Teadus ei vaja müstikat ja müstika ei vaja teadust. Inimene aga vajab mõlemat.
Fritjof Capra
Kvantfüüsika on üks tänapäeva teaduse alustalasid, mille kehtivus on leidnud hulgaliselt kinnitust ja mille saavutusi kasutame edukalt oma igapäevaelus, näiteks laserid, dioodid ja transistorid peenelektroonikas, sh fotosensorid kaamerates, LED-lambid, päikesepaneelid, tuumamagnetresonants-kuvatehnika jne. Kvantmehaanika abil mõistame paremini keemiliste sidemete olemust ja näiteks fotosünteesi. On aga üks suur lahendamata ning sügavalt inimlik probleem, millele on pikalt vastust otsitud: mis on teadvus ja kuidas füüsikalisest protsessist saab kogemus. Me kogeme maailma ja teadvustame oma kogemust. Mõnikord elame läbi kogemusi, millele ei oska ratsionaalset selgitust anda, mõnikord nimetame sellist kogemust müstiliseks kogemuseks.
Müstilisus viitab arusaamadele ja viisidele, mille siht on tunnetada ühtsust universumiga või kõrgema (vaimse, üleloomuliku) väega, mõista suuri saladusi ja varjatud tõdesid. Teadus pürgib samuti lahendama seni varjatud saladusi, kuid need kaks teed erinevad meetodi poolest. Teaduses saab igaüks põhimõtteliselt katseid korrata ja üle kontrollida, müstiline kogemus on aga individuaalne, erakorraline ja kordumatu, see on nagu otsetee teadmiste algallika ja kõigi tagajärgede juurpõhjuseni.
Kvantfüüsika on ühelt poolt edukas nähtuste selgitaja, teisalt aga keeruline, matemaatiline ja abstraktne teadus, mille selgitamine makromaailma nähtuste abil või tõlkimine tavakeelde põhjustab paradokse, mis jätab kvantfüüsikast mulje kui veidrast ning imesid ja müstilisi kogemusi õigustavast distsipliinist.
Kvantfüüsika ja müstika võimalikud seosed said esmalt läbi vaieldud juba kvantfüüsika kujunemise aegadel 1920. ja 1930. aastatel. On teada, et Erwin Schrödinger ja Werner Heisenberg olid tuttavad idamaiste müstiliste õpetustega, kuid oma füüsikasse nad neid otseselt ei seganud. Ajastu üldisemalt oli müstikale avatud, kuivõrd teosoofilised ja spiritistlikud harrastused olid rahva seas parasjagu populaarsed, siis Albert Einsteini arvates paistsid need ideed imbuvat ka mõne teadlase arutlustesse kvantfüüsika tähenduse üle. Einstein ise hülgas kategooriliselt igasugused müstilised selgitusviisid, mida Niels Bohr ja Heisenberg näisid tema meelest kandvat.