Kuidas sünnivad loodusteaduste vallas uued ideed ja teadmised? Milliseid võimalusi avab Eestile liikmestaatus Euroopa tuumauuringute organisatsioonis (CERN) ja mida see hiiglaslik teaduskeskus saab meilt vastu? Kas teadlastel õnnestub peagi universumi salapärase tumeaine olemus lahti muukida? Miks ei taha meie noored enam füüsikat õppida ja sel alal töötada?
Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi kõrge energia ja arvutusfüüsika laboratooriumi juhi Martti Raidaliga on vestelnud Horisondi peatoimetaja Ulvar Käärt.
Martti Raidal on sündinud 26. veebruaril 1968. aastal Paides. Kooliteed alustas 1975. aastal Türi keskkoolis, aastail 1983–1986 Nõo keskkooli (praegune Nõo reaalgümnaasium) õpilane. 1986–1992 füüsikaõpingud Tartu ülikoolis.1995. aastal kaitses Helsingi ülikoolis doktoritöö teoreetilise füüsika kohta. 1996–1997 järeldoktor Valencia ülikoolis, 1998–1999 Humboldti stipendiaat Hamburgis Deutsches Elektronen-Synchrotron DESY-s, 2000–2001 järeldoktor California ülikoolis ja 2001–2003 Marie Curie stipendiaat Genfis CERNi-s.
2009–2012 Eesti teaduste akadeemia uurija-professor. 2010. aastal külalisprofessor Helsingi ülikoolis. 2011. aastal teadur CERN-i teooriaosakonnas. 2012–2017 Tartu ülikooli kõrge energia füüsika professor. 2012. aastast peale keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis (KBFI), praegu juhtivteadur, juhib kõrge energia ja arvutusfüüsika laboratooriumi.
Juhendanud 23 järeldoktori tööd. Tema osalusel on valminud 1200 teaduspublikatsiooni, millest 1043 on kõrgeima taseme ehk 1.1-klassi artiklid. 2011. aastal valitud täppisteaduste alal Eesti teaduste akadeemia akadeemikuks.
Osaleb Euroopa kosmoseagentuuri LISA-programmi teaduskoostöös; Eesti CERN-i nõukogu, Eesti kosmoseteaduste komitee ja CERN-i suure hadronite põrguti eksperimendi CMS teadusnõukogu liige ning KBFI teadusnõukogu esimees.
Pälvinud 2005. ja 2021. aastal riigi teaduspreemia, 2013. aastal Tartu ülikooli aumärgi ja 2022. aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi.
Käisid äsja Euroopa tuumauuringute keskuses CERN-is. Mida sa seal tegid?
Sel reisil osalesin CERN-i ühe põhieksperimendi CMS-iga (Compact Muon Solenoid ehk kompaktne müüonisolenoid, s.o suure hadronite põrguti üldotstarbeline osakestedetektor, et määrata kindlaks prootonite põrgetel tekkivaid seni tundmatuid osakesi jms – U. K.) seotud koosolekul. Meie teadlased võtavad sellest eksperimendist osa.
CERN tähistas hiljuti 70. aastapäeva. Eesti on selle organisatsiooni värske täisliige. Mida CERN saab meilt ja meie omakorda CERN-ilt?
Esimese koostöölepingu sõlmis Eesti CERN-iga aastal 1996 ning sellest alates on saanud meie teadlased selle töös osaleda. Oleme panustanud selle tegemistesse juba peaaegu 30 aastat. Kõik CERN-i eksperimendid on suured rahvusvahelised ettevõtmised. See pole sedalaadi üritus, et käime ja ostame seal oma uuringute jaoks osakestekiirendi kasutamise aega. Piltlikult öeldes on see võrreldav supiköögiga, kus liikmesriigid üheskoos süüa valmistavad. Lepitakse kokku, et näiteks mina toon kartulid, sina porgandid ja sakslased kui kõige rikkamad toova liha, ning siis hakataksegi suppi keetma. Meie oleme panustanud oma teadmisi ja energiat ning aidanud oma liikmemaksuga seda supikööki ülal hoida. See supiköök on tegutsenud niivõrd edukalt, et selle tööd on tunnustatud Nobeli preemiaga.