Tekst: KEN KALLING
Nõnda kuulutas Õhtuleht 1999. aasta detsembris. Uudis seisnes selles, et alates uuest aastatuhandest ei tohtinud Eesti tanklates enam müüa pliid sisaldavat bensiini. See kaotas ühe pliimure põhjustest, ent pliisaaste tagajärgedega looduses peame veel kaua arvestama.
Mürgine raskmetall
Vanasti tunti pliid seatina nime all. Oli ka inglistina ehk päris tina, kusjuures nende vahel ei pruugitud alati vahet teha. Tina (stannum, Sn) ongi paljudelt omadustelt pliiga (plumbum, Pb) sarnane raskmetall, aga neil on üks oluline vahe: erinevalt tinast on plii mürgine.
Pliid kasutatakse laialdaselt, sest ta on odav, lihtsasti hangitav, töödeldav ja korrosioonikindel, moodustab sulameid ning seob hästi pigmente. Teda leiab ka praegu akudest, klaasist, emailidest ja värvidest-lakkidest, meditsiinitarvikutest jne. Eesti keelde on plii jätnud jälje sellise hästi tuntud eseme nagu pliiats nimetuses.
Organismi sattununa seostub plii vererakkudega ja pärsib kudedes mitme ensüümi sünteesi. Kroonilise mürgistuse sümptomid on unisus, kõhu- ja peavalu, oksendamine, kõhukinnisus, kaalulangus. Plii tekitab kehvveresust ning närvi-, neeru- ja südamekahjustusi, ilmselt ka vähki. Mürgistuse raskus oleneb pliiga kokkupuute kestvusest, dooside suurusest ja inimese vanusest. Täiskasvanuil imendub organismi sattunud pliist 5–10% (osa ladestub luudesse ja on vähem ohtlik), lastel kuni 50%. Siinkohal tuleb meeles pidada, et plii on närvimürk. Loodetel ja väikelastel pidurdab mürgistus vaimset arengut ning põhjustab tähelepanuhäireid ja agressiivsust.