Kui süveneda, siis võib iga liigi kohta öelda „paeluv“. Põder on kujunemise, eluviisi, keskkonnamõju ja kokkupuudete tõttu inimesega üks paeluvamaid meie kodumaa neljajalgsete seas. Põdrast pole saanud päris kodulooma, ta võib tänada saatust võimaluse eest olla omapead. Jätkem talle see võimalus.
Põder on luuleidude põhjal Eesti alale ilmunud koos 9000–10 000 aasta eest kujunenud subarktiliste metsadega ja siin ühe vanimana meie imetajafauna liikidest elanud ka 8000–9000 aasta eest, preboreaalsel kliimaperioodil, kui kasemetsadele lisandus ikka enam mändi [7]. Järgnenud boreaalsel perioodilkliima soojenes, metsaloomastik rikastus, leiti esimesei inimasustuse jälgi [18]. Vanimate Kunda Lammasmäe valdavalt põdra luuleidude iga küünib tõesti üle 9000 aasta [15]. 8000 aastat tagasi oli põder siinsetele küttidele-korilastele tähtis elatusallikas [1]. Lembi Lõugas on leidude põhjal oletanud, et põtru jahisaagina võidi tuua kohale ka tervelt [15].
Kroonikateated
Esimesed kirjalikud teated Liivimaa põtrade kohta on tunduvalt hilisemad. Näiteks Balthasar Russowi „Liivimaa kroonikas“ on 16. sajandi kohta kirjas: „Niisama on siin maal ka jahiloomi suures külluses: põtru, jäneseid, hirvi ja igasugu metslindusid, keda ka talumehed maal võivad ilma keelamata ja takistamata püüda ja müüa“ [13].
Siin tasub lühidalt refereerida jahindusloolase Ilmar Rootsi ülevaadet põdra käekäigust alates 16. sajandist kuni teise maailmasõjani, see käsitlus on ilmunud Eesti Looduse 1987. aasta 11. numbris ja sisaldab põhjalikku ajalooliste allikate loetelu [12]. 16. sajandi lõpus olevat Pärnu- ja Viljandimaa piiril elanud talupojad küttinud põtru ainult naha pärast, liha ei jõutud süüa, see läinud koertele.
17. sajandi algul olnud põtru rohkesti, kuid aletamise tõttu sai hulk elupaiku rikutud ja sajandi lõpu poole jäi põtru vähemaks. Paljude määruste kõrval kehtestati 1664. aastal Rootsi kuninga jahiseaduse järgi põtradele ja teistele ulukitele jahiaeg. 17. sajandi lõpus leidus põtru veel küllaldaselt, sõjaväele koguti põdranahku. 1750. aastal Riia maakonnas veistel puhkenud siberi katk jõudis nelja aastaga põtradeni, kuid Ilmar Rootsi arvates siiski ei hävitanud neid täielikult. 18. sajandil piirasid põtrade arvukust tugevalt hundid, 19. sajandil hakati põtru taas küttima ka sõjaväe tarbeks. 1836. aasta suvel jäi neid sõralisi järjekordse taudi tõttu vähemaks, ent sajandi teisel poolel populatsioon taastus – muu hulgas seetõttu, et Peterburi ja Pihkva kubermangust oli põtru korduvalt sisse rännanud – ja seejärel hakkas laiemalt levima.