Kümme aastat tagasi rajati Eestis esimene suuremõõtmeline puhastus-tehismärgala ehk puhastuslodu, mis on tõhusalt aidanud kinni püüda põldudelt pärit toitaineid ja vähendanud hajukoormust veekogudele. Nüüdseks on läbi tehtud ka esimene omataoline eksperiment maailmas – tehismärgala setet saab edukalt kasutada põllunduses.
Tekst: KUNO KASAK, MARGIT KÕIV-VAINIK
Põldudelt ärakantavad taimetoitained mõjutavad tugevalt nii Eesti siseveekogude kui ka Läänemere seisundit. Paraku ei ole tehnoloogiate areng ja paranenud töövõtted põllumajanduses suutnud märkimisväärselt vähendada hajukoormust ega selle mõju pinnaveekogudele. Hajukoormuse all mõistetakse valdavalt põllumajandusest lähtuvat, aga ilma kindla allikata taimetoitainete koormust veekeskkonnale. Veekeskkonda lisanduvate toitainete tõttu veekvaliteet üha halveneb, väheneb elurikkus, hoogustuvad sinivetikavohangud ja veekogude kinnikasvamine ning tekib palju muid keskkonnaprobleeme.
Läänemere-äärsetes riikides on pikka aega räägitud vajadusest võtta laialdasemalt kasutusele veekaitsemeetmeid ja pidada toitaineid kinni enne, kui need jõuavad siseveekogudesse, põhjavette või merre. Üks tõhus abinõu on looduspõhised veepuhastussüsteemid – tehismärgalad. Seejuures pakub huvi küsimus, kas tehismärgalade settesse aastate jooksul kogunenud taimetoitaineid oleks võimalik põldudel uuesti kasutusele võtta.
Mullatervis kui hinnalisim vara
Intensiivse põllumajandustootmise korral on üsna keeruline hoida mullatervist ja -viljakust. Selle saavutamiseks on tarvis rakendada eri meetodeid. Parema saagikuse tagab mulla kindel toitainete, niiskus- ja orgaanikasisaldus, aga mulla tervist mõjutab ka õhutatus ja hapnikusisaldus.
Intensiivses põllumajanduses kasutatakse põllumulla toitainetega rikastamiseks laialdaselt mineraalväetisi. Peale selle on ka teisi viise. Näiteks lisatakse põldudele väetisena erisuguseid orgaanilisi aineid: sõnnik, virts, mitmesugused kompostid, haljasväetised ja digestaat ehk vedel biogaasijaama kääritusjääk. Sedasorti väetistes leidub taimetoitaineid nii mineraalsete kui ka orgaaniliste ühenditena.
Orgaanilised väetised muudavad mulla mikrobioloogilisi protsesse tõhusamaks ja loovad seeläbi soodsad olud taimede kasvuks, ühtlasi suurendavad saagikust. Samuti aitavad need luua mullas paremat niiskusrežiimi, mille on rikkunud sagenenud põuad ja liigniiskus. Orgaaniliste väetiste korrapärane tarvitus aitab ka üldisemalt hoida ning parandada mulla vee- ja õhurežiimi ning struktuuri.
Samas tuleb nii orgaaniliste kui ka mineraalväetiste puhul jälgida, et võimalikult vähe toitaineid satuks põllult põhja- või pinnavette. Mida reljeefsem on põllumaa, seda suurem on vihma- ja lumesulaveega ärakantavate toitainete kogus. Peale pindmise äravoolu kaovad toitained põllult ka pinna- ja mullavees lahustununa, mis on eeskätt oluline lämmastikuühendite korral. Mida vähem jõuavad taimed põllumullast toitaineid omastada, seda suurem on ärakanne ja negatiivne mõju lähikonna veekogudele. Kui kraavidel ei ole võetud veekaitsemeetmeid, siis jõuavad need toitained nii jõgedesse, järvedesse kui ka Läänemerre. Sellised üleliigsed toitained tasub tagasi ringlusse võtta, leida neile sobilik väärindusviis: see on kestliku põllumajanduse alus ja osa heast põllumajandustavast [1].