Tekst: KADRI ERIT, MARIKA KOSE
Üks sooturismi osa on räätsamatkad. Jalanõu alla kinnitatavate räätsadega on rabapinnasel mugavam liikuda ning pääseb sinna, kuhu muidu kõndides ei saa minna. Ent räätsaretkedel võivad olla ka omad ohud looduskeskkonnale. Nende kahjude ennetuseks on koostatud räätsamatkade hea tava.
Sood on ajalooliselt olnud Eesti inimestele tähtsad marjamaad: tavapäraselt käidi suviti murakal ja sügiseti jõhvikal. Praegusajal ei ole enam otsest vajadust marju varuda, marjakorjamine on paljudele pigem puhkus või rekreatiivne tegevus, kus saagist olulisem on viibida värskes õhus ja nautida looduse ilu.
Üha kõrgemalt on hakatud hindama ajaveetmismooduseid, mis toovad argiellu vaheldust. On hea nentida, et Eestis on rajatud hulk rabamatkaradu laudteede ja vaatetornidega. Nendest on saanud armastatud paigad, kus aktiivselt aega veeta. Ühtlasi on tulnud juurde matkakorraldajaid, kes pakuvad huvilistele mitmesuguseid tegevusi, mis lubavad soomaastikega põhjalikumalt tutvuda ja seiklusi kogeda. Rabades korraldatakse õppeprogramme, jalgsimatku ja aerulauamatku; rabalaukas ujutakse, talvel uisutatakse. Kõige levinumad on aga räätsamatkad.
Eestis on aegade vältel kasutatud räätsasid abivahendina, millega sai soodes liikuda aasta ringi. Vanasti vooliti neid (võre)taldu laudadest või punuti vitstest. Räätsadega saab kõnnipinna muuta laiemaks ega vaju läbi pinnase, nõnda on pehmel või märjal alal hõlpsam liikuda. Räätsasid on pandud jala otsa isegi hobustele. Mitmel pool on neid kutsutud padinateks.