UUDISTAJA
12. märts 2014
LOODUSAJAKIRI SOOVITAB
Eesti Looduse märtsinumber: täi ja lutika vennaskond
Põhiartiklis jätkab Mati Martin vaegmoondega paljunevate, peamiselt imevate putukate tutvustamist. Seekordse rohkete piltidega illustreeritud artikli kaudu saavad tuttavaks lutikad, lehe- ja kõdutäid ning ka inimesega ammustest aegadest koos elanud pea- ja kubemetäi. Sellesse putukarühma kuuluvad ka vähem tuntud väivilised ja karislased.
Andri Baburin arutleb põhjuste üle, miks pole siiani kindlaks tehtud Neeva, Saule ega Jäälahingu toimumise paika, Palestiinast otsitakse tulutult piiblipatriarhide jälgi ning mitut kadunud linna taga ajades on elu jätnud hulk seiklejaid. Küll arvatakse, et maastik on muutunud, või on kroonikat valesti tõlgendatud, kuid ebakõlade kohta võib olla ka lihtsam seletus. Sellisel kujul, nagu kroonik on väitnud, ei olegi sündmust võib-olla toimunud. Põhjuseks mitte kirjutaja üleannetus, vaid praegusajast hoopis erinev maailma nägemise viis.
Jätkame loodava Nabala kaitseala ja piirkonna loodusväärtuste kirjeldamist; Soome lahe aasta puhul ülistame taas pankranniku ilu. Tõnu Ploompuu jagab teadmist klorofüllita võtmeheinast, mis peaks olema esmakordne vaid seente abil toituva sõnajalgtaime leid maailmas. Intervjuu teaduspreemia vastse laureaadi Leho Tedersooga annab ülevaate mükoriisauurijate edusammudest.
Pikemas artiklis kirjeldab Jüri Kamenik halot – atmosfäärinähtust, mille tekkeks on vaja valguse peegeldumist või murdumist jääkristallides. Tiigrite kaitsest Indias annab ülevaate Liina Gross. Taimeteaduse ajaloo ja ka nüüdisaja jaoks olulist Bunge eksikaatkogu tutvustavad Aino Kalda ja Kaili Orav. Ei puudu ka tavapärased rubriigid: „Poster”, „EL küsib” jt.
Eesti Loodus
Eesti kojaga maismaatigude määraja
Esimene eestikeelne maismaatigude määraja sisaldab 71 seni Eestis leitud kojaga maismaateo kirjeldusi. Liikide kohta on esitatud olulised määramistunnused ja elupaigaeelistused. Määramist hõlbustavad teokodade fotod. Algajale on suureks abiks määramistabelid, mis võimaldavad teokoja järgi üsna lihtsalt kindlaks teha vähemalt perekonna.
Kodade ehitust aitavad mõista selgitused ja skeemid. Teoses on esitatud maismaatigude ajakohastatud klassifikatsioon ning paljud teod on saanud uue eestikeelse liiginimetuse. Eesti maismaatigude süstemaatiline nimestik hõlmab nii kojaga kui ka kojata liike. Määraja on koostanud Eesti malakoloogia ühingu liikmed Piret Kiristaja, Annelie Ehlvest ja Liina Remm.
Eesti kojaga maismaatigude määraja saavad Eesti Looduse tellijad koos märtsinumbriga tasuta, teised saavad seda osta Tallinna ja Tartu toimetusest ning Apollo ja Rahva Raamatu poodidest. Tigude määraja on saadaval alates järgmisest nädalast.
Loodusajakiri
LOODUSAJAKIRJA UUDISED
Mati Martin (foto: Toomas Kukk)
Mati Martin räägib Kukus putukatest
Ajakiri Eesti Loodus valis Tartu ülikooli zooloogi Mati Martini oma mulluseks aasta autoriks: mitte ainult Martini rohkete ja sisukate kaastööde tõttu, vaid ka seepärast, et ta on ikka valmis toimetusele nõu andma ning vastama lugejate küsimustele, mis puudutavad putukaid või muid selgrootuid.
Tänavugi jätkub Eesti Looduse veergudel Mati Martini artiklisari „Kuidas putukat ära tunda”, peatselt ilmuvas märtsinumbris lausa kaaneartikli staatuses.
Putukatest räägib Martin ka kahes järgmises Kuku raadio saates „Loodusajakiri”. Sel neljapäeval, 13. märtsil tuleb juttu sellest, kuidas putukate maailmas orienteeruma õppida, samuti pajatab entomoloog veebruaris ilmunud artikli tegelastest ritsikatest ja tirtsudest. Järgmisel nädalal, 20. märtsi saates, on aga kõne all inimese jaoks üsna tülikad tegelased – täid ja lutikad – ning nende sugulased.
Intervjuud on teinud Toomas Jüriado.
EESTI SÕNUMEID
Viigerhüljes (foto: Lee Cooper / Wikimedia)
Kihnu viigerhülged saavad parema kaitse
Valitsus kiitis 27. veebruaril heaks nelja kaitseala kaitse-eeskirjad, muu hulgas Kihnu laidude looduskaitseala kohta, kus peale lindude elutsevad 2014. aasta loomad viigerhülged.
Kihnu laiud ja seda ümbritsev mereala on seni olnud kogu ulatuses kaitse all Sangelaidude kaitsealana, viigerhülge Sangelaiu püsielupaigana ning Pärnu lahe hoiualana. Nüüd liidetakse need alad kokku üheks looduskaitsealaks. Kaitseala pindala on 4178 hektarit, millest 4164 hektarit on mereala.
Kihnu laiud ja mereala on eri linnuliikide jaoks oluline toitumis-, puhke- ja pesitsusala ning rändavate lindude peatumispaik. Alal asuvad ka viigerhülge elu-, sigimis- ja puhkepaigad.
Veel said kaitse-eeskirja Viljandi maakonnas Tarvastu ja Karksi vallas asuv Muti maastikukaitseala, 849 hektari võrra suurendatud Ohepalu looduskaitseala Harjumaal ning Pärnu maakonna Sorgu saar ja seda ümbritsev mereala.
Mullu märtsis võeti vastu uus looduskaitseseadus, mille järgi on kaitsealade loomine senisest avatum ja põhjendatum. 2013. aastal uuendati 16 kaitseala reegleid ning mitme kaitseala puhul on see plaanis ka tänavu.
Keskkonnaministeerium
Telemeetriakaelusega ilves on saanud jälle vabadusse (foto: Jaanus Remm)
Isasilves sai jälitusseadme
26. veebruaril teatasid Raido Kont ja Jaanus Remm, et päev varem püüti Järvamaal Imavere jahiseltsi hoitavalt maalt kinni isane ilves, kes oli heas seisundis ja kaalus 20,5 kg. Loomale pandi telemeetriakaelus ning vabastati ta elusa ja tervena oma looduslikku elupaika.
Jälgimisseade saadab mobiiltelefoni levi vahendusel muidu kättesaamatut teavet suurkiskja elu ja käitumise kohta. Täpsemalt kogutakse teavet looma kodupiirkonna, liikumise ja toitumise kohta. Selle põhjal on võimalik teaduslikult selgitada ilveste ja nende peamiste saakloomade metskitsede vahelisi suhteid, planeerida jahikorraldust ning muuta keskkonnakorraldus loodushoidlikumaks.
Püütud loom on teadlastele varasemast juba tuttav. Huviorbiidis oli ta kaks aastat tagasi, kui sattus püünisesse ligikaudu 20 km kaugusel Päinurme jahipiirkonnas. Siis kadus tehniliste viperuste tõttu side temaga kahe nädala pärast.
Eesti ilvesepopulatsioon on praegu madalseisus: loomade arvukuseks hinnatakse 400–500 isendit. Allakäigu põhjus on kolm-neli aastat tagasi olnud erakordselt lumerohked talved, mis halvendasid rängalt metskitsede liikumis- ja toitumistingimusi, ning metskitsede arvukus vähenes järsult. Kuna metskits on Eestis peamine ilvese toiduobjekt, siis kahanes mõni aeg hiljem tunduvalt ka ilveste sigivus ja arvukus. Nüüd on metskitsede arvukus mõõna järel ilmutanud esimesi suurenemise märke, kuid ilvese kui suurkiskja populatsiooni kosumine võib võtta rohkem aega. Ilveste arvukuse madalseisu tõttu piirati tänavu oluliselt ilveste küttimismahtu. Kogu Eesti peale soovitati küttida vaid kuni 20 ilvest, ent varem on lubatud küttida 90–100 isendit.
Ilveste telemeetriauuringutes teevad koostööd keskkonnaagentuur, Tartu ülikool, Imavere jahiselts ning loomade paiknemisega tegelev TÜ iduettevõte osaühing Rewild.
Uudistaja
Laitse pais Vasalemma jõel (foto: www.keskkonnainfo.ee)
Põhjalik uuring aitab parandada Eesti jõgede kalastiku seisundit
Keskkonnaagentuuris on valminud põhjalik Eesti vooluveekogude uuring, mille alusel saab edaspidi parandada jõgede kalastiku seisundit.
Tegu on seni suurima ja töömahukaima Eesti veekogusid puudutava uuringuprojektiga. Tööd algasid 2011. aasta alguses, projekti maksumuseks kujunes ligikaudu 1,7 miljonit eurot.
Suure töö tulemusena kaardistati põhjalikult ligikaudu tuhat Eesti vooluveekogudel asuvat paisu, hinnati nende tehnilist seisukorda ning mõju veekeskkonnale, sh veekogude kalastikule. Samuti selgitati välja keskkonnamõju leevendavad meetmed, näiteks vajadus parandada kalade rändetingimusi iga konkreetse paisu puhul.
Uuringu põhjal valminud alusmaterjalid on juba leidnud rakenduse. Näiteks rajatakse viiele looduskaitse mõttes olulise jõe paisule kalapääsud, mille projekteerimis- ja ehitustöid alustatakse sel aastal.
Projekt „Tõkestusrajatiste inventariseerimine vooluveekogude seisundi parandamiseks” sündis koostöös peatöövõtja, osaühinguga Eesti Veeprojekt, nõu ja jõuga aitas suuresti kaasa keskkonnaministeeriumi veeosakond.
Uuringu tulemused on esitatud keskkonnaagentuuri kodulehel www.keskkonnainfo.ee/main/index.php/et/meist/projektid/tokestusrajatiste-inventariseerimine-vooluveekogudel-kalade-raendetingimuste-parandamiseks.
Keskkonnaagentuur
Sillamäe soojuselektrijaam (foto: www.silpower.ee)
Sillamäe soojuselektrijaam seadistati esimene põlevkivikatel kasutama biokütust
Sillamäe soojuselektrijaamas on renoveeritud üks neljast põlevkivikatlast: see kasutab nüüd hakkpuitu, mis võimaldab ka tulevikus hoida soojahinda madalal. Investeeringu kogumaksumus on 4,2 miljonit eurot. Alustatud on teise põlevkivikatla ümberseadistamist.
Keevkihttehnoloogiale üle viidud katlal ehitati välja hakkpuidu ja turba vastuvõtu ja etteande seadmed ning katla automaatika juhtimissüsteemid. Katla võimsus on 26 megavatti.
Aktsiaseltsi Sillamäe SEJ nõukogu esimehe Tiit Vähi sõnul võimaldab üleminek rangemalt täita keskkonnanõudeid, kuid hoida ka soojuse hinda soodsal tasemel. „Hakkepuidule üleminek oli vajalik, ilma selleta Sillamäe soojuselektrijaam keskkonnanõuete pärast varsti enam ei oleks tegutsenud,” selgitas Vähi.
Katla ümberprojekteerimise tööd tegi Rantotek Oy Soomest.
Et põletada põlevkivi, peab elektrijaam ostma CO2 saastekvooti ja maksma suuri keskkonnatasusid, hakkpuidu jaoks seda tegema ei pea. Kuna elektrijaam on ka Sillamäe linna soojatootja, siis väljendub see soojusenergia odavamas hinnas. Sillamäel on soojusenergia hind käibemaksuta 50,50 eurot, mis on odavuselt Eestis viies-kuues. Keevkihttehnoloogiat rakendades põleb kütus paarsada kraadi madalamal temperatuuril kui tolmpõletuskateldes ning atmosfääri paiskub vähem SO2 ja NOx heitmeid; suuresti vähem on ka lendosakesi ehk tolmu. Kasutatakse kohalikku tooret: segametsa hakkpuit on Eesti päritolu, samuti saekaatri jäätmed. Elektrijaam hakib puitu ise, aga võtab vastu ka juba hakitud puitu.
Nelja katlaga Sillamäe soojuselektrijaama elektrivõimsus on 18 MW, soojusvõimsus aga 97 MW.
AS Sillamäe SEJ
TASUB OSALEDA
Huvipakkuvate liikide loendis on ka aasta liblikaks valitud päevapaabusilm (foto: Silja Kana)
Pühenda aasta looduse vaatlemisele
Praegusajal on moes loodust vaadelda ja pildistada: mullu laekus loodusvaatluste andmebaasi rekordarv vaatlusi. Eesti looduseuurijate selts (LUS) ja keskkonnaagentuur ergutavad huvilisi tänavugi loodust vaatlema, andes võimaluse kõigile: nii seenehuvilisele kui ka samblasõbrale, linnuvaatlejale ja imetajate jäljekütile jne.
Loodusvaatluste andmebaasi toimetajad ehk vaatluste kontrollijad on selleks aastaks välja valinud hulga liike, kelle levikuandmed vajavad täiendamist. Seega peaks igaüks leidma endale meelepärase. Kui neid looduses märkate, pange loodusvaatluste andmebaasi kirja liik, vaatluskoht, kuupäev, arvukus, lisage foto ja edastage andmed. Vaatlusi oodatakse ajavahemikul 20. märtsist 30. septembrini. Usinamad vaatluste esitajad saavad oktoobris auhindu, mille paneb välja keskkonnaministeerium. Täpsemat infot koos liikide nimekirjaga leiab loodusvaatluste andmebaasi kodulehelt http://loodusvaatlused.eelis.ee.
LUS/Keskkonnaagentuur/Loodusajakiri
Mullu sai Suure Hundi Silver Kommusaare foto „Siin on keegi veel”
Järgmise esmaspäevani on aega
saata fotosid Looduse Omnibussi, Eesti looduskaitse seltsi ja Eesti Energia ühiskorraldatud võistlusele „Looduse aasta foto 2014”.
Võistluse auhinnafond on kokku üle 10 000 euro, peaauhind on reis Mati Kaaluga Tansaaniasse. Hindamiskomisjoni juhib Rein Maran; auhindu, Tantsivaid Hunte, jagatakse 28. aprillil Estonia kontserdisaalis.
Allikas: www.elfond.ee
Tänavugi tuleb kampaania „Konnad teel(t)”
ELF koos partneritega korraldab juba kolmandat aastat aktsiooni „Konnad teel(t)”. Selleks otsitakse inimesed, kes soovivad sel kevadel konni üle tee aidata.
Vt lähemalt www.elfond.ee/et/konnadteel.
Vabatahtlikud konnatalgute korraldajad ja teised huvilised on oodatud neli tundi vältavale koolituspäevale, mis algab 15. märtsil kell 10 Tartu loodusmajas.
Mulluseks aasta keskkonnateoks tunnistati ornitoloogiaühingu talviste aialindude vaatlus. Minister Keit Pentus-Rosimannuselt käisid auhinda vastu võtmas EOÜ direktor Andres Kalamees ja vaatluse koordinaator Aarne Tuule (foto: keskkonnaministeerium)
Konkursi „Aasta keskkonnategu ja keskkonnasõbralik ettevõte 2013”
kandidaatide näitust saab kuu lõpuni vaadata Tallinnas Viru Keskuse kolmandal korrusel raamatupoe ees.
Foto: Rainar Kurbel
Orhideefotode näitus palmimajas
Kuni läinud pühapäevani oli nii Tallinna kui ka Tartu botaanikaaias igakevadine orhideenäitus, Tallinna botaanikaaia palmimajas on kuu lõpuni üleval Rainar Kurbeli ja Toomas Hirse orhideefotode näitus. 43 fotot on tehtud Kurbeli ja Hirse korduvatel Kreeka ja Türgi orhideematkadel. Just praegu, märtsis, ja ka aprillis on neis maades orhideeõite kõrghooaeg.
Keskkonnaametil on valminud veeteemaline õppemapp
Seda tutvustatakse infopäevadel 19. märtsil Tallinnas keskkonnaministeeriumi I korruse saalis (Narva mnt 7a) ja 20. märtsil keskkonnaameti Tartu kontoris (Aleksandri 14).
Õppemappi jagatakse tasuta üldhariduskoolidele ning keskkonnaameti koostööpartneritele. Mapp on PDF-vormingus kättesaadav ka keskkonnaameti kodulehel www.keskkonnaamet.ee/public/Veeteemaline_6pimapp_veebi.pdf.
Baeri maja
„Kala, kes kasutab redelit ja lifti”
on täna kell 17 Tartus Baeri majas (Veski 4) algava Eesti maaülikooli teadusõhtu teema. EMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudi veemajandusosakonna dotsent Toomas Tamm räägib kalapääsudest.
Lahemaa looduskeskuses
on homme, 13. märtsil kell 18 keskkonnaameti loodusõhtu, kus saab vaadata kultusrežissööri Ron Fricke viimaste aastate mõjusaimat dokumentaalfilmi „Samsara”. See on film inimesest ja teda ümbritsevast. Filmi juhatab sisse Artur Talvik.
Hellenurme vesiveski (foto: Ivar Leidus / Wikimedia)
Tartust Hellenurme vesiveskisse
viib Tartust laupäeval, 15. märtsil, keskkonnabuss. Middendorffide ehitatud 134-aastase vesiveski (www.veskimuuseum.ee) neljal korrusel saab näha, katsuda, tunda ja maitsta, mis valmib viljaterast ja mil moel. Tagasiteel on plaanis matk Viti järve matkarajal.
Väljasõit on kell 11 Vanemuise alumisest parklast, tagasi Tartusse jõuab buss hiljemalt kell 18. Osalejatele on ette nähtud soe lõunasöök; osalustasu on täiskasvanutele 6 eurot, koolilastele 3 eurot. Registreeruda palutakse telefonil 736 6120 või e-posti teel: info@teec.ee.
Jäälind, tänavuse aasta lind (foto: Vivian Ainsalu)
Ettevõtmisi aasta linnu huvilistele
Eesti ornitoloogiaühing (EOÜ) kuulutas välja suure jäälinnuteemalise joonistusvõistluse. Osa võivad võtta kõik huvilised, olenemata vanusest või oskustest. Parimaid töid ootavad auhinnad. Kui võistlus on lõppenud, korraldatakse parimatest töödest rändnäitus, mida võib alates juunikuust näha Eesti eri paikades. Joonistused tuleb saata või tuua hiljemalt 1. maiks EOÜ-sse aadressil Veski 4, 51005 Tartu. Võistluse reeglid leiad aasta linnu kodulehelt. Lisateave: Elo Hermann, elomann@yahoo.com, tel 5650 2137.
Homme, 13. märtsil toimub Tallinnas Eesti loodusmuuseumis (Lai 29a) loodusõhtu, kus jäälinnust räägib loodusfotograaf Sven Začek. Loodusõhtul näeb pildiprogrammi jäälinnu tegemistest talvel ning suvel, samuti tuleb juttu tema bioloogilisest eripärast ja käitumisest. Sissepääs muuseumi piletiga.
Ajakirja KanuuKajak kevadnumbris kirjutab jäälinnust Soomaa matkakorraldaja, Eesti ökoturismi ühenduse juhatuse liige Aivar Ruukel, kes viitab jõerändurite võimalusele lüüa kaasa jäälinnu- ja teistegi lindude vaatlustel: „Kevadel veematkahooaja avanedes leiab EOÜ veebilehelt lisaks jäälinnuvaatlustele ka lingi kanuutamisel kohatud teiste jõelinnuliikide märkimiseks.”
Eesti põllumajandusmuuseum
Eesti põllumajandusmuuseumi joonistusvõistlus
õpilastele on teemal „Minu sõber hobu”. Töid oodatakse 25. maini; need tuleb saata või tuua põllumajandusmuuseumisse aadressil Pargi 4, 61714 Ülenurme, Tartumaa. Juurde tuleb kindlasti märkida nimi, kool ja klass ning kontaktandmed. Võistlus lõpetatakse ja tööde väljapanek avatakse 12. juunil muuseumi üritusel „Ülenurme mõisa- ja talupäev. Viss 2014”. Vt lähemalt www.epm.ee.
Fotonäiteid näituselt „Meie, mustlased”
Näitus „Meie, mustlased”
on märtsikuu lõpuni vaadata Tartus ERM postimuuseumis (Rüütli 15). Näituse fotod on teinud Annika Haas, tekstid kirjutanud Reena Purret.
Vt. www.erm.ee/et/kylasta/Postimuuseum/Naitused/397.
TÜ loodusmuuseumi kevadised looduspäevad koolivaheajal
on 17. ja 21. märtsil kell 12–15. 17. märtsil saab osaleda looduspäeval „Linnud ja putukad”, 21. märtsi üritusel „Kalad ja imetajad”. Mõlemal päeval saab vaadelda TÜ loodusmuuseumi elavnurga loomi (kilpkonnad, maod, ämblikud, tarakanid jt). Looduspäevad toimuvad TÜ loodusmuuseumi õppeklassis Tiigi 78–125. Juhendavad Külli Kalamees-Pani ja Aivo Tamm.
Eelregistreerimine aadressil loodusmuuseum@ut.ee või telefonil 737 6076 (administraator).
Eesti ornitoloogiaühingu üldkoosolek
peetakse 22. märtsil Tartus Dorpati konverentsikeskuses Petersoni ruumis (Turu 2, Tasku IV korrus). Hommikupoolsele koosolekule järgnevad kell 13 ettekanded. Riho Marja räägib põllulindude ja kimalaste seostest põllumajanduskeskkonna skeemidega Eestis; Raivo Mänd, Marko Mägi ja Elo Rasmann on oma ettekande pealkirjastanud „Kui abielumees muudab meelt: dünaamiline tööjaotus must-kärbsenäpi peres” ning Aivar Leito kõneleb teemal „Haha hädad Läänemerel – kas toksiline toit?”.
MAAILMAST
Saksa teadlased on jõudnud järeldusele, et harilik kukerpuu suudab ennast kirjutiiblase vastu kaitsta (foto: Steffen Hauser / botanikfoto / Alphagalileo)
Kukerpuu oskab teha elutähtsaid otsuseid
Helmholtzi keskkonnauuringute keskuse (UFZ) ja Göttingeni ülikooli teadlased on kinnitanud, et mõni taim on võimeline tegema keerulisi otsuseid. Järelduse aluseks on uurimus, millest selgus, et kahjurite rünnaku alla jäänud harilik kukerpuu (Berberis vulgaris) võib peatada seemne arengu, et takistada kirjutiiblase Rhagoletis meigenii levikut.
Teadusmeeste tähelepanu oli köitnud asjaolu, et kukerpuul, millele spetsialiseerunud kahjurina on see kirjutiiblane ammu tuntud, oli nende kärbeste asurkond hoopis väiksem kui kukerpuu Ameerikast sisse toodud sugulasliigil läiklehisel mahoonial (Mahonia aquifolium). Et asjas selgusele jõuda, koguti Saksamaa eri osadest paar tuhat kukerpuumarja, millel oli näha kirjutiiblase kahjustusi. Nimelt puurib Rhagoletis meigenii marja kesta sisse augu ja muneb sinna oma muna. Hariliku kukerpuu mari sisaldab enamasti kahte seemet, mille arengu suudab taim toiduvarude hoidmiseks peatada. Selgus, et sama võtet kasutab põõsas ka kahjurite vastu. Kui seemnes koorub kahjuri vastne, siis toitub ta edaspidi mõlemast seemnest. Ent kui põõsas peatab munaga seemne arengu, sureb ka tõuk selle sees ja marja teine seeme on päästetud.
Seemne kasvu ei peatatud siiski mitte igas kahjuri rünnatud marjas: see olenes ilmselgelt asjaolust, mitu seemet oli marjas. Kui seemneid oli kaks, siis kolmel juhul neljast oli kahjustatud seemne areng peatatud ja teine seeme nõnda päästetud. Seevastu ühe seemnega marjas oli see juhtunud vaid igal kahekümnendal juhul. Kui seemne kasv ka seal peatuks, oleks mari ju kindlasti kasutu; samas ei saa välistada võimalust, et kahjurivastne võib millegipärast surra. Niisiis võib tõesti teha üllatava järelduse, et kukerpuu suudab kaotusi ette näha ja selle põhjal otstarbekalt käituda. Kuidas põõsas kahjustuse ära tunneb ja mil moel ta teavet töötleb, pole selge. Igatahes pole juba paarsada aastat Euroopas levinud mahoonia suutnud sama mehhanismi omandada.
UFZ/AlphaGalileo
Seni avastatuist suurima viiruse Pithovirus sibericum värvitud ristlõige elektronmikroskoobis: see on 1,5 mikronit pikk ja 0,5 mikronit lai (foto: Julia Bartoli & Chantal Abergel.IGC, CNRS/AMU / AlphaGalileo
Tšukotkalt leiti 30 000 aastat vana hiigelviirus
Kirde-Siberist Tšuktši autonoomsest piirkonnast leiti igikeltsast inimestele ja loomadele ohutu hiigelviirus, mis on keltsas elusana säilinud üle 30 000 aasta. Avastajaiks olid Prantsusmaa genoomilabori CNRS/AMU teadlased koostöös veel paari Prantsuse teadusasutuse ja Venemaa teaduste akadeemia uurijatega.
Suuruselt ja kujult meenutab avastatud viirus, mis sai nimeks Pithovirus, varem tuntud Pandoravirus’t, kuid on hoopis teistsuguse genoomi ja paljunemismehhanismiga. Nüüd on koos Megaviridae (nende hulka kuulub 2003. aastal avastatud Mimivirus) ja Pandoraviridae’ga teada kolm sugukonda hiigelviirusi.
Avastus näitab, et viirused võivad igikeltsas ellu jääda kümnete tuhandete aastate jooksul. Kliima soojenedes võivad sellest tuleneda tõsised terviseriskid inimeste jaoks, kes näiteks kaevandavad polaarjoone taga energiakandjaid ja muid maavarasid. Seni on vaid ulmeautorid kirjutanud võimalusest, et kadunuks peetud viirushaigused, näiteks rõuged, sel moel naasevad; nüüd tuleb selliste võimalustega tõsiselt arvestada.
AlphaGalileo
VÄRVILINE JA HÄÄLEKAS MÄRTS
8. märtsil oli Tartu ülikooli botaanikaaias peale lumikellukeste, üksikute (transilvaania) sinilillede …
… ja lumekuppude …
… näha ka esimesi krookuste ja …
… iiriste ninasid.
Teisel pool aiamüüri elab lärmakat ja toimekat kevadelu arvukas künnivaresekoloonia.
Toimetanud ja pildistanud Toomas Jüriado
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil toomas1307@hot.ee
Uudiskirja arhiiv https://www.loodusajakiri.ee/valjaanded/uudistaja/