltsi president Oive Tinn mitmesse postiloendisse järgmise kirja:
Käesolevaga on Darwini lehekülg Hooandjas
http://www.hooandja.ee/projekt/c-darwin-inimese-polvnemine#tab-3-tab> toetuste kogumiseks avatud, aega on meile antud 8. septembrini. Palve kõigile jagada seda infot listides ja Facebookis, sõprade ja vaenlaste seas, maa all ja maa peal…
Selle raamatu lugu lühidalt kõlab järgmiselt:
143 aastat tagasi kirjutas „üks suure habemega mees” meretaguses kuningriigis paksu raamatu. Poole sajandi eest pani üks kangekaelne mees selle külmal maal eesti keelde ümber. Tunamullu andsid kolm innukat inimest lubaduse koltunud lehtede virn korralikuks käsikirjaks muuta. Veel mitu tublit inimest lihvisid sellest välja viimased konarused, joonistasid kauni kaanepildi ning nüüd on „Inimese põlvnemise” lugu valmis eesti keeles ilmuma.
Eespool toodud aadressilt saab Darwini raamatu „Inimese põlvnemine” ja selle eestinduse kohta lähemalt lugeda.
Vikipeedia kultuurimälestiste fotovõistluse Eesti vooru mullune võidutöö: Janno Loide „Vara Brigitta kirik”
Vikipeedias tuleb taas kultuurimälestiste fotode võistlus
Sel sügisel saab Eestis neljandat korda osaleda maailma suurimal fotovõistlusel „Wiki Loves Monuments” ehk „Kultuurimälestised Vikipeediasse”, mis algab 1. septembril ja lõpeb 30. septembril. Varasematel aastatel on võistluste käigus Eestist kogunenud üle 7200 foto.
Osaleda võivad kõik, kes on nõus oma pildid avaldama vabakasutuslitsentsi all Wikimedia andmebaasis Wikimedia Commons. Osaluseks tuleb pildistada kultuurimälestiste riiklikku registrisse kantud mälestisi ja laadida oma pildid üles septembrikuu jooksul. Ka suvel mööda Eestimaad reisides tehtud pildid võivad olla igati sobivad. Fotode arv autori kohta ei ole piiratud. Fotosid hindab žürii ning parimad pälvivad auhinnad, kümme paremat tööd pääsevad edasi rahvusvahelisse vooru.
Juhised, kuidas mälestisi leida, ja võistluse reeglid leiab kodulehelt www.wikilovesmonuments.ee.
Veeohutusbuss (allikas: päästeamet)
Sel suvel liigub Eestimaal ringi veeohutusbuss „Kangelane”
Päästeameti ohutuspäevadel käib sel suvel selgitustööd tegemas veeohutuskampaania buss „Kangelane”. Videoseadmete ja päästevarustusega sisustatud bussis on Alansi vabatahtliku päästeseltsi liikmed, kes näitavad ja lasevad inimesel ise proovida veeohutuse ning elustamise võtteid.
Juulis käis „Kangelane” Helme ohutuspäeval ja Tallinna merepäevadel, ees on veel ohutuspäev Paides (23.08), Haapsalus (24.08) ja Kuressaares (06.09).
Mullune VVV fotovõistluse võidutöö, Peeter Looritsa „Kuldne hommik”
VVV ootab jälle fotomärkamisi
Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus (VVV SA) on kaheksandat korda välja kuulutanud loodusvõistluse „Märka mind”.
Võistluse siht on märgata ja jäädvustada looduses väiksemaid elus või eluta looduse elemente või midagi sellist, mida tavaliselt ei kohata, olgu need siis putukad, linnud, muud loomad, taimed, seened, marjad, lehed või midagi täiesti eriskummalist.
Võisteldakse kolmes vanuseklassis: kuni 11-aastased, 12–16-aastased ning 17-aastased ja vanemad. Fotod tuleb saata hiljemalt 1. oktoobriks. Peaauhind on 320 euro väärtuses, vanuseklasside võitjale 64 euro väärtuses. Eraldi auhinnad on Elva puhkepiirkonnas tehtud fotode ja talviste fotode eest. Töid hindavad loodusfotograafid Arne Ader ja Urmas Tartes.
Vt lähemalt www.vvvs.ee/?484.
Tallinna rahvusvahelisel lillefestivalil
on aiad tublisti arenenud. Kaks eelmisel teisipäeval pildistatud näidet: aed nr 6, Natalia ja Marina Ludakova ning Anton ja Jegor Mikini loodud „Võluaed” ning …
… aed nr 28 Vladparal õppekeskuse „Aed koosolemiseks”. Ehkki aedu on tänavu paar tükki vähem kui tavaliselt, tasub võimaluse korral ikka Tornide väljaku pargist läbi kõndida. Omamoodi väärtus on aed nr 25: lillefestivalide senine ajalugu sõnas ja pildis. Festivali pidulik lõpetamine on 29. augustil.
MAAILMAST
Gnuud ületavad tuhandete kaupa Serengeti teid. Norralane Eivin Røskaft on kinnitanud, et kavandatud ja nüüd keelatud põhjatee nende asurkonda ei ohustaks (foto: Eivin Røskaft)
Ringkonnakohus peatas Serengetis tee-ehituse
Mustkattega tee ehituse üle Põhja-Tansaanias Serengeti rahvuspargis Loliondost Mugumusse on vaieldud aastaid. Nüüd otsustas Ida-Aafrika kohus tee-ehitust mitte lubada, kuna sellel oleksid suured ökoloogilised tagajärjed.
Kohus leidis ühtlasi, et rajada teed läbi UNESCO maailmapärandisse kuuluva paiga oleks vastuolus nii kohalike seaduste ka rahvusvaheliste lepingutega. Maailmapärandi komitee on ka varem hoiatanud, et tee põhjustaks erakordse väärtusega paigale pöördumatuid muutusi.
Kohtuasja algatas loomakaitse Aafrika koostöövõrgustik ANAW juba 2010. aastal. Paljud maailma looduskaitsetegelased on jõudnud kohtuotsust kiita ja meenutanud, et varem on Tansaania valitsusele soovitatud teisi teevariante.
Teeprojektist on varem kirjutanud ka Uudistaja. Üle aasta tagasi (www.loodusajakiri.ee/uudistaja-29-05-2013/) esitasime aastaid Tansaanias töötanud Norra tehnoloogiaülikooli bioloogi Eivin Røskafti arvamuse, kes erinevalt 2010. aasta septembris ajakirjas Nature avaldatud 27 teadlase kirglikust vastulausest oli leidnud, et nn põhjatee teeks Serengetile pigem head. Nature artikli autorid olid nimelt kinnitanud, et kavandatav tee põhjustaks suurima maakeral säilinud rändesüsteemi kollapsi.
BirdLife/Uudistaja
Foto: Nicolas Morison / INRA
Teadlased ruttavad mesilastele appi
Võrgupaigast https://inra-dam-front-resources-cdn.brainsonic.com/ressources/afile/259811-53837-resource-dossier-abeille-en-anglais.html saab lugeda Prantsuse riikliku põllumajandusuuringute instituudi INRA teadlaste ülevaadet, mida ette võtta raskesse olukorda sattunud mesilasasurkondade päästmiseks.
Saatesõnas meenutatakse mesilaste tähtsust. 35% sellest, mida me sööme, sõltub nende tublide tolmeldajate usinusest. 84% kultuurtaimedest ja üle 80% looduslikest liikidest vajavad mesilasi, et vahetada õietolmu ja paljuneda. Paraku ohustab töökaid putukaid hulk tegureid: pestitsiidid, patogeenid, invasiivsed röövliigid. Kindlasti tuleb nimekirja lisada intensiivne põllumajandus, mis muudab maastikke ja võtab mesilastelt ära kättesaadavad ja liigirohked toitemaad. Hirmutavalt suur on mesilaste talvine suremus: Prantsusmaal 20–30%, Belgias ja Rootsis lausa 40%. Olukord on sundinud mõnegi mesiniku poksikeeles öeldes rätiku ringi viskama. Samas on põllupidamises tolmeldajatest suur puudus: hinnanguliselt vajaksid Euroopa põllumaad juurde 13,4 miljonit mesilasperet.
Seepärast pole vaja pikemalt selgitada, miks on mesilaste allakäiku põhjusi selgitavad teadusuuringud väga olulised. Hädasti on vaja uurida keskkonnamõjurite, haiguste ja teiste ohutegurite koosmõju. Üks esimesi edusamme sel teel on üleeuroopaline neonikotinoidide kasutuskeeld kahjuritõrjes.
INRA/AlphaGalileo/Uudistaja
Eesti lapsi see uuring kahjuks ei hõlmanud. Köögiviljalett Tartu turul
Lapsed söövad liiga vähe puu- ja juurvilju
Esimese osana EL rahastatud erialadevahelisest uuringust ProGreens on Rootsi Örebro ülikooli ja Karolinska instituudi teadlased teinud ülevaate, kui palju söövad üheksa Euroopa riigi (Bulgaaria, Holland, Island, Kreeka, Norra, Portugal, Rootsi, Saksamaa, Sloveenia ja Soome) lapsed puu- ja juurvilju.
Maailma terviseorganisatsiooni WHO soovituste järgi peaks päevas sööma vähemalt 400 grammi puu- ja juurvilju. See aitaks vältida südame- ja veresoonkonnahaigusi, diabeeti ja koguni mõningaid pahaloomuliste kasvajate vorme. Uurimisrühm, mille eesotsas on Örebro ülikooli toiduteaduste professor Agneta Yngve ja Karolinska instituudi toitlusteadlane Christel Lynch, sai teada, et puuviljad on alla poolte laste igapäevases menüüs. Juurviljadega on olukord natuke parem: neid sööb iga päev 55% lapsi.
Keskmiselt söövad eri maade õpilased päevas 220–345 grammi aed- ja puuvilju. Edetabeli tipus on Norra ja Bulgaaria vastavalt 345 ja 320 grammi, lõpus aga Soome ainult 220 grammiga. Rootsi on oma 291 grammiga tabeli keskel, aga seal süüakse kõige rohkem juurvilju: 141 grammi päevas; küllap esmajoones tänu koolilõuna heale salativalikule. Paraku jääb seegi suuresti alla WHO soovitusele, 200 grammile.
Nii Rootsile kui ka teistele uuritud riikidele on iseloomulik, et puuvilju söövad lapsed rohkem kui aedvilja. Küllap on puuvilju lihtsam kätte saada ja küllap maitsevad nad lastele paremini. Kõige rohkem söövad puuvilja Norra lapsed, neile järgnevad noored bulgaarlased ja kreeklased. Uuringust selgus ühtlasi, et tüdrukud söövad aed- ja puuvilju rohkem kui poisid.
Projekti järgmise teona koostavad teadlased koos Rootsi supermarketite ketiga Ica õpilastele teabematerjale puu- ja juurviljade kasulikkuse kohta. Muidugi järgneb teavituskampaaniale uus uuring: kas sellest on olnud ka kasu.
AlphaGalileo/Uudistaja
LÜHIKOMMENTAAR
Beuvron-en-Auge’i külal on kolm lillemärki; peale selle on ta valitud üheks Prantsusmaa kauneimaks külaks
Lilleline Prantsusmaa
Äsjase Prantsusmaa-reisi aegu juhtisid giidid meie tähelepanu linnade ja külade piirile paigutatud nn lillemärkidele: üks kuni neli lillekest annavad hinnangu selle asula haljastusele.
Kodus aitas guugeldus selgusele jõuda, et mõtte algataja oli 1959. aastal toonane töö-, transpordi- ja turismiminister Robert Buron. Alsace’i külade kaunidusest lummatud, andis ta riigi turismiameti juhtidele ülesande asutada institutsioon, mis innustaks prantslasi oma linnu, külasid, maju ja majapidamisi lilledega ehtima. Läks veel tosin aastat, kuni loodigi üleriigiline komitee nimega Comité National pour le Fleurissement de la France.
Organisatsioon on aja jooksul korduvalt teisenenud, aga tundub, et võistlus lillepunktide eest (Villes et Villages Fleuris) on paljude prantslaste südameasi ja seda võetakse väga tõsiselt. Välja on töötatud põhjalik reeglistik, mida ja kuidas hinnatakse. Üks kuni kolm lille saab asulale anda piirkondlik hindamiskomisjon, neljanda aga üleriigiline žürii, kes annab üksiti välja peaauhindu. Praegu võib mitu tuhat linna ja küla uhkustada lillemärkidega ning üle kahesaja on pälvinud neli lillekest.
Tulemus on nii kena näha, et tahes-tahtmata tuleb pähe mõte, et ehk tasuks prantslastest eeskuju võtta.
Toomas Jüriado
JUULI TÜ BOTAANIKAAIAS
Hiigel-ogaputk
Ühe elutee lõpp
Värvikirevust: astilbed, …
… ravimtaimepeenar, …
… liiliad
Loodusajakirjade väljaandmist toetab:
Toimetanud ja pildistanud Toomas Jüriado
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil toomas1307@hot.ee
Uudiskirja arhiiv https://www.loodusajakiri.ee/valjaanded/uudistaja/