Eesti Looduse veebruarinumbri põhiartikkel tutvustab jänest ja temaga seotud müüte; kirjutise autor on zooloog ja loomaökoloog Anne Kirk. Jäneslastele omane koprofaagia ehk väljaheidete söömine on küllaltki tuntud fakt – taimtoidulisena on neil vähe mooduseid, kuidas söödud ainest tõhusalt seedida –, ent peale selle on levinud üsna palju eksiarvamusi, näiteks jäneste erakordselt hoogsast sigimisest jms, mis artiklis kummutatakse.
Mati Martin jätkab putukate mitmekesisuse tutvustamist: seekord on vaatluse all närivate vaegmoondega putukate seltsid, nagu sihktiivalised (ritsikalised ja tirtslased), nahktiivalised, kevikulised, mõnskäpalised ja teised toredad putukarühmad. Loodetavasti saavad vähemalt mõnedki putukad selle artikli abil tuttavamaks.
Ligi 30 aastat tagasi avaldasime Vello Mässi artikli Saaremaa uuest sadamast. Kus see õigupoolest asus? Kes neid muistse vabadusvõitluse aegseid seiku täpsemalt seletada oskab! Seekord on oma hüpoteesid esitanud teadusloolane Jaan Laas, kelle meelest asus Portus novus praeguse Lõmala sadama alal.
Pikemate artiklite loetelu ei piirdu eeltooduga. Intervjuu on looduslike pühapaikade uurija Ahto Kaasikuga. Priit Kask tutvustab Järvselja looduse õpperada ja Toivo Meikar kaitsemetsade ajalugu. Ajaloohuvilistele on mõeldud botaanik Ludwig Riedeli eluteed käsitlev artikkel: pärast Tartu botaanikaaias aednikuna töötamist saavutas ta suurema tuntuse Brasiilia taimestiku uurijana. Mõistagi leidub veebruarinumbris hulk niisama huvitavaid, kuid lühemaid kirjatöid.
Mikroskoobi rubriigis olevad küsimused leiab ka meie Facebook’i lehelt. Neile ootame vastuseid hiljemalt 1. märtsil.