Talveuni on seotud mitme ohuga. Esiteks võivad kiskjad tardumuses linnu üles leida ja nahka panna. Teiseks ei pruugi valitud koht külma või lumesulamisvee eest piisavalt kaitset pakkuda. Vast kõige tähtsam on aga vajadus koguda kehasse palju rasva, et selle abil pikk talv tardumuses üle elada. Näiteks peab siil enne talveunne jäämist umbes kolmandiku kehakaalust juurde võtma. Ent linnud peavad lendamiseks võimalikult kerged olema.
Lindudel on talve üleelamiseks teised viisid. Neil on tiivad ja see annab võimaluse nälja eest pageda. Võrreldes imetajatega on neil kõrge kehatemperatuur, päeval tavaliselt neljakümne kraadi ümber. Seda aitavad neil hoida suled, mis on palju paremad soojahoidjad kui karvad.
Selleks et sellist kõrget kehatemperatuuri saavutada ja hoida, on lindudel vaja palju toitu ja tihedaid söögikordi. Need, kes talvel linde toidavad, teavad, et väikesed sulelised, nagu tihased ja varblased, näivad söövat kogu valge aja vältel. Rähnid ja teised suuremad linnud käivad toidumajas harvem, kuid söövad korraga rohkem. Saadud energiast peab jätkuma kogu pikaks ööks.
Lindude kehatemperatuur langeb mõnevõrra öösel magades. Väikesed linnud lähevad vahel hulgakesi ühte pesakasti magama. See aitab paremini sooja hoida ja vähem energiat kulutada. Mõnda liiki linnud varuvad endale talveks toitu. Näiteks peidab pasknäär tammetõrusid, tihased kleebivad putukaid okste külge või pragudesse. See on hea viis näljast hoiduda, ent kui oks kattub lume või jääkoorikuga, pole sellest abi. Talvel hukkub palju linde just nälja, mitte külma tõttu. Energiat hoitakse kokku: ei lennata pikki vahemaid, puhatakse nii palju kui võimalik tuule eest kaitstud soojemas kohas, isegi lumehanges. Magades peidetakse pea ja jalad sulestikku, vajaduse korral aetakse suled puhevile, et vähem soojust kaotada.
Ka sellel reeglil, et linnud talveund ei maga, on erand. Põhja-Ameerikas elav uni-öösorr on praegu teadaolevalt ainus linnuliik, kes magab talveund. Teised linnud lahendavad talvise energiaprobleemi muul moel.
SIRJE JA GEORG AHER