Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE
2008. aastal toodi Stockholmist Kirbla kirikuaeda igavesse puhkepaika peaminister Jüri Uluotsa, tema abikaasa ja poja põrm. Juba 1997. aasta juulis oli perekonna matmisplatsile sängitatud taasiseseisvunud Eesti esimese kaitseministri Ülo Uluotsa põrm. Ent mille poolest võiksime Kirbla kihelkonda veel tunda?
Kirbla kihelkonna lugu algas 435–400 miljonit aastat tagasi ehk Siluri ajastul, kui Paleobalti madalas ja soojas rannikumeres õilmitses liigirikas elu. Muu hulgas kujunesid siia laiad korallrahud. Üks selline ligi 400 km pikkune riff algas tänapäeva mõistes Ojamaa (Gotlandi) saarelt. See riff ulatub läbi Läänemere põhja Saaremaa ja Muhu põhjarannikuni ning piki Matsalu–Kasari madaliku lõunapiiri kuni Kaismani. Lihtsustusena öeldakse tavaliselt, et vallrahu koosneb korallidest ja nüüdseks ammu välja surnud kihtpoorsetest käsnadest ehk stromatopooridest. Ent sadade miljonite aastatega on kunagise ürgmere põhja settinud materjalist kujunenud keerulise struktuuriga dolomiit, mille algset päritolu on keeruline kindlaks teha. Vallrahu idaosa ei ole ka kuigi pidev.
Riffi kunagist kulgemist tähistavad vastupidavamatest kivimitest koosnevad positiivsed pinnavormid ehk kõvikud. Lääne-Eesti muidu tasasel maastikul on selliseid jäänukeid hulga. Suurim nendest on muide Muhu saar.
Kihelkonna kese paikneb kõvikul
Kirbla kihelkonna keskne pinnavorm ongi peaaegu ümmargune ligi 400-meetrise raadiusega kõvik (vt ①). Selle otsas asub Kirbla küla kiriku ja kalmistuga. Väiksem paeküngas jääb Kirblast umbes kuue kilomeetri kaugusele loodesse ning selle peal asetses Kloostri mõis.