Erki Russow
Pühapaika jõudmine ei olnud palverännu lõpp, sest retkeline pidi võtma jalge alla kodutee, tulvil ülevaid tundeid ja vahel koguni imetabaselt tervenenud. Ent tagasi ei mindud tühjade pihkudega: kaasa haarati nii mõndagi, mis võib ehk tulla tuttav ette ka meile.
Tõepoolest, tava võtta pikalt reisilt kaasa mälestusesemeid ulatub kaugele minevikku, ent see ei alanud kristliku palverännukombestikuga. Pühale maale ja teistesse kristlikesse pühapaikadesse minek lisas kindlasti tahke, mida varem ilmselt ei tuntud. Üks osis on komme osta ja kanda rõivail märke – varasemal ajal ei ole olnud midagi, millest oleks maha jäänud niivõrd rohke aineline jälg.
Kristlike palverännusuveniiride traditsioon ei alga käsitööga, juured ulatuvad palju maisemate materjalideni. Nii teame, et juba kaugpalverännu algusaegadel ei piirdunud rännulised üksnes käikudega ristiusu olulistesse paikadesse, vaid võtsid reisilt kaasa mälestusesemeid. Näiteks Galiciast pärit Egeria poolt kirjutatud vanimas säilinud palverännukirjelduses („Peregrinatio Egeriae“, u 381–384) on mainitud tava tuua pühalt maalt kive, kirjeldaja ise on võtnud Jeruusalemma- ja Aleksandria-retkelt kaasa puuvilju ja oksi.
Nendel looduslikel suveniiridel oli sageli palju sügavam tähendus kui pelgalt olla reisi aineline tunnusmärk. Kahtlemata aitas käega katsutav aines meenutada käidud teed, kuid vahest veelgi suurem oli nende tähtsus omamoodi vaimse teekaardina: reisilt toodud kivid, oksad või peotäis mulda-liiva võimendasid koduses miljöös palvetades usulist kogemust. Kui libistati sõrmedega üle Õli- või Siioni mäelt pärit kivide või Petlemmast pärit puutüki, tunnetati taas kokkupuudet Kristuse jälgedega. Ühe sedalaadi meenekarbikese 6. sajandist leiame näiteks Vatikanist Lateraani palee Sancta Sanctorumi kabeli varakambrist. Teisalt omistati veele, mis oli ammutatud Kristuse või tema jüngritega ja esimeste märterpühakutega seotud kohtadest, ning reliikviatega kokku puutunud õlile tervendavat mõju – juba 4.–7. sajandil villiti asjaomaseid vedelikke spetsiaalselt valmistatud pudelikestesse ehk ampulladesse, millest ajapikku kujunes isemoodi palverännumeene.