Makroökoloogia professori Lauri Laanistoga vestelnud Toomas Kukk
LAURI LAANISTO on sündinud 20. augustil 1978. Pärast Rapla ühisgümnaasiumi lõpetamist 1996 õppis aastail 1997–2002 Tartu ülikoolis bioloogiat, kaitses 2002 bakalaureusetöö „16 taimeliigi ruumihõlvamise strateegia valgusgradiendil“. 2008. aastal kaitses Tartu ülikoolis doktoritöö „Makroökoloogiline lähenemine taimkatteteadusele: ökoloogiliste seaduspärade varieerumine globaalses skaalas“. Alates 2022. aastast Eesti maaülikooli makroökoloogia professor. Eesti teaduste akadeemia valis ta Arktika uuringute uurija-professoriks 2022–2024. Viimased aastakümned olnud teoreetilise bioloogia kevadkoolide peakorraldaja. Tõlkinud ja toimetanud loodusteaduslikke teoseid. Eesti looduseuurijate seltsi presiidiumi liige. Mullu ilmus Eesti Looduses tema Teravmägede reisikiri “Üks päev polaaruurija elus”.
Oled makroökoloogia professor. Olen ikka mõelnud, mis on mikroökoloogia. Ilmselt kõik see, millega teised ökoloogid tegelevad?
Kui me tahame näha meist kaugel olevaid asju, kasutame teleskoopi; kui tahame näha väga väikeseid asju, siis vajame mikroskoopi. Teoreetiliselt on olemas makroskoop – kui vaatame mingit loodussüsteemi kõrgelt, tervikuna, siis see ongi makroökoloogia.
Kui vaatad rohumaal analüüsiruutu, mitu liiki ruutmeetril kasvab, siis sa ei pruugi aimu saada kõikidest protsessidest, mis ruudu liigirikkust mõjutavad. Need on suuremaskaalalised nähtused, näiteks levimine, evolutsioon ja muu selline, mida kohapeal looduses ei näe. Makroökoloogia püüab neid protsesse uurida.
See kõlab otsekui „kuidas hoomata hoomamatut“.
Mõnes mõttes küll. Makroökoloogia algas 1980. aastatel, kui Ameerika imetajauurija James Brown tahtis, et ökoloogias oleksid sama selged seaduspärasused nagu füüsikas: kui viskad mingi eseme õhku, kukub see ikka ühtviisi alla.
Ta lootis, et makroökoloogia võiks olla selline käsitlusviis: kui meil on piisavalt palju andmeid kohtade, liikide ja muu kohta üle maailma, siis leiame samasugused selged seaduspärasused. Seni pole seda juhtunud ja tõenäoliselt sel viisil ka ei juhtu.
Suureskaalalised tendentsid on kindlasti olemas. Meil pole võib-olla selliseid ökoloogilisi seaduspärasusi, nagu on gravitatsioon, aga need on pigem mitmetasandilised. Näiteks doktoritöös uurisime koos Meelis Pärteliga liigirikkuse ja produktiivsuse seost. Selle üle käivad hirmsad vaidlused, kas seos on küüruga kõver või mingi muu kujuga. Kõik tulemused, mis on globaalselt saadud, on andnud kord ühe või teise tulemuse, kuid pole kuigi veenvad. Me jagasime seosetüübid parasvöötme ja troopika vahel eraldi ning ilmnes, et parasvöötmes on küüruga kõver ning troopikas teine – pidev positiivne seos. Nii et mitmel tasandil võivad sellised asjad toimida.