Raul Veede
2025 ei ole mitte üksnes Eesti raamatu aasta, vaid ümmargused tähtpäevad on ka eestikeelsetel entsüklopeediatel: tänavu täitub 125 aastat esimese eestikeelse entsüklopeedia ilmumahakkamisest ning 10 aastat (seni) viimase Eesti oma paberentsüklopeedia surmast. Ajaloo kommet ringiga tagasi pöörduda näitab seegi, et meie paberentsüklopeediate ajastu algust ja lõppu on vaevanud samad mured.
Eestikeelsete entsüklopeediate ajalugu on ühtlasi rahvusliku ja kultuurilise iseolemise ajalugu ning kajastab eesti kultuurirahva alistumatut visadust. 1999. aasta lõpu kõnes lausus Lennart Meri, et esimese eestikeelse entsüklopeediaga, mis hakkas ilmuma aastal 1900, sillutas Karl August Hermann enda teadmata teed Eesti iseseisvusele kaheksateist aastat hiljem.
Hermann ise tajus entsüklopeedia tähtsust üpris hästi, kirjutades Postimehe juhtkirjas: „Seni kui eestlastel säärast raamatut ei ole, on nad haritud rahvastest suure sammu taga.“ Lootes töö „5 kuni 7 aasta sees“ valmis saada, kirjeldas ta entsüklopeedia ülesandeid üsna samas laadis kui Diderot 150 aastat varem: „Igaühele saab ta kasulik olema. Haritud mehele aitab ta poolikut või unustatud asja meelde tuletada, vähemalt haritud inimesele õpetust anda, mis tal elus kasuks on. Üksgi ärgu jätku teda tähele panemata; ta telligu teda enesele ühes teistega või üksi. Eestirahvale ja kirjandusele saab sellest au ja tulu, kui jõudsasti edasi läheb.“
Ilmumise ajal ei võetud Hermanni entsüklopeediat kuigi soojalt vastu. Teos, mida Hermann hakkas ette valmistama juba 1884. aastal, pälvis vahedat kriitikat ka teistelt, mitte üksnes Postimehe ajakirjanduslikelt konkurentidelt, nagu Ado Grenzstein.
Aastal 1900 Tartus ilmunud Karl August Hermanni esimese eestikeelse entsüklopeedia „Eesti Üleüldise teaduse raamat ehk encyklopädia konversatsioni-lexikon“ esimese köite kaas. EESTI KIRJANDUSMUUSEUMI ARHIIVRAAMATUKOGU
27-aastane Johann Voldemar Veski, kes hiljem tõusis Eesti keelemeeste reas Hermanniga võrdväärsele kohale või kõrgemalegi, arvustas teravalt terminiloomet, mida Hermann oli esitanud oma entsüklopeedias. Vajadus luua uusi keelendeid, andmaks maailma teadmistest süsteemset ülevaadet, on saatnud Eesti entsüklopediste hiljemgi, nii Looduse kirjastuse „Eesti entsüklopeedia“ ja ENE-aegadel kui ka tänapäeval Vikipeedias. Peamine komistuskivigi on sama: püüdes luua omakeelseid vasteid, pingutavad keeleuuendajad vahel üle, arvestamata senise kõnepruugiga. Näiteks füüsika asemel ei ole jäänud kasutusele Hermanni pakutud loodusväeteadus ning praegused arvutimängusõbrad ei tea, et neil on pihus põdel.
Hermanni entsüklopeedia tellijaid kogunes umbkaudu 500, hilisematel hinnangutel olnuks neid tarvis 1000–1200, et katta väljaandmisega seotud kulusid. Nii oli entsüklopeedia üks põhjus, mis ajas Hermanni pankroti äärele. 1903. aastal, kui esimene köide oli A-tähega lõpule jõudnud, sai Hermann rabanduse ning oli sunnitud töö mõneks ajaks pooleli jätma. 1906. aastal püüdis ta siiski jätkata ning üllitas teise köite esimese vihiku, mille lõppu jäi artikkel Brasiiliast. Osalt just entsüklopeediale reklaami tegemiseks ostis Hermann ära Jakob Kõrvi ajalehe Valgus, mille tellijaile saatis ta teatmeteose vihud tasuta. Kuid lehel polnud sugugi paremat minekut ning lõpuks vedas see Hermanni vaid sügavamale võlamülkasse, kus Eesti esimene omakeelne entsüklopeedia saigi lõpu.
Õnneks ei lõppenud sellega siiski Eesti entsüklopeediate lugu, mis jätkub järgmise Horisondi „Vikinurgas“.
Raul Veede, teadusfilosoof ja vikipedist